Kuidas me Rootsis arstil käisime

Püha issanda jumala meie! Ma ei ole oma elus nii haige olnud kui nüüd. Ida samuti. Kraadiklaasi meil polnud, aga enesetunde järgi võiks eeldada, et mu palavik oli öösel vähemalt midagi 45-46 kraadi vahel. Ma olen higistanud rohkem kui kõik inimesed Tallinna jõusaalides kokku. Mu kurku on kinni jäänud kassipoeg, kes sealt end välja üritab küünistada. Mu nina sügeleb ja tilgub. Mu kõhulihased on valusad köhimisest, selg valus lamamisest. Ja mu jalad – mu jalad on kaks päeva valutanud nii nagu hakkaksid nad mu raskuse all ära murduma. Idal on põhimõtteliselt pea kõik samad sümptomid. Ma olin kindel, et nüüd on küll nii, et kevadet ma enam ei näe.

Esimese hooga tuli meil mõte kutsuda kiirabi, aga samas tundus see natuke ülepingutatud, sest no 46 meie palavik siiski ehk ei olnud. Kiirabi jätsime viimaseks variandiks. Võib-olla siis kutsuks arsti koju? Leidsime netist numbri, kuhu helistada kui vaja arst koju kutsuda. Tädi teisel pool liini kuulas kõik kenasti ära, jahaatas kaasa, kordas üle kõik sümptomid ja ütles siis, et nemad küll aidata ei saa, et selles linnas üldse pole EMO-t, rääkimata kojutulekust. Nende kahe linna vahe on 40 kilomeetrit ja mul ei olnud mingit jaksu hakata haigest peast koos haige lapsega hakata seiklema. Internet andis teise vastuse kui arstide infoliin ja saime teada, et haiglas on siiski drop in vastuvõtt. Kihutasime kohale, seletasime ära, et meil ei ole rootsi isikukoodi, et me elame Eestis, oleme siin külas, aga tahaksime igaks juhuks kontrollida, kas hakkame surema või mitte. “Sinine Euroopa Liidu kindlustus on?” küsiti vastuvõtust. “On,” vastasin mina ja hakkasin rahakotist meie kaarte otsima. Sellest samast rahakotist, mis mul Taanis ära varastati ja mille ma just tagasi sain enne Rootsi tulekut. Suur osa kaarte, igasugu tsekid ja isegi Ida Barbie roosad kingad olid alles, aga vat neid siniseid plastikust kaarte enam ei olnud. Loodan, et sellel imelisel vargal on nendest kaartidest palju kasu Taanis! “Mul ei ole neid kahjuks kaasas,” vastasin ma ja lisasin, et mul on reisikindlustus. “Sellest pole siin kasu, vastas naine ja ütles, et lapse vastuvõtt maksab 1080 SEK-i. Muidugi oleks ma võinud selle maksta, aga mul tuli jonn peale, lihtsam tundus sõita koju Eestisse ja minna seal arstile.

Enne kui hakkasin laevapileteid broneerima, tuli emmel mõte minna samas linnas asuvasse teise arstikeskusesse. Mäletate, siin samas linnas, kus öeldi, et pole mingit EMO, oli neid vähemalt kaks tükki. Igaks juhuks otsustasime me siin anda vastuvõtus oma norra isikukoodid. Ma ei tea, kas rolli mängisid need isikukoodid või oli siin lihtsalt teine suhtumine, igatahes saime me endale “reserv-isikukoodid” ja arsti järjekorda. Ida vastuvõtt ei maksnud midagi ja minu visiiditasu oli 200SEK-i. 2000SEK vs 200SEK. Hmmm.. Kõigest kümnekordne hinnavahe. Kõigest paar kilomeetrit teineteisest eemal.

Grippi arst meil siiski õnneks ei tuvastanud, aga ma pean ausalt ütlema, et ega seda arsti nüüd väga usaldada ka ei saanud. Nii pinnapealset arsti on raske leida. Ei teda huvitanud, kui kõrge see kõrge palavik on, ei teda huvitanud väga ka miski muu. Küsis oma rutiinsed küsimused ära ja leppis ka sellega kui emme Ida pead käega katsus ja ütles, et Idal vist ikka on praegu ka palavik. “Ahah, nojah,” ütles ta ja hakkas meile rohte välja kirjutama. Mina mainisin ära ka oma tohutult ebameeldiva jalavalu. Arst käskis mul püsti tõusta, katsus jalgu, ütles, et tema küll ei NÄE midagi ja arvas, et ehk see siis palavikust.

Nii palju oli vähemalt kasu arstil käigust, et saime endale retseptiravimid. Või kas saime?Läksime apteeki, saime teada, et apteeker ei oska “reserv-isikukoodi” sisestada, nii et rohud välja tuleks. “Minge tagasi arstikeskusesse ja paluge paberil retseptid!” ütles ta. Olgu, sõitsime tagasi ja saime paberretseptid. “Mis need on?” küsis apteeker kui talle paberid kätte andsime. “Retsept, paberil,” vastasime. “Mul ei ole nendega midagi teha, need on koopiad,” vastas ta. Kõik. Rohkem ei midagi. Läksime tagasi arstikeskusesse. Saime uued retseptid. Võib olla õiged, meil lihtsalt ei olnud enam aega uuesti apteeki tagasi sõita, sest emme pidi tööle minema.

