Täiesti jabur arstikogemus

Mina ei tea, kes meist nüüd peast rumal, aga keegi meist on ja mulle tegelikult ei meeldi, kuidas eile jäi mulle mulje nagu see oleksin mina. Ma ei ole sellega nõus, sest igasugu arstid ja rohud ja emod ja kiirabid ja haiglasse sattumised on minu jaoks täiesti uus kogemus. Veel aasta aega tagasi ei olnud mul õrna aimugi, mida need vererõhu numbrid näitavad ja kui te oleks mulle öelnud, et 180/119 on ikka päris kõrge, siis ma oleks vaid õlgu kehitanud ja öelnud, et nojah siis.

Täna tean ma isegi oma rohtude nimesid ja mul on meeles neid võtta nii nagu ette nähtud, lisaks tean ma, et kodade laperdus ei olegi midagi sellist, mis vanaema ise välja mõtles kui oma tervist meile kirjeldas, vaid see ongi täiesti adekvaatne meditsiiniline termin ja ma isegi saan oma epikriisist aru kui seal on kirjas, et “patsient hospitaliseeriti rütmihäire kupeerimise järgselt tekkinudrindkerevalude tõttu”. Ühesõnaga ma tunnen, et viimase poole aasta jooksul olen ma päris palju targemaks saanud, aga eile kui arst mulle otsa vaatas ja küsis, et miks te siia tulite, tundsin ma end küll rumalana ning ei osanudki sellele väga vastata.

Uued ajad, uued jutud

Paar nädalat tagasi sattusime kolleegiga töö juures – ma isegi ei tea, mis põhjusel – võrdlema vererõhurohtusid. Ma olen enda omasid kosmeetikakotis (hahh, teistel on kosmeetikakotis ikka kosmeetikaasjad, mul on kaks huulepulka, raseerija(miks?) ja vererõhurohud), aga ei ole neid tarvitanud, peale toda kiirabi korda. Aa, ma läksin kohvi võtma ja kurtsin, et tegelikult ma vist ei tohiks juua, et arst andis sellised rohud ja siis kolleeg ütles, et tal on ka rohud kotis, küsis, mis nimelised mul on, selgus, et samanimelised, aga et mul on vapsee kanged rohud. Nii see teema seal lappama läks.

Teatud põhjustel tekkis mul oma tervise pärast kerge mure ja kuna mul kohati on olnud ka kehva olla, siis võtsin ma end kokku nagu täiskasvanud inimene ja panin perearstile uue aja. Miks uue? Noh, läks nii, et haiguslehte lõpetades, sain ma teada, et oleksin enne pidanud ka arstile minema, aga info sellest, et mul oli arstiaeg, ei jõudnud kuidagi minuni ja nii olin ma juba tööle jõudnud enne kui oleksin pidanud. Oh well…Juhtub vaid minuga, et ma ei ilmu kohale kuhugi, kuhu peaks. Olgu see arst või töövestlus (mhm, juhtus hiljuti ka selline asi!)

Igatahes sai uuesti arsti juures käidud ja ma sain teada, et ma olen täiesti terve noor inimene, kui välja arvata see, et:

  • mul on kõikide võimalike vitamiinide puudus
  • mul on mingeid liblesid vähem kui teisi
  • ma pean kaalust alla võtma
  • muutma oma söögisedelit ehk siis välistatud on vürtsid, sool ja kohv (kas ma pean üldse mainima, et vein ka?) ehk teisisõnu kõik asjad, mida ma armastan
  • ma pean minema uuesti EKG-sse
  • ma pean minema röntgenisse
  • ma pean minema silmaarstile
  • ….loetelu minu meelest aina jätkus…mul kadus järg ära
  • aa, vererõhk on piiripealne ehk et kui ma hetkel neid muudatusi ei viitsi teha ja kõiki neid arste läbi ei trambi, siis ütles, et arst, et alternatiiv on ka – hakata rohte võtma. Ma selle esialgu siiski välistaks. Söön magedat toitu ja joon vett ning jooksen mööda arste. D-vitamiini lusikaga ajab Marek mind juba paar nädalat igal hommikul taga nagu John Kohviveskit. “Hunt tegi auh-auh,auh”…

Mu töökalendrit on sel nädalal täiesti sürreaalne vaadata. Esmaspäeval – arst. Teisipäeval – arst. Kolmapäeval – arst. Ei, kolmapäeval, vist ei olnud. Neljapäeval arst. Reedel arst. Täiesti terve noor inimene. Rääkisin oma arstirallist ka kolleegidele kui mind tabas hirrrrmus tõde. Vanadus, selle nimi on vanadus, mis ligi hiilib. Ei mingit kahtlust. Nagu ma ikka mäletan neid aegu kui sai küsitud, et mida nädalavahetusel tehtud sai, räägitud oma pidudest, pohmakatest, seiklustest ja asjadest, millest avalikus blogis ei ole sünnis rääkida. Ja mis siis nüüd? Räägime arstidest ja võrdleme vererõhurohtusid. Mis see järgmine etapp on? Soovitame üksteisele tugisukkasid ja arvustame teenindust erinevates apteekides?

