Sõitsin täna hommikul põhimõtteliselt uue töö kokkuleppeid sõlmima (First we take Manhattan, then we take Berlin! või vastupidi) ja kuna ma jõudsin kohale veerand tundi varem, mõtlesin tanklast kohvi kaasa osta. Minu ees ostis üks naine autole mootoriõli, müüja püüdis välja uurida, kas see on õige ja kõik see võttis piisavalt kaua aega, et ma muutusin juba ärritunuks. Ma olin peaaegu nägusid tegemas, kui mulle meenus just kuuldud intervjuu Ivo Linnaga. Rohkem headust, rohkem positiivsust, rohkem naeratusi. Ärritumise asemel otsustasin ma selle intervjuu valguses oma suhtumist muuta. Kas mul oleks hea meel kui keegi mind sellises olukorras aitaks ja minuga kaasa mõtleks nagu tegi seda see Circle K müüja? Muidugi oleks. Kas ma oleksin tänulik, et inimesed minu selja taga on kannatlikud? Muidugi. Kas ma oleksin eeldanud, et meie taga seisvad kolm meest oleks sõna sekka öelnud ja aidanud? Jah! Aga jällegi oli see tõestus sellest, et naised saavad ise hakkama ja mehed…aga kes ütleb, et tänapäeva mehed üldse ise teavadki, milline on õige õli? Ühesõnaga ma ei olnud enam ärritunud, vaid naeratasin nii müüjale (kes oma naeratusega justkui vabandas) ja ostjale (kes oma naeratusega justkui tänas) ning sellest kohvi ostmise situatsioonist sai üks helge hetk. Oleks võinud vastupidi minna. Ma vist pean Ivo Linnale aitäh ütlema selle intervjuu eest. Aitäh! Soovitan //services.err.ee/media/embed/1003774</div>”>järelkuulata. Muhe, siiras ja mõtlemapanev. Minu eesmärk 2020 on olla Ivo Linna. Mõttemaailma poolest. Sealt ka posituse pealkiri. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et selle intervjuu valguses visati mu teele paar tundi hiljem selline väljakutse, et ma hakkasin kõva häälega nutma (õnne ja viha segust).
Selle aasta jõulud ja aasta lõpp on minu enda jaoks olnud mingil määral suunamudija. Rääkisime jõuluõhtul tädiga traditsioonidest ja sellest kui erinev on jõulude tähendus inimeste jaoks. Üks mu tuttav ütles, et teda kutsuti peole, aga ta otsustas pere kasuks. Mul tekkis kohe küsimus, et kas jõulud ei peaks olema see aeg aastas, kus pere on, kasvõi hambad risti, koos. Tädi ütles, et ajad muutuvad, traditsioonid muutuvad ja võib olla ongi õigem teha seda, mida tahad, mitte taga ajada traditsioone ja teha midagi hambad ristis. See pani mind jällegi mõtlema. Aga võib olla tõesti? Mulle meeldivad jõulud tänu Haugenile, ma tahan Idale pakkuda sama jõulumaagiat, mis mulle on pakutud, aga samas on lapsepõlves jõulud mu jaoks pigem tähendanud stressi. Ootad, aga samas ei oota ka. Ma sain korraga aru ka vanaemast, kes ütles, et tal on jõuludest suva. Võib olla kui ma olen ka 86 aastat jõule näinud, on see mulle ka “tehtud-nähtud-lõputu-küünlapäev”? Ideaalis ma muidugi näeksin muinasjutulist jõulu, kus terve suguvõsa saab kokku, teoorias on see kõik ilus, aga praktikas kui tihti? Üldistan, aga tihti on tõesti sotsiaalmeedia klantspiltide taga nii tülisid, stressi, arutut joomist, ettekäänet joomiseks, eelarvamusi, jonni, millest me midagi ei tea. Jõulud võivadki olla stressirohke püha, sest kokku sunnitakse inimesed, kes kokku ei sobi. Traditsioonid on ses mõttes üsna rumalad. Ei pea midagi hambad risti taluma. Vaatasime pühade ajal “Tuhkatriinu” filmi . “Miks ta laseb oma kasuemal endaga nii halvasti käituda?” oli küsimus meie kõigi huulil. Me ju keegi ei laseks end tänapäeval nii kohelda. Aga seal olid taga traditsioonid, lubadused ja kasvatus. Okei, muinasjutul on õnnelik lõpp, aga tegelikult ei pea ju keegi enam niimoodi kannatama, sest on traditsioonid. Igaüks loob oma traditsioonid.