Meie arstil + apteegis käik oli kokku võtnud neli tundi.

 

18 thoughts on “Kuidas me Rootsis arstil käisime

  1. oi, pidage vastu ja saage terveks, ega seal suurt miskit aita kui lebotada ja kuuma teed juua..noh mõni rohi oleks ehk abiks ka aga Sinu rohutoomine oleks vist juba uus seiklus 🙂

    • Ma olen vist liildamata joonud kannude viisi teed ingveri ja sidruniga ning see vist ongi k uks pohjus, et end enam vähem elusana tunnen juba.
      Idaga on ses mõttes kehvem, et ta ei taha kuuma juua. Õnneks puljong on siiski läinud

  2. Kuidas teil tuvastati, et grippi ei ole? Seda ei saa pealevaatamisega öelda, selleks vajalik vereanalüüs. Iseasi, et kui juba mitu päeva põetud, siis ei aita Tamiflu ka enam. Ega muud ei oskagi soovitada, kui et tasub vaktsineerida, gripp on kole haigus. Aga Rootsi arstide koha pealt olen nõus, ma ise elan siin ja üsna ükskõiksed on nad tõesti. Sisulist abi on siin raske saada, raskem kui Eestis.

  3. Idale anna kindlasti sagedasti vett, et ei tekiks vedeliku puudus. Ei pea kuuma jooki jooma haigusega. Vee sisse voib pigistada ka natuke sidrunit ja lisada mett. Kiiret paranemist teile!

      • Paljudel teeb kuum jook olemise hoopis hullemaks. Mina ise ja mu lapsed oleme sedasorti. Vesi ja jääjoogid ja jäätis on meie raviks, samal ajal kui abikaasa tahab kuuma teed ja puljongit. Me kõik paranema, ainult et eri meetoditega. Inimesed on siiski erinevad. Kuula oma last – kui ta ei taha sooja jooki, siis võib-olla pole tal seda vajagi, võimalik, et tema vajab tervenemiseks hoopis jahedat.
        Minul isiklikult kurguvaluga sooja joogi tarbimine tekitab korraliku paistetuse hoopis, hingamisraskusteni välja.

      • Ma ei ütle seda pahaga, sest eeldan et sinu kommentaar on lihtsalt soovitus, aga ausalt ei pea arvama, et ma olen nii loll, et oma last EI kuulaks. Monikord ajab mind kurjaks kui mind päris lolliks peetakse😐 Kui ta ikka ei taha sooja, siis ma ei aja talle seda vägisi sisse. Jah, enda pealt arvan, et see voiks olla pigem kasuks, aga täna sõi ta just nimelt jäätist, sest kusagilt on mul meeles, et ka see voib aidata.
        Mis ma tahan öelda? Ma olen ennast siin blogis ilmselt teinud lollimaks ja saamatumaks kui ma olen. Ei pea muretsema, et ma ka haige lapse eest ei oska hoolitseda.
        Vabandan et sind nö ründan, kuid monikord ma lihtsalt ei jaksa

      • Ründa pealegi, kui sul sest kergem hakkab.
        Muide, ma ei pidanud sind lolliks ja kui mu jutt targutusena tundus, siis küllap on asi selles, et “pilti” pole, sa ei näinud, mis emotsiooni pealt ma sulle kirjutasin.
        Loomulikult ma ei mõelnud seda: “Issanda ristivägi, mida sa topid sellest kuumast teest lapsele sisse, kuula ometi korragi last ja proovi oma hiireajuga mõista, mida ta sulle öelda tahab ja mida ta päriselt vajab!”
        See minu “kuula last” ongi see südamega kuulamine. Sa teed seda ja tore on. Aga kuna sa oled ise eeldatavasti normaalse kuulamisoskusega, siis sa ei suuda vast aimatagi, et kõik ei ole ja mõnikord võib üdini normaalne ja tark inimene olla sisimas mingites stampides kinni. Ma näen seda oma töös pea igapäevaselt, seega ei hakka eeldamagi, et keegi (ka mina) oleks alati igas asjas ideaalne. Vahel teeb head, kui inimesele väikseid asju kas teada anda või meelde tuletada. Seekord tegi halba. Vabandan selle eest.

  4. Loodan, et saate ruttu terveks🙂
    Muideks kuidas rahakoti tagasi said, oled sellest bloginud ka? Pole lihtsalt tähele pannud, et oleksid sellest rohkem kirjutanud peale kadumist.

    • kirjutasin sellest Facebookis:) politsei leidis mu rahakoti raudteejaama lähedalt ja kuna dokumendid kõik olid alles, siis viisid selle Eesti saatkonda, kust see minuni toimetati.

