Püha issanda jumala meie! Ma ei ole oma elus nii haige olnud kui nüüd. Ida samuti. Kraadiklaasi meil polnud, aga enesetunde järgi võiks eeldada, et mu palavik oli öösel vähemalt midagi 45-46 kraadi vahel. Ma olen higistanud rohkem kui kõik inimesed Tallinna jõusaalides kokku. Mu kurku on kinni jäänud kassipoeg, kes sealt end välja üritab küünistada. Mu nina sügeleb ja tilgub. Mu kõhulihased on valusad köhimisest, selg valus lamamisest. Ja mu jalad – mu jalad on kaks päeva valutanud nii nagu hakkaksid nad mu raskuse all ära murduma. Idal on põhimõtteliselt pea kõik samad sümptomid. Ma olin kindel, et nüüd on küll nii, et kevadet ma enam ei näe.

Esimese hooga tuli meil mõte kutsuda kiirabi, aga samas tundus see natuke ülepingutatud, sest no 46 meie palavik siiski ehk ei olnud. Kiirabi jätsime viimaseks variandiks. Võib-olla siis kutsuks arsti koju? Leidsime netist numbri, kuhu helistada kui vaja arst koju kutsuda. Tädi teisel pool liini kuulas kõik kenasti ära, jahaatas kaasa, kordas üle kõik sümptomid ja ütles siis, et nemad küll aidata ei saa, et selles linnas üldse pole EMO-t, rääkimata kojutulekust. Nende kahe linna vahe on 40 kilomeetrit ja mul ei olnud mingit jaksu hakata haigest peast koos haige lapsega hakata seiklema. Internet andis teise vastuse kui arstide infoliin ja saime teada, et haiglas on siiski drop in vastuvõtt. Kihutasime kohale, seletasime ära, et meil ei ole rootsi isikukoodi, et me elame Eestis, oleme siin külas, aga tahaksime igaks juhuks kontrollida, kas hakkame surema või mitte. “Sinine Euroopa Liidu kindlustus on?” küsiti vastuvõtust. “On,” vastasin mina ja hakkasin rahakotist meie kaarte otsima. Sellest samast rahakotist, mis mul Taanis ära varastati ja mille ma just tagasi sain enne Rootsi tulekut. Suur osa kaarte, igasugu tsekid ja isegi Ida Barbie roosad kingad olid alles, aga vat neid siniseid plastikust kaarte enam ei olnud. Loodan, et sellel imelisel vargal on nendest kaartidest palju kasu Taanis! “Mul ei ole neid kahjuks kaasas,” vastasin ma ja lisasin, et mul on reisikindlustus. “Sellest pole siin kasu, vastas naine ja ütles, et lapse vastuvõtt maksab 1080 SEK-i. Muidugi oleks ma võinud selle maksta, aga mul tuli jonn peale, lihtsam tundus sõita koju Eestisse ja minna seal arstile.

Enne kui hakkasin laevapileteid broneerima, tuli emmel mõte minna samas linnas asuvasse teise arstikeskusesse. Mäletate, siin samas linnas, kus öeldi, et pole mingit EMO, oli neid vähemalt kaks tükki. Igaks juhuks otsustasime me siin anda vastuvõtus oma norra isikukoodid. Ma ei tea, kas rolli mängisid need isikukoodid või oli siin lihtsalt teine suhtumine, igatahes saime me endale “reserv-isikukoodid” ja arsti järjekorda. Ida vastuvõtt ei maksnud midagi ja minu visiiditasu oli 200SEK-i. 2000SEK vs 200SEK. Hmmm.. Kõigest kümnekordne hinnavahe. Kõigest paar kilomeetrit teineteisest eemal.

Grippi arst meil siiski õnneks ei tuvastanud, aga ma pean ausalt ütlema, et ega seda arsti nüüd väga usaldada ka ei saanud. Nii pinnapealset arsti on raske leida. Ei teda huvitanud, kui kõrge see kõrge palavik on, ei teda huvitanud väga ka miski muu. Küsis oma rutiinsed küsimused ära ja leppis ka sellega kui emme Ida pead käega katsus ja ütles, et Idal vist ikka on praegu ka palavik. “Ahah, nojah,” ütles ta ja hakkas meile rohte välja kirjutama. Mina mainisin ära ka oma tohutult ebameeldiva jalavalu. Arst käskis mul püsti tõusta, katsus jalgu, ütles, et tema küll ei NÄE midagi ja arvas, et ehk see siis palavikust.

Nii palju oli vähemalt kasu arstil käigust, et saime endale retseptiravimid. Või kas saime?Läksime apteeki, saime teada, et apteeker ei oska “reserv-isikukoodi” sisestada, nii et rohud välja tuleks. “Minge tagasi arstikeskusesse ja paluge paberil retseptid!” ütles ta. Olgu, sõitsime tagasi ja saime paberretseptid. “Mis need on?” küsis apteeker kui talle paberid kätte andsime. “Retsept, paberil,” vastasime. “Mul ei ole nendega midagi teha, need on koopiad,” vastas ta. Kõik. Rohkem ei midagi. Läksime tagasi arstikeskusesse. Saime uued retseptid. Võib olla õiged, meil lihtsalt ei olnud enam aega uuesti apteeki tagasi sõita, sest emme pidi tööle minema.

Meie arstil + apteegis käik oli kokku võtnud neli tundi.