Lugu sellest, kuidas põletikuga haiglasse satud ja tagasi tuled dementsena

See pealkiri ei ole click bait, vaid tegelikkus. Ma üldiselt suhtun igasugustesse haigla lugudesse teatava reserveeringuga, sest osaliselt on lood ka ülepaisutatud. Näiteks kui ma augustis olin haiglas, siis oli minuga ühes palatis ka üks tegelikult imearmas vanamemm, aga kahjuks tõesti dementne ning iga kord kui õed ja arst püüdsid talle selgitada, miks ta ei või liikuda ja muud sellist, siis ta lihtsalt sõimas kõiki ja karjus, et teda pekstakse ja ahistatakse. Kui ma oleksin tema tütar või lapselaps ja oleks pärast temalt seda kuulnud, siis muidugi oleksin ma vanamemme uskunud. Haiglat alusetult süüdistanud. Niipidi lugusid on ka omajagu.

Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et haiglates probleeme ei ole. Vastupidi. Muidugi on. Ma ju ise nüüd toongi teistpidise näite. Minu tuttav sattus haiglasse põletikuga ja tagasi koju tuli diagnoosiga, et on ajukahjustusega, ei liigu, ei räägi, ei saa millestki aru. Võiks ju uskuda, et juhtuski midagi, et on halvatud ja ajukahjustusega, ainult et… Ma ise nägin teda liikumas ja rääkimas.

Haiglakroonikad: lõputuna tunduv spaapuhkus

Ütleme siis nii, et eilne särav olek ei aidanud. Selles mõttes, et mu enesetunne on tõesti hea, kõik näidud on normis, vererõhk on vahelduseks nii madal, et Marek võis mulle isegi Circle K-st kohvi tuua ja ma olin täiesti kindel, et täna saab mu spaa-puhkus läbi.

Seepärast oli mul päris hea meel kui hommikul kella kuuest juba jubedaks siblimiseks läks. Vereproovid, üks arst, teine arst, rohud, kompuuter-uuring… Kella kümneks oli mind igatepidi läbi puuritud ja nüüd jäi oodata vaid tulemusi. Siis saab koju!Päris sai.

Ikka veel haiguslehel?

Lühike vastus on: jah. Aga veidi pikem vastus on see, et ma tunnen end kordades paremini kui kevadel ning pean ausalt ütlema, et täna on esimene hommik üle pika aja kui ma ärkasin hea tujuga, kuidagi värskena ja nägin uusi värve. Mis on omamoodi veider, et ma end värskena tunnen, sest mul ei tulnud eile õhtul und, mu sees oli rahutus, ärevus, süda kloppis ning lõpuks pidin ma magama jäämiseks võtma unerohtu.

Ma ei tea, kas ärevuse tekitas see, et mul oli täna uus arstiaeg ja ma tundsin ärevust, et pean jälle sellele noorele arstile rääkima oma probleemidest, andma aru, milliseid rohte ja kui palju ma olen võtnud ning millises olukorras, kas mul on juba selle ja tolle uuringu aeg olemas ning ma tegelikult olen rohte sassi ajanud ja ma ei mäleta, kuhu ma kardioloogi aja kirja panin endale. Sealt helistati nii ebamugaval ajal ja vuristati mulle ette kuupäev ja kellaaeg ja ma tean, et ma kuhugi kiiruga selle üles kirjutasin, kuid hetkel kui ma sellele mõtlema hakkan, siis mul on peas mingi kuupäev (mis raudselt on vale) ja ma isegi ei mäleta, kas see arst oli PERH-is või mujal.

Appi, kui õudne on selle arsti juures käia

Juba paljas mõte sellest, et pean hommikul arstile minema, tekitas mul vastikustunnet. Peast käis läbi mõte, et helistan lihtsalt ja ütlen, et ma ei tule, sest teada on, et arst ju niikuinii ei kuula. Mida ma siis lähen sinna rääkima üldse ja aega raiskama.

Aga kohale ma siiski läksin ja nii nagu arvata oli, siis no grammigi see arst ei süvene. Täiesti fenomenaalne oskus küsida ja siis kaks sekundit peale vastust uuesti küsida, et oota, misjaoks. Nagu tötskääbus.

Kui ma küsisin, kas 2020 saaks veel rohkem f…d up aasta olla, siis see oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Nimetame selle blogi nüüd ümber Keskealise Naise Tervisemurede Blogiks

Me kõik teame seda vaikimisi reeglit, et ei kasuta haiguste ja tervisemurede tuvastamiseks Dr. Google abi, aga kõik need, kes endale vähemalt korra elus on kõhuvalust tingituna surmava vähidiagnoosi guugeldanud, tõstavad nüüd käe üles. Mhm. Mina tõstsin ka. Kuigi tegelikult kui üdini aus olla, siis ma olen nende guugeldamiste, arstide ja haiguste vastu suhteliselt leiget huvi tundnud ja suhteliselt p…ilt asju võtnud. No valutab, läheb üle, no on natuke kehv olla, läheb üle, peaks arstile minema, läheb üle. Eks ma olen ikka arstidel käinud ka, aga alati on tulemused ja analüüsid olnud ideaalsed (v. a raseduse ajal), nii et mis seal ikka keskenduda ja rohkem mõelda. Kuniks ma eelmisel kuul ootamatult haiguslehele jäin.