Mul ei olnud ka plaanis väga oma jõulude tähistamisest kirjutada, sest olgem ausad, suvalised telefoniklõpsud annavad tihti emotsiooni edasi vaid meile endile, meile, kes me olime kohapeal ja teame, mis seal taga on. Muul juhul on need vaid pildid. Samasugused nagu tuhandetel teistel. Kellel halvema, kellel parema kvaliteediga, aga pildid ja emotsioonid, mis olulised just meile endile. Ometigi, nagu te näete, panin ma need suvalised klõpsud üles. Miks? Telefonist kustutan ma need mingi hetk ära. Emotsioon läheb meelest. Blogi on osaliselt ka minu enda isiklik fotoalbum. Selle aasta jõulud olid minu jaoks päris lähedal täiuslikule. Kehva kvaliteediga pildid räägivad (mulle) oma loo ja loodetavasti teid ka ei häiri. Mulle meenutas see kõik natuke Haugeni jõule. Ma mõtlesin Britt-Idale ja Camillale, kes mulle kunagi selle muinasjutu kinkisid, ning oma perele, kes mul lasevad sellesse muinasjuttu siiani uskuda.
Me sel aastal tõesti ei teinud kinke rohkem kui jõuluvana Idale tõi. Kuusealune on muidugi lõppkokkuvõttes kinke nii täis nagu oleks meil majas kuus last, aga ma mäletan oma lapsepõlvest seda kinkide saamises ootust. Muidugi mängis siis rolli ka see, et poes päriselt ei olnud midagi saada ja ma alati imestusin ogaraks, kuidas jõuluvana kõik mu soovid (õnneks limiteeritud võimaluste tõttu ning tänu letialustele tutvustele ei olnud need teab mis suured) täitis, aga minu jaoks on jõulud just suur osa lapsepõlvemäletsustest. Mul ei olnud lihtne poest osta twerkivat laamat, aga kui laps on sellest terve detsember päkapikkudele kirjutanud, siis andke andeks, minu ema süda ei lubanud talle midagi “kasulikumat” kinkida nagu mulle soovitati. Piiripealne mänguasi, aga jällegi – ma ei saa kinni olla selles, mida mina omal ajal kuue-aastaselt nautisin. Õnneks sai ta ka piisavalt asjalikke kingitusi. Laste Alias on näiteks täiesti geniaalne meelelahutus (seniks kuni laps ei ole väsinud ja talle hakkab tundam, et kõik teda kiusavad!)
Väsinud lapse magamapanemiseks ja laisa vanema õnneks on olemas ERR kuuldemängud. Me oleme terve detsember Idaga erinevaid jõulujutte kuulanud. Minu rõõmuks said Ida lemmikuks ka kunagised minu lemmikud “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Kuulasime kolmapäeval uuesti terve loo ära ja ma ütlesin Idale, et mõtle kui meil ka oli sama lugu, et lumemöldrid olid lihtsalt nõiutud ja lumeveski ei töötanud. Et ehk on abi sellest, et me lugu uuesti kuulame. “Kas homme on siis lumi maas?” küsis Ida. “Ma arvan küll,” lubasin ma talle ja lootsin (olles ilmateadet vaadanud) et nii ka on. Ärgates nägime me aknast siiski vaid rohelist muru ja vihma. “Ei töödanud,” kurvastas Ida. Mina kurvastasin ka. Kuni me hakkasime koju sõitma ja poolel teel siiski lund hakkas sadama. “Vaata, veski läks tööle!” hüüatas Ida rõõmust. Kui see pole jõulumaagia, mis siis veel on.
