Ma olen mõelnud selle Aasta Ema skandaali peale ja pean tunnistama, et läbi täiskasvanud lapse silmade on see üks jaburamaid skandaale. Mitte sellepärast, kes tohib või tohi aasta emaks kandideerida, vaid sellepärast, et mina ei usu, et ühtegi last huvitab tegelikult, kas tema ema on säärase tiitliga pärjatud või mitte. Iga lapse jaoks on tema ema kogu aeg niikuinii aasta ema.
Mul ei lähe meelest üks kiri, mis mu ema mulle kirjutas, kui ma 17-aastaselt Norrasse vahetusõpilaseks olin läinud. Ta palus mu käest vabandust, et on olnud halb ema. Ma ei saanud sellest tookord aru ega saa tegelikult siiani, sest minu arvates on mul alati olnud just täpselt selline ema nagu üks ema peab olema. Minu isa ja ema läksid lahku juba siis kui ma olin nii väike, et oma isa isana ma ei tea, ma tunnen teda inimesena, kes mulle väga meeldib, kuid isa ta mulle olnud ei ole. Ei, see ei ole siin etteheide. See on fakt. Aga ei midagi häbiväärset, ma ei ole ainus nö üksikvanema laps.
Lisaks emale kasvatasid mind vanatädi ja vanaema, ma sain lapsepõlvest kaasa vaid parimad mälestused ja õpetused. Ma olin aktiivne, uudishimulik ja tunnistuste järgi hinnates ilmselt ka tark laps. Ometi olen ma lapsepõlves ka palju hirmu tundnud ja palju nutnud, osa minu lapsepõlvest möödus pingelises ja närvilises õhkkonnas. Mu ema sai pidevalt peksa ning ma ei teadnud kunagi, kuna ta mind ja õde kaenlasse haarab ning kodust põgeneb. Ma ei oska tegelikult ette kujutada või mõista, mida ema tegelikult tundis või läbi elas, kuid ma mäletan, et ta oli närviline, aasta ema tiitlit ilmselt ei oleks keegi talle andnud. Samas suutis ta kõige selle kõrval olla tavaline hooliv ema, küpsetada maailma parimaid kooke ja rääkida põnevatest asjadest, lugeda Astrid Lindgreni raamatuid niimoodi, et ma lapsena arvasin, et ta tunneb Astrid Lindgreni ning olla olemas kui teda vaja oli. Mul on alati ja kõigest hoolimata ema olemas olnud. Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et mu ema on lastel vahet teinud, kuid see ei ole minus tekitanud mingit traumat ja ei ole ma ka tundnud ülekohut (kui välja arvata see, et mina ei tohtinud lapsena hamstrit võtta, kuid mu õel lubati neid lausa kaks võtta). Minu kasuisa ei ole mind kunagi oma lapsena kohelnud, samas on mu ema terve mu lapsepõlve ja teadliku elu rääkinud, et see just nii on alati olnud. Ta on olnud kahe kõva kivi vahel, tema ei tea, et ma salaja (ehh, enam vist mitte nii salaja) olen kasuisa peale kandnud vimma just sellepärast, et ta on mulle kordi öelnud, et ma pole tema päris laps.
No vot. Mu elus ei ole olnud ei isa ega kasuisa, aga mu elus on olnud tugevad naised. Ma olen kasvanud nende tugevate naiste kõrval, ühe tugeva ema kõrval, nähes, kuidas nad raskuste kiuste on elus edasi jõudnud, olnud eeskujuks. Iga kord kui mul on raske mõtlen ma selle peale, mis ema kümme aastat tagasi mulle ütles. Ma olen seda siin blogis sadu kordi juba leierdanud, kuid hetkel tundus paslik seda uuesti (endale) meelde tuletada. “Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud.Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.”
Ma olen kass, kes kukub alati käppadele. Tänu sellele, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi.
Ma näen end mõnikord, nüüd ise ema olles, kõrvalt ja kuigi ma pean tunnistama, et ka mina ei pea end heaks emaks, kuid see hetk kui mu laps paneb oma käed ümber mu kaela ja ütleb “minu emmmmmme” tunnen ma, et iga ema, kes oma lapsest hoolib, on oma lapse silmis alati AASTA EMA tiitlit väärt. Hoolimist ja heaks emaks olemist ei saa mõõta asjades, seda ei saa mõõta selles, kas ema on abielus või üksikema, range või leebe, keskharidusega või magistrikraadiga, küpsetab igal pühapäeval pannkooke ja meisterdab, seda saab mõõta vaid selles armastusetundes, mida tunneb üks laps oma ema vastu.