      • Aitäh:) aga vaata kui lampi tulevad arusaamatused. Sina kommenteerid ja annad voimaluse vastata, teine aga motleb et appi milline idioot ja laheb teeb perekooli teema, et sellised inimesed ongi meie keskel, kes haigena teisi nakatama lähevad😂

  5. Olen elanud kümneid aastaid rootsis ja olude sunnil olen pidanud end siinse meditsiiniga kurssi viima nii mitmeid kordi .
    Ma ei soovi targutada Aga kuna mul on teatud teadmised nii eesti kui rootsi meditsiinialal siis tahaksin lihtsalt su ”pahameelt” hajutada .
    Vaadake Eestlastele on jäänud mulje et rootsi meditsiin on allakäinud (on erinevaid teooriaid,näiteks see et meile tulnud pahulastele läheb nii palju raha,et meditsiin selle all kannatab).Teate ,meie kodanikud maksavad nii üüratult palju makse ,sellest jätkub ja jääb ülegi.Vaadake kasvõi ,kui suur on vähi üleelanute arv võrreldes paljude teiste euroopa riikidega. Siinne meditsiin on rohkem arenenud kui eestis (no offence) ,aga see on fakt. Meil on suur riik,palju rahvast ,loogiline et ka siin juhtub ühk,teist .Ei saa ju võrrelda eestiga,mis on nii pisike riik.
    Aga no Alustame kliimast .Rootsi on ikkagi lumine ja külm riik .Meie talv algab varem ja lõppeb hiljem kui eestis .Siinsed inimesed elavad oma igapäevast elu nii talvel kui suvel.Me armastame talvesporti ja liigume juba lapsest saati lumes ja külmas olenemata kraadidest jne .Külm ja märg on perfektne kliima igasuguste viiruste ja bakterite jaoks,seega on meil ju loogiliselt võttes külmetusi rohkem .Vahe on selles et rootsi inimene on harjunud sellega ja inimesed kel mingeid tõsiseid kroonilisi või raskeid haigusi pole põevad oma külmetused ,gripid ja u name it ära ilma käsimùügil olevate rohtudetagi.
    Millist rohtu sa oleks soovinud saada arstilt ? Antibiots on rohi mida eestis jagatakse kahte lehte iga haiguse peale kuid kes vähegi on uurinud siis igasugu uurimustööd näitavad ,et mida rohkem me seda tarbime seda suurem on risk et meie juurde leiavad teed uued haigused mis nagu nimme antibiootikule ei allu,sest me oleme seda üle tarbinud lihtsalt .Ega siis loodus ei ole loll .Kui oleks ,siis me saaks ju kõik vähitüübid juba ravitud ja ei peaks keegi surema eksole . Ja antibiootika ei ole mingi ”magic pill” mis kõik haigused heietab,ta aitab ju vaid põletikulistele haigustele.
    Sa kirjutad et sa said retseptravimid .Aga mida veel oleks sa soovinud ? Et nad oleks teid pannud haiglasse valve alla? Üldiselt teavad siinsed lapsevanemad väga hästi ,mida teha hullude külmetustega ja kui ei tea ,on meil ööpäevaringne telefoniliin kust saab mitte vaid ainult õe vaid ka arsti arvamust ja soovitusi ,mida peaks tegema ja millal minna arstile ,kutsuda kiirabi jne .
    Sa unustasid oma sinised kaardis (jällegi su oma lollus ju) ja pidid maksma täishinda et saada arstiabi.Seda sa ei soovinud ,seega oldi sinuga ju vägagi helde ,leides sulle alternatiivi ,tänu millele said rohud kümme korda odavamalt ja see kõik vóttis veidi rohkem aega (kardan et siin mängis ka keeleoskus rolli kuid see selleks) .
    Sulle anti ju võimalus saada rohud sama odavalt kui rootsi kodanikkudele ,kas sa ei peaks mitte olema hoopis tänulik?

    • Ma läksin teise arsti juurde, kus mu vastu “vägagi helde” oldi, lugesid ka voi lihtsalt lahmid? Sinist kaarti ma ei “unustanud”, vaid see varastati ja ma ju ka utlesin, et oleksin maksnud, aga votsin vaevakse minna 200m eemale ja maksin 10 korda vähem.
      Ma imestasin arsti pinnapealsuse üle, mitte ei oodanud haiglasse panekut. Ära pinguta üle. Utlesingi, et vähemalt saime rohud ja see hea!
      Kuigi… loppkokkuvottes saime siiski vaid valesse linna retsetid ja rohte ikka ei saanud.
      Ma käin arstil väga harva, lapse arstile eile helistades helistasin isegi valesse perearstikeskusesse, sest ma ei mäletanud. Nii et ära kujuta ette, et ma olen selline ema, kes iga asj parast arstile jookseb. Kui aga lapsel ikka nädal aega on 39 palavik, siis voib muret tunda voi ei?

Leave a Reply