Lumemöldrite lugusid saate kuulata siin:
Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid. Autor Kalju Kangur.
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
Kui jõulude ametlik ja pidulik söömaaeg läbi sai, tähistasime me mu lemmik (ühtlasi ka ainsa) onu juubelit. Onu on üks neist inimestest, kes suure tõenäosusega on mind paljus aidanud saada selleks, kes ma olen. Mitte küll nii rahulikuks ja heatahtlikuks nagu tema, aga ma olin endale nooremana sisestanud, et kui ma ei saa endale samasuguse iseloomuga meest nagu mu onu, siis ma pigem olen kaheksa kassiga vanatüdruk. Marek ja mu õnu võiks olla teineteise peegelpilt. Minu onu on minu üks suurimaid eeskujusid mu elus. Naljakas on ka see, et meid mõlemaid sütitab eksport. Erinevad valdkonnad, aga samad väljakutsed, mõtted, strateegiad. Mõnikord me unustame end tundideks ekspordist rääkima.
On veel üks asi, millele ma olen hästi tänulik. Just Marekile. Aastast aastasse kuulub traditsioonide hulka ka vanade albumite vaatamine. Mulle tegelikult nii meeldib, sest isegi kui neid pilte on sadu kordi nähtud, on nad meelest läinud ja jälle on naljakas neid meenutada. Sel alloleval pildil on näiteks minu ja Mareki esimesed ühised jõulud. Vaadake, millise lapsega ma abiellusin! Või vaadake, kui sarnased on pisike Marian ja pisike Ida!
Seekord leidsis vanaema üles ka ühe albumi, mida ma enam ei mäletanudki. Või noh ma teadsin, et olin selle teinud (ma isegi mäletan täpselt, kus ja kellega koos ma selle tegin), aga ma arvasin, et see on kolimiste käigus kaduma läinud. Ei olnud. Oli vanaema juures hoiul. Selle albumiga seoses pean ma ütlema, et olen Marekile (lisaks sellele, et ta mind vaos ja nö elus hoiab) tänulik selle üle, et ta austab ja toetab minu minevikku. Te ju teate minu esimese armastuse traagilist autõnnetust. Kuigi sellest on nüüd möödas väga pikk aeg ning kõik me oleme oma eludega edasi läinud, siis olen ma Marekile nii üüratult tänulik, et ta mõistab toda ajalugu ja on justkui saanud osakeseks ka tollest ammusest loost – käib läbi tolle perekonnaga, paneb koos minuga alati hauale küünla ja lihtsalt mõistab.
Mõistab, et see on osake minust ja minevikust, mis mulle alatiseks oluliseks jääb. Jõulud on mu jaoks alati see aeg kui ma natuke muutun Teeleks, kui “Arno on jälle kodus käimas” ja seda enam olengi ma tänulik, et ma olen endale leidnud mehe, kes Tootsina on ikka minu kõrval, isegikui teda on teinekord mu tujude pärast vaja “vuntsi alt naerma kõdistada”.
Minu jõulupühad olid tõepoolest väga lähedased Haugeni jõuludele. Natuke jäi puudu, aga kõike ei saagi saada ning lõppkokkuvõttes on oluline see, et tuleb lahti lasta mõttest, millised on meie arusaamad traditsioonidest.
On need mõistlikud või iganenud harjumused. Mina mõtlesin vastu võtta oma traditsioonid. See tehti mulle aga täna natuke väga palju raskemaks. See saab olema minu 2020 väljakutse. Ma tahaksin olla mina ise, samas natuke rohkem Ivo Linna, kuid ma tahaks ka, et inimesed saaksid minust ja minu põhjusest aru. Ilma, et ma peaksin õigustama. Segane lõpp? Aga muidu ei olekski ju minulik kui kõik oleks ideaalne.
