Ma olin unustanud, millised on kortermajas elamise rõõmud. Võib vabalt juhtuda, et su naabrid avastavad, et reede puhul võiks sind kostitada kontserdiga, mis on nii vali, et tundub nagu püüaks magada keset diskoteeki. Ausalt, ma ei tea, mis materjalist emme kortermaja seinad tehtud on, aga heli ei pea need seinad grammivõrdki. Kella üheksast algas ülemisel korrusel pidu. Loomulikult oli see algusest peale liiga vali aga kammon ma ei ole ka nii vana, et ei mõistaks. Kell 11 hakkas see mind aina enam häirima ja kui veerand tundi hiljem nii valjult „let it goooooo, let it gooooo“ lauldi, et isegi Ida üles ärkas, mõtlesin ma, et aitab.

Panin selga hommikumantli, manasin ette kurja näo ja lasin ülemise korruse ukse taga kella. Ma olin valmis, et mulle vastab ülbe maani juua täis tatikas, aga tegelikult avas ukse äärmiselt armas noor poiss, kes üldse juua täis ei tundunud. „Pange muusika vaiksmaks!“ nõudsin ma ja lisasin, et kui see jätkub, siis kutsun politsei. Poiss vabandas viisakalt ja majja saabus vaikus. Kohe nii mõnus vaikus, sest nad otsustasid lausa minema minna.

Minu kibestunud vanamuti hing oli rahul. Kobisin rahulolevalt voodisse ja püüdsin magama jääda. Uni tuli mul põhimõtteliselt alles poolteist tundi hiljem. Umbes siis kui seltskond otsustas tagasi korterisse laekuda. Loomulikult läks muusika käima. Mitte küll nii kõvaks kui peo alguses, aga siiski piisavalt kõvaks, et magada ei saaks. Mitte et mul midagi Queeni repertuaari, Avicii ja Rootsi eurolugude vastu midagi oleks ja ei saa ka öelda, et noored halvasti laulnud oleks, aga no keset ööd eelistan ma igale muusikale vaikust. Ma ei kavatsenud kaua kannatada ja kümme minutit hiljem olin ma kurja vanamutina jälle ukse taga. „Pange kohe vaiksemaks!“ Seekord avas mulle ukse keegi teine, kuid samamoodi äärmiselt armas ja viisakas noor poiss. „Jah, jah, muidugi, vabandust!“ vastas ta ja saabus vaikus.

Peohääled jätkusid ikka, aga ma ei ole mingi monster. Selle pidin ma välja kannatama. „Nad on nii igavad,“ podises unine Ida ja pööritas silmi. Kas see sõna just igav oli, mida ma kasutanud oleks, aga nõustusin. „Täitsa napakad,“ lisas ta ja keeras magama. Kibestunud vanamutt minus oli jälle rahul ja püüdis magama jääda.

Vaikus kestis veerand tundi. Veerand tundi! Mida pekki! Ja läks aina valjemaks. Ma mõistan. Ma tean seda seost alkoholi ja kõrvakuulmise ja hääle tugevuse vahel. Ma kannatasin pool tundi, valisin kaks korda politsei numbri ja mõtlesin jälle ümber kuni lõpuks mõtlesin, et ma enam ei suuuuuuuda. 40 minutit hiljem, koos politsei saabumisega, saabus ülakorrusele haudvaikus. Ma ei tea, kas nad lõpetasid rääkimise ja hingamise ka, sest reaalselt ühtegi sõna ega sammu polnud sekund hiljem kuulda.

Kell kolm öösel saabus vaikus. Vanamutt sai magama jääda.

Ma ju tegelikult saan aru, et kortermaja ja ikka tuleb ette ning olgem ausad olen mina ka noorena oma naabreid terroriseerinud, aga kui mulle oleks öeldud, et nüüd olgu vaikus majas, siis oleks vaikus majas olnud. Ega ma siis pahatahtlikult või meelega ei terroriseerinud, ega needki noored seda meelega või pahatahtlikult, ma mõistan, ma tean, mis on pidu, kuid tänaseks päevaks arvan ma ka, et igaks asjaks on oma koht. Ööklubid näiteks on sellised kohad, kus vali muusika kedagi ei sega. Kortermajas keset ööd paratamatult segab.

Neli tundi magamist jäi väheks.