Me oleme kohe 15 aastat abielus olnud. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe. Kuldpulmadega võrreldes on seda vähe, aga kui mõelda minu iseloomu peale, siis on seda palju, selles mõttes et piisavalt palju ja tunduvalt rohkem kui ma oleksin kunagi uskunud. Hahh, ma ju isegi ei arvanud, et ma kunagi abiellun. Kooselu ja abielu tundus mu jaoks mõttetu. Tänaseks ma muidugi tean, miks ma nii arvasin. Tegelikult ei arvanud, vaid sisestasin endale, sest ma kartsin suhteid ja tundeid.

Kui etteruttavalt jõuda eilse PREP koolituseni, siis seal näidati slaidi, et meestel läheb armumisest pesapunumiseni tunduvalt kauem aega, et nad naudivad seda armumisefaasi palju pikemalt, aga naised kipuvad tunduvalt kiiremini kiinduma ning hakkavad ennast mehele pühendama, unustavad end ära ning jõuavad nö lõppfaasi tunduvalt kiiremini. Selle slaidi järgi toimisin mina aastaid nagu mees. Kõige hullem, mida mulle sai öelda, oli “tahan sinuga elu lõpuni koos olla, “tahan sinuga lapsi”, “sina oled minu jaoks õige”. Võis mürki võtta, et ma põgenesin üsna kiiresti peale selliste lausete kuulmist.

Aga siin ma olen. 15 aastat abielus. Tädi Helju alati rääkis, et tema tahab näha meest, kes minuga abiellub, sest ma ei oska ei kududa, heegeldada, õmmelda, vist isegi süüa ei osanud teha. Muidugi ütles ta kõike seda naljaga, ent eks tema jaoks oli seal oma tõetera sees, vanasti ju naised ikka pidid kõike seda oskama, et mehele saada. Noh, mehe ma leidsin ja tädi Helju õhkas õnnelikult, et nüüd ta võib küll õnnelikult ära surra, sest ta teab, et Liisu on heades kätes ja ehk ei olegi need ülatoodud omadused kõige tähtsamad õnnelikus suhtes.

Laias laastus on see abielu tõesti siiani õnnelik, aga nagu ma pole ka kunagi varjanud oma tõusude ja mõõnadega. Mõned mõõnad on ikka täitsa hullud olnud, kuid kuidagi oleme me neist ikka üle saanud. See aga ei tähenda sugugi, et meil ei oleks enam tülisid ega probleeme. Oi, neid on meil jätkuvalt. Mõned ikka nii tulised, et “lähme siis lahku” tuleb huultelt kiiremini kui tohiks ja ausalt, olen mõnikord mõelnud, et ehk peakski kui nii tobedate ja nõmedate asjade pärast kakleme. Mõnikord on need lausa naeruväärsed (vähemalt minu seisukohast ja vaatevinklist).

Võtame kasvõi tolle õnnetu vana peika loo. No sain mina temaga lennujaamas kokku, no andsin oma numbri, no mõtlesin, et kutsun ta muuseumi kaasa, no helistas ta keset ööd ja no rääkis Marek temaga. Minu jaoks oli see nii mõttetu teema, mis tegelikult ei ole isegi enam analüüsi väärt, mina sain oma õppetunni, tunnistasin, et eksisin ja arvasin, et sinna see jäi. Marek aga hakkas naisteajakirju lugema. Et teada saada, mida naised mõtlevad ja tahavad ja miks nad midagi teevad. Pidin ta maa peale tagasi kutsuma ja teada andma, et naisteajakirjad on viimased kohad, kust mingit tõde otsida. Ma usun, et naisteajakirjad on üks kurjajuur, et meil on tihti oma suhetele liiga kõrged ootused. Nii nagu PREP koolitusel eile Hannes Hermaküla ütles: “Naisteajakirjadest ja romantilistest filmidest jääb mulje, et kogu aeg on nii kuum, et kohe kui koduuksest sisse astud lendavad riided seljast ja hakatakse seina najal kütma.” Kas see pole mitte õigesti öeldud? Jah, kirge on kindlasti ka argipäevas, aga tunnistage nüüd ausalt, kelle argipäevad on nii kuumad, et riided kogu aeg seljast lendavad? Ja ma ei pea silmas seda aega kui armunud ollakse. Väidetavalt ei pidavat inimese tervis üldse sellisele armumisele ja kuumusele vastu pidama rohkem kui kaks aastat.

Ühesõnaga, väikese kiilu see vana peika meie suhtesse ikka lõi. Just nagu rusikas silmaauku tuli mulle koostöö pakkumine Väärtustades Elu SA-lt. Pidin tutvustama raamatut “Kuidas jääda abielus õnnelikuks?”. Loomulikult võtsin ma selle koostöö vastu, sest see ei oleks saanud tulla õigemal ajal.

Lisaks sellele pakkusid nad ka võimalust osaleda PREP koolitusel. Naersin Marekile, et noh, lugesid naisteajakirju, nüüd saad koolitusel ka osaleda. Ma pean muidugi olema täiesti aus ja ütlen, et ma ei ole tegelikult igasuguste koolituste usku või pigem suhtun ma kõikidesse alati skeptiliselt. Sama ka teraapiatega. Ma mäletan oma esimest teraapiakogemust kui ma olin ca 20-aastane. Ma läksin leinateraapiasse. Mingeid ootusi mul polnud, aga kuidagi oli seda kõike mu jaoks nii palju, mindi liiga sügavale ja ma loobusin peale teist korda, olin veendunud, et saan ise oma asjadega palju paremini hakkama. Tundus et saingi. Aga mäletate, mis ma kirjutasin? Ma põgenesin suhetest ja kartsin suhteid, põhjus selles, et ma kartsin haiget saada, ma kartsin paaniliselt uuesti armastada. Üle kümne aasta hiljem kui ma uuesti hakkasin psühholoogi juures käima, pidin ma ikka minema tagasi ka sinna aega ja ka oma tunnete kartuse põhjused avama. Võib olla oleks pidanud ikka tookord 20-aastaselt teraapia läbi tegema? Kest teab ja ega see enam midagi ei muudagi. Igatahes sain ma seekord aru, et teraapiatest on kasu ja hakkasin teise pilguga vaatama ka koolitustele. Võib olla ma ikka veel ei ole selles staadiumis, et ise vabatahtlikult oma peaga koolitusi otsiks, aga kui need nii öelda sülle kukuvad, siis mu meelest oleks patt loobuda. Ükski koolitus ei saa tegelikult mööda külge maha joosta ju.