Kuidas me Rootsis arstil käisime

Püha issanda jumala meie! Ma ei ole oma elus nii haige olnud kui nüüd. Ida samuti. Kraadiklaasi meil polnud, aga enesetunde järgi võiks eeldada, et mu palavik oli öösel vähemalt midagi 45-46 kraadi vahel. Ma olen higistanud rohkem kui kõik inimesed Tallinna jõusaalides kokku. Mu kurku on kinni jäänud kassipoeg, kes sealt end välja üritab küünistada. Mu nina sügeleb ja tilgub. Mu kõhulihased on valusad köhimisest, selg valus lamamisest. Ja mu jalad – mu jalad on kaks päeva valutanud nii nagu hakkaksid nad mu raskuse all ära murduma. Idal on põhimõtteliselt pea kõik samad sümptomid. Ma olin kindel, et nüüd on küll nii, et kevadet ma enam ei näe.

Esimese hooga tuli meil mõte kutsuda kiirabi, aga samas tundus see natuke ülepingutatud, sest no 46 meie palavik siiski ehk ei olnud. Kiirabi jätsime viimaseks variandiks. Võib-olla siis kutsuks arsti koju? Leidsime netist numbri, kuhu helistada kui vaja arst koju kutsuda. Tädi teisel pool liini kuulas kõik kenasti ära, jahaatas kaasa, kordas üle kõik sümptomid ja ütles siis, et nemad küll aidata ei saa, et selles linnas üldse pole EMO-t, rääkimata kojutulekust. Nende kahe linna vahe on 40 kilomeetrit ja mul ei olnud mingit jaksu hakata haigest peast koos haige lapsega hakata seiklema. Internet andis teise vastuse kui arstide infoliin ja saime teada, et haiglas on siiski drop in vastuvõtt. Kihutasime kohale, seletasime ära, et meil ei ole rootsi isikukoodi, et me elame Eestis, oleme siin külas, aga tahaksime igaks juhuks kontrollida, kas hakkame surema või mitte. “Sinine Euroopa Liidu kindlustus on?” küsiti vastuvõtust. “On,” vastasin mina ja hakkasin rahakotist meie kaarte otsima. Sellest samast rahakotist, mis mul Taanis ära varastati ja mille ma just tagasi sain enne Rootsi tulekut. Suur osa kaarte, igasugu tsekid ja isegi Ida Barbie roosad kingad olid alles, aga vat neid siniseid plastikust kaarte enam ei olnud. Loodan, et sellel imelisel vargal on nendest kaartidest palju kasu Taanis! “Mul ei ole neid kahjuks kaasas,” vastasin ma ja lisasin, et mul on reisikindlustus. “Sellest pole siin kasu, vastas naine ja ütles, et lapse vastuvõtt maksab 1080 SEK-i. Muidugi oleks ma võinud selle maksta, aga mul tuli jonn peale, lihtsam tundus sõita koju Eestisse ja minna seal arstile.

Enne kui hakkasin laevapileteid broneerima, tuli emmel mõte minna samas linnas asuvasse teise arstikeskusesse. Mäletate, siin samas linnas, kus öeldi, et pole mingit EMO, oli neid vähemalt kaks tükki. Igaks juhuks otsustasime me siin anda vastuvõtus oma norra isikukoodid. Ma ei tea, kas rolli mängisid need isikukoodid või oli siin lihtsalt teine suhtumine, igatahes saime me endale “reserv-isikukoodid” ja arsti järjekorda. Ida vastuvõtt ei maksnud midagi ja minu visiiditasu oli 200SEK-i. 2000SEK vs 200SEK. Hmmm.. Kõigest kümnekordne hinnavahe. Kõigest paar kilomeetrit teineteisest eemal.

Grippi arst meil siiski õnneks ei tuvastanud, aga ma pean ausalt ütlema, et ega seda arsti nüüd väga usaldada ka ei saanud. Nii pinnapealset arsti on raske leida. Ei teda huvitanud, kui kõrge see kõrge palavik on, ei teda huvitanud väga ka miski muu. Küsis oma rutiinsed küsimused ära ja leppis ka sellega kui emme Ida pead käega katsus ja ütles, et Idal vist ikka on praegu ka palavik. “Ahah, nojah,” ütles ta ja hakkas meile rohte välja kirjutama. Mina mainisin ära ka oma tohutult ebameeldiva jalavalu. Arst käskis mul püsti tõusta, katsus jalgu, ütles, et tema küll ei NÄE midagi ja arvas, et ehk see siis palavikust.