Kuidas me Rootsis arstil käisime

Püha issanda jumala meie! Ma ei ole oma elus nii haige olnud kui nüüd. Ida samuti. Kraadiklaasi meil polnud, aga enesetunde järgi võiks eeldada, et mu palavik oli öösel vähemalt midagi 45-46 kraadi vahel. Ma olen higistanud rohkem kui kõik inimesed Tallinna jõusaalides kokku. Mu kurku on kinni jäänud kassipoeg, kes sealt end välja üritab küünistada. Mu nina sügeleb ja tilgub. Mu kõhulihased on valusad köhimisest, selg valus lamamisest. Ja mu jalad – mu jalad on kaks päeva valutanud nii nagu hakkaksid nad mu raskuse all ära murduma. Idal on põhimõtteliselt pea kõik samad sümptomid. Ma olin kindel, et nüüd on küll nii, et kevadet ma enam ei näe.

Esimese hooga tuli meil mõte kutsuda kiirabi, aga samas tundus see natuke ülepingutatud, sest no 46 meie palavik siiski ehk ei olnud. Kiirabi jätsime viimaseks variandiks. Võib-olla siis kutsuks arsti koju? Leidsime netist numbri, kuhu helistada kui vaja arst koju kutsuda. Tädi teisel pool liini kuulas kõik kenasti ära, jahaatas kaasa, kordas üle kõik sümptomid ja ütles siis, et nemad küll aidata ei saa, et selles linnas üldse pole EMO-t, rääkimata kojutulekust. Nende kahe linna vahe on 40 kilomeetrit ja mul ei olnud mingit jaksu hakata haigest peast koos haige lapsega hakata seiklema. Internet andis teise vastuse kui arstide infoliin ja saime teada, et haiglas on siiski drop in vastuvõtt. Kihutasime kohale, seletasime ära, et meil ei ole rootsi isikukoodi, et me elame Eestis, oleme siin külas, aga tahaksime igaks juhuks kontrollida, kas hakkame surema või mitte. “Sinine Euroopa Liidu kindlustus on?” küsiti vastuvõtust. “On,” vastasin mina ja hakkasin rahakotist meie kaarte otsima. Sellest samast rahakotist, mis mul Taanis ära varastati ja mille ma just tagasi sain enne Rootsi tulekut. Suur osa kaarte, igasugu tsekid ja isegi Ida Barbie roosad kingad olid alles, aga vat neid siniseid plastikust kaarte enam ei olnud. Loodan, et sellel imelisel vargal on nendest kaartidest palju kasu Taanis! “Mul ei ole neid kahjuks kaasas,” vastasin ma ja lisasin, et mul on reisikindlustus. “Sellest pole siin kasu, vastas naine ja ütles, et lapse vastuvõtt maksab 1080 SEK-i. Muidugi oleks ma võinud selle maksta, aga mul tuli jonn peale, lihtsam tundus sõita koju Eestisse ja minna seal arstile.

Enne kui hakkasin laevapileteid broneerima, tuli emmel mõte minna samas linnas asuvasse teise arstikeskusesse. Mäletate, siin samas linnas, kus öeldi, et pole mingit EMO, oli neid vähemalt kaks tükki. Igaks juhuks otsustasime me siin anda vastuvõtus oma norra isikukoodid. Ma ei tea, kas rolli mängisid need isikukoodid või oli siin lihtsalt teine suhtumine, igatahes saime me endale “reserv-isikukoodid” ja arsti järjekorda. Ida vastuvõtt ei maksnud midagi ja minu visiiditasu oli 200SEK-i. 2000SEK vs 200SEK. Hmmm.. Kõigest kümnekordne hinnavahe. Kõigest paar kilomeetrit teineteisest eemal.

Grippi arst meil siiski õnneks ei tuvastanud, aga ma pean ausalt ütlema, et ega seda arsti nüüd väga usaldada ka ei saanud. Nii pinnapealset arsti on raske leida. Ei teda huvitanud, kui kõrge see kõrge palavik on, ei teda huvitanud väga ka miski muu. Küsis oma rutiinsed küsimused ära ja leppis ka sellega kui emme Ida pead käega katsus ja ütles, et Idal vist ikka on praegu ka palavik. “Ahah, nojah,” ütles ta ja hakkas meile rohte välja kirjutama. Mina mainisin ära ka oma tohutult ebameeldiva jalavalu. Arst käskis mul püsti tõusta, katsus jalgu, ütles, et tema küll ei NÄE midagi ja arvas, et ehk see siis palavikust.

Nii palju oli vähemalt kasu arstil käigust, et saime endale retseptiravimid. Või kas saime?Läksime apteeki, saime teada, et apteeker ei oska “reserv-isikukoodi” sisestada, nii et rohud välja tuleks. “Minge tagasi arstikeskusesse ja paluge paberil retseptid!” ütles ta. Olgu, sõitsime tagasi ja saime paberretseptid. “Mis need on?” küsis apteeker kui talle paberid kätte andsime. “Retsept, paberil,” vastasime. “Mul ei ole nendega midagi teha, need on koopiad,” vastas ta. Kõik. Rohkem ei midagi. Läksime tagasi arstikeskusesse. Saime uued retseptid. Võib olla õiged, meil lihtsalt ei olnud enam aega uuesti apteeki tagasi sõita, sest emme pidi tööle minema.

Meie arstil + apteegis käik oli kokku võtnud neli tundi.