Nagu te Facebookist juba teate sain ma täna öösel peksa. Ja mitte vähe. Ärkasin selle peale, et peast käis jube valu läbi, silmadest hakkas midagi jooksma ja ümberringi käis kohutav kassisisin. Ehk siis ma sain kasside käest peksa või pigem sattusin nende kahe sõja vahele oma imeilusa näolapiga. Või variant on ka see, et Max ikkagi haudus kättemaksu mulle, et ma teda teist korda kastreerima tahtsin viia ning Elli oli süütu kannataja ja peksa pidingi mina saama. Oli kuidas oli, mu esimene mõte oli, et mul on silm peast läinud ja ma ei tee üldse nalja, sest lisaks teravale valule tundsin ma ka üht nõelteravat küünt oma silmas. Kui ma järgmisel hetkel ikkagi mõlema silmaga näha sain, veendusin ma, et see, mis mul näos niriseb, on kõigest (???) veri. Peksin kassid laiali, vandusin vene keeles (vat kui palju me keelt oskame sellises olukorras) ning tormasin alla, et midagi külma peale panna näole. Vaatasin peeglist uuesti üle, et kas silm on alles. Oli. Kobistasin oma külma spinatipakiga Ida tuppa, haarasin sinna kaasa Maxi ja jätsin Elli Ida ning Mareki juurde. Max magas mul jalgades terve öö nagu poleks midagi olnud. Elli tegi ilmselt sama. Vaid mina vähkresin üleval, valutasin silma, sättisin külma spinatit endale silma peale ning vandusin, et olin Ida toast paksud kardinad ära võtnud – kuu sillerdas otse silma sisse. Selle silma sisse, millega ma nägin.
Kui ma hommikul paistes näoga trepist alla komberdasin, vaatasid Ida ja Marek mulle otsa imestunult ning küsisid, et no kus sõjas ma käisin. Mis uni nendel inimestel on, et nende kõrval voodis tapetakse peaaegu inimene ära ja nad isegi ei kuule. Andke mulle natukenegi nende unest! Pilt, mida ma jagasin hommikul, on praeguse olukorraga võrreldes lausa passipildiks sobilik. Hetkel näen ma välja nagu ma oleks “Võsareporteri” kunagine kangelane.