Nii palju oli vähemalt kasu arstil käigust, et saime endale retseptiravimid. Või kas saime?Läksime apteeki, saime teada, et apteeker ei oska “reserv-isikukoodi” sisestada, nii et rohud välja tuleks. “Minge tagasi arstikeskusesse ja paluge paberil retseptid!” ütles ta. Olgu, sõitsime tagasi ja saime paberretseptid. “Mis need on?” küsis apteeker kui talle paberid kätte andsime. “Retsept, paberil,” vastasime. “Mul ei ole nendega midagi teha, need on koopiad,” vastas ta. Kõik. Rohkem ei midagi. Läksime tagasi arstikeskusesse. Saime uued retseptid. Võib olla õiged, meil lihtsalt ei olnud enam aega uuesti apteeki tagasi sõita, sest emme pidi tööle minema.

Meie arstil + apteegis käik oli kokku võtnud neli tundi.

 

Arstiabi ja vanadus (Hoiatus: sisaldab väga häirivaid fotosid!)

Ma olen ka varem rääkinud, et minu meelest on (üldistades) Eestis arstiabiga sellised lood, et mida vanem inimene, seda vähem sinu tervis kedagi kotib. Küll olen ma kuulnud lugusid sellest, et kiirabi ütleb, et pole mõtet kohale tulla kui 80+ inimesel süda “jukerdab”; küll ma olen kuulnud lugusid, et haige vanainimene läheb arstile, kus talle öeldakse, et aga mida te tahate, et me teie vanuses teeme ja nii edasi ja nii edasi. Teoreetiliselt saan ma aru, et ega tõesti, mingis vanuses ehk polegi paljude haigustega midagi ette võtta, aga mis mind häirib on suhtumine. Kui arst sisendab eakale inimesele, et te olete vana ja haige, siis teate, isegi elurõõmus ja optimistlik inimene hakkabki lõpuks uskuma, et on põhimõtteliselt minekul, et elu elatud ja nüüd polegi enam midagi teha. On väga inetu vanematesse inimestesse nii suhtuda. Ja sellise suhtumise pärast ei julge need eakamad inimesed ka midagi nõuda.

Kaks kuud tagasi läks me vanaemal jalg katki, tal on selline paberist nahk, et kui kuhugi vastu läheb, siis on kohe sinine ja katki. Seekord juhtus siis niimoodi, et jalg muutus selliseks nagu alloleval pildil. Hoiatan veelkord, et pildid on häirivad!

13819801_1247941285246198_661806652_n Mis te arvate, kas perearst suhtus sellisesse jalga tõsiselt? Oh ei, sugugi mitte. Esimene kord puhatati seda lihtsalt antiseptikuga, teine kord ei viitsitud isegi siduda ja rohud on soovitatud sellised, mis on igas tavalises koduapteegis nö esmaabiravimid. Vanaema on selline vaiksekene ka, et ei julge tema midagi öelda ega uurida ega arstis kahelda.* Minu meelest selline jalg ja haav, kus kooriku all on näha põletik ja mäda nõuaks ikka veidike tõsisemat sekkumist ja suhtumist. Kui vanaema jalale tekkisid mustad laigud ja me lärmi tõstsime, siis pakuti talle kirurgi juurde aeg oktoobriks. Oktoobriks! Päriselt? Vanaisal tekkisid jalale mustad laigud ja järgmisel päeval oli ta jalg amputeeritud. Tänaseks on VAID tänu perekonna pealekäimisele, lärmamisele ja ise uurimisele, mis rohte ja kust ja kuidas ja kuhu ja palju ja miks  vanaema jalg paranemisemärke näitamas. Uskuge või mitte, aga allolev pilt on vist/väidetavalt paranev jalg. Mitte et arst seda oleks öelnud. Tema võib-olla paneks ikka haavale antiseptikut peale. 13933380_1122207171151159_1731427180_n Õnneks on tänu lärmamisele vanaemal homme ka kirurgi aeg. Ehk siis saame kõik päriselt ka targemaks, sest perearsti abile lootma jäädes võiks enne vist …ptüi ptüi ptüi…ära surra. Kas tõesti abi saamiseks peab lärmama ja nõudma? Kas aadekvaatne arstiabi ei peaks elementaarne olema? Hoolimata vanusest. *Perekeskis ütleb vaid, et perearst on vist ikka totu, kes midagi oma erialast ei jaga.