Selle pildi taga on peidus minu depressiooni kõrghetk. Kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis mõnikord ma mõtlen täiesti siiralt, aga kuidas ma ellu jäin. Seda küsides ma ei liialda. Enne kui ma totaalselt kokku varisesin, varjasin ma oma depressiooni ja valetasin nii teistele kui endale, et mul ei ole midagi viga. Tegelikkus oli aga see, et ilmselt jõudsin ma arsti ja abini viimasel hetkel. Nii palju oli hetki, kus ma istusin autorooli ja mõtlesin, et sõidaks vastu puud või järve, nii palju oli hetki, kus ma täiesti lohutamatult ja ebaratsionaalsete asjade peale nutsin, nii palju oli hetki kui mulle tundus, et keegi mind jälitab ja ma kartsin välja minna kodust. Kohutav aeg ja hetkel tundub isegi natukene uskumatu. Kas see olin päriselt mina?  Ma sain aru, mida tähendab depressioon päriselt. Muidu oli see nagu selline moodne sõnakõlks, ah, mul on depressioon.

Halb tuju ja muremõtted ei ole depressioon. Mind ajab täiesti vihale, kui inimesed ütlevad iga asja peale, et neil on depressioon või siis teised, kes ütlevad, et asi see depressioon siis on, saa üle. Pole ka imestada, et paljud peavadki seda lihtsalt sõnakõlksuks. Kes ei võta ise tõsiselt ja kes ei võta teiste mõtteid tõsiselt. Piir on ilmselt õrnõhuke, aga mulle ei meeldi üldse depressiooni “naljad” iga raskema olukorra peale. Mina olen oma depressiooni ravinud ja tarbinud antidepressante aastaid, alles sel aastal, paar kuud tagasi, tundsin ma, et elu on nii palju joones, et aitab, ma saan ise hakkama ning ma tundsin end üle pika aja hästi. Tervelt. Siis aga juhtus see tobe “kuuajane katseaeg, milles ma feilisin” (jäägu igaühe enda otsustada, kas õiglaselt või mitte) ja ma tundsin päriselt, kuidas kõik mu pingutused olid korraga nagu maha visatud. Ma nutsin päevi (ilma liialdamata!), ma tundsin end alaväärtuslikuna, kõige kehvema inimesena, mu peas olid jälle need samad muremõtted. Marek ütles, et “sa oled jälle samasugune nagu siis kui sul depressioon oli” ja see oli minu jaoks äratuskõne. Ma ei tahtnud uuesti samasse auku langeda. Kes on seda kogenud, teavad kui õudne see on. Ma olin vihane ja pettunud ning täpselt ühe telefonikõne kaugusel, et lasta end haiglasse sisse kirjutada. Igaks juhuks. See kõne jäi tegemata kolmel põhjusel – Marek toetas mind öeldes, et püha jumal, me oleme hullemateski asjadest läbi tulnud ja see mõjus rahustavalt, ma sain kodus rahulikult puhata, üksi olla ja mõelda, mida edasi ja  ma sain jõudu vaadata suuremat pilti tänu poolvõõrastele inimestele, kes mulle sisestasid, et ma ei ole “väärtusetu rämps”. Selgus, et seda pep-talk´i oli vaja.

Samal ajal kui mina maadlesin oma nö deemonitega, sattusin ma rääkima ka paari tuttavaga, kes oma muresid tahtsid kurta. Ma tean, et iga inimese mured on endale kõige suuremad ning kuna minu enda omad tundusid mulle just kõige suuremad, siis ma ütlesin ausalt, et mul ei ole hetkel aega ega jaksu teiste muresid (mis mulle tõesti tundusid tühised, aga ma ei öelnud seda välja) kuulata. Selle peale inimesed solvusid, sest neil on ka depressioon. Ma püüdsin selgitada, et iga muremõte ei ole depressioon, aga et kui tegu on tõesti depressiooniga, siis tuleb abi otsida ja sellega tegeleda, mitte niisama tähelepanu saamiseks halada ja teha nalju “ma pean ka koos sinuga Jämejalga tulema”. Ma ei hakka teiste inimeste muresid ja vestlusi nendega rohkem blogis avalikult lahkama, aga ma suutsin vähemalt neli korda vihastada.

Kas aastal 2019 on depressioon moeasi? Et see peab olema? Või oleme me tõesti muutunud nii nõrgaks, et kohe kui elu korraks ei ole meelakkumine, vaid vaja on (teinekord ka asja eest) vastutada, siis langeb maailm kokku? Kohe on depressioon ja hullumajja minek? Jube pahaseks teeb see “tõmban nööri kaela”- jutt igal sammul. Juhul kui see ei ole must huumor, mis on omamoodi moodus raskustest üle saada. Ühe tuttavaga, kel on ka hetkel raske periood, naersime, et olukord ajab lausa äädikat jooma, sest mis elu see on, aga see oli meile omane ja (võimalik et vaid) meile arusaadav must huumor. Me saime aru, et see on meie viis üle olla raskustest ja end rumala huumoriga lohutada. Ja siis on inimesed, kel on depressioon ja “jämejalga minek”, sest autoga sai vastu aeda sõidetud, nii et värv tuli maha ja mees on nüüd vihane või “meil on töö juures koondamine, raudselt olen mina ka üks neist ja siis ma kaotan kõik”. Milleks ennustada ja mõelda ette, mis halvasti võib minna?  Ongi nagu moeaasi, et mida rohkem muretseda, depressioonis olla, seda ägedamad oleme? Et justkui otsime põhjust mossitada ning “sitahaisu-näoga” ringi käia? Ma üldse ei imesta, et päriselt ummikus olevad inimesed häbenevad oma raskustest rääkida, sest muidu oled “ah sina ka” või “veel üks”. Päriselt abi vajavad inimesed jäävad tähelepanuta, sest tundubki justkui normaalsus, et kõigil on depressioon ja sellega ei pea tegelema ega seda tõsiselt võtma. Peab küll võtma! Ainult kergekäeliselt ise ei pea endale diagnoosi panema.

Ma tean, et minu kirjutis võib tunduda üleolev ja enda mätta otsast, aga ma oskangi vaid enda kogemuse põhjal rääkida ning tean, et raskused ja depressioon on kaks eri asja. Mul on hetkel raske, aga mul ei ole depressiooni (ptüi ptüi ptüi) ja loodetavasti olen ma saanud nii palju tugeva(ma)ks, et ka ei tule. Sest raskused on ületamiseks. Ma kavatsen need täiega ületada. Elada hetkes ja nautida kõike seda ilusat, mis mul olemas on. Mul on isegi täiesti jõulumeeleolu. Kuigi aknast välja vaadates on tunne nagu oleks kohe munapühad. Viimase kuu aja jooksul on juhtunud nii palju pisikesi asju, mis mind on pannud asjadele teise pilguga vaatama. Usute või mitte.