Kogumispäeviku grupis tõstatati huvitav küsimus koduriiete kohta. Mitmed blogijad on juba jõudnud oma arvamust avaldada. Mina rääkisin kogumispäeviku lehel kaasa, et ma pole KUNAGI aru saanud koduriiete konseptsioonist ja tahtsin sel teemal pikemalt ka blogis kirjutada, sest…
Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asjad on koduriided ja miks need peaksid erinema riietest, mida ma tavaliselt ning ka väljaspool kodu kannan ja miks ma peaks neid vahetama. Panen hommikul riided selga ja õhtul võtan seljast ära. Lihtne. Samas ei ole kõik nii must ja valge. No näiteks täna. Taksoga kodu poole sõites ei suutnud ma ära oodata, kuna saaks koju ja kleidi seljast ära võtta. Ei, mitte sellepärast et see oleks ebamugav, vaid ma olin selle kleidiga kümme tundi reisinud. Rongis, lennukis, bussis, taksos. Tassinud kohvreid ja higistanud. Muidugi ma tahan selle seljast ära saada. elementaarne. Aga ma ei pane selga koduriideid.
Ma panen selga riided. Mul oli lapsest saati selline kiiks, et ka kodus peab “presentaabel” välja nägema. No et kui keegi kogemata külla tuleb. Või noh on riideid, mida ma jah pigem kannan vaid kodus, aga laias laastus on need siiski ka riided, millega ma võiksin minna ka tänava peale, inimeste sekka. On riideid, mille ma koju jõudes kohe ära võtan, sest ma ei tahaks neid rikkuda, need on liiga hinnalised ja neid ei saa lihtsalt poest asemele osta (see konkreetne valge seelik on näiteks vanaema riidekapist ja üks minu lemmik). Samas on riideid, millega ma käin tööl, külas, kontserdil, kannan puid, pühin tolmu, teen süüa. Mõnikord saavad need riided kannatada. Näiteks olen ma paganama kurb, et ma ajasin veini oma lemmik t-särgile. Okei, et üdini aus olla, siis selle Massimo Dutti särgi ostsin ma Marekile, aga kuna ma olen valgete t-särkide hull, siis ühel hetkel oli mul vaja laenata ning kuna see sobis nii hästi, siis ma sujuvalt omistasin selle. Nüüd on see rikutud. Kahju on, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et võiks koju jõudes teise t-särgi selga panna. Vähe sellest. Alguses istusin ma samas riietuses kai peal, siis hakkasin võsa maha raiuma, kui avastasin, et raiun juba liiga hoogsalt ja võin särgi ära määrida/higistama hakata, võtsin seljast ära särgi, tulid külalised, panin selga tagasi.
Ehk siis. Mul on riided. Mitte kodu ja linnariided. Peoriided ja kostüümid on midagi muud. On ju loogiline, et kui mul on seljas pintsak ja seelik, siis nendes ma koju tulles kotlette praadima ei hakka, aga muidu on riie riie. Istun diivanil ka samade riietega, millega linnas käin, sest…No kuulge, ma ei ütle ju oma külalistele, et heiii…ära istu enne mu diivanile kui oled koduriided selga pannud, sest võib olla sa istusid trammiistmel, millel oli nähtamatu sitajunn. Voodi on teine teema. Linade vahele jah ma riietega ei lähe. Tundub nii vale. Aga ma ei vedele ka kunagi päeval voodis ja ei kutsu sinna ka oma sõpru, nii et probleem lahendatud.
Nüüd viskasin oma musta lemmikkleidi pessu ja panin selga roosa kleidi, mida võiks nimetada kodukleidiks, sest ma ei läheks sellega kodust välja. Aga samas võiks. Lihtsalt ma ei tunne end selles mugavalt, see teeb mind veel paksemaks. Kodus ju võib? Vahet pole. Kes see näeb. Mina ise näen. Ja sellepärast vahetasin ma ka riideid. Panin selga teise kleidi. Hetkel on see kodukleit. Sest see on liiga lühike (läks pesus megalt kokku). Ma võin sellega muru niita, kotlette praadida, aga ülehomme (kui ma ei ole seda kotlettide praadimise ära mökerdanud) võin ma möelda, et oh päris kena ja sobib teksade peale tuunikaks. Kodukleidist võib vabalt saada töökleit.
Ida on nagu mina. Marek seevastu vahetab KOHE koju tulles riided ära. Nende nö koduriiete vastu.
Inimesed on erinevad. Mind on lapsest saadik niimoodi õpetatud ja kuigi teismelisena pressisin sellele vastu, siis nüüd teen täiskasvanuna ise samamoodi. Miks ma pesen käsi ja nägu pärast seda kui koju tulen? Sest ma arvan, et mu käed ja nägu on tänavatolmust ja kergest higist mustad.
Mul on koduriided ja küla/linna/tööriided. Ma ei pane oma tööriideid maale selga, kus need võivad saada kokku lõkkesöega, mullaga, poriga vms. Ma ei tee tööriietega süüa, sest õli või tomatikastet ikka pritsib. Ma olen üks neist inimestest, kes näiteks ei leia lihtsalt uusi riideid, isegi mitte kaltsukatest, seega ei saa ma omada arvamust, et kui midagi juhtub, siis ostan uue. Koduriided on mul just nimelt sellised, millega enam tööle minna ei saa ja külla/linna ei lähe. Näiteks on mul mõned t-särgid, mis on saanud peale toiduplekid – hele pluus, mingid punased täpid peal – sellega enam tööle ei lähe, aga kodus kannan küll. Mõned püksid, kus jalavahe on läbi kulunud, aga püksid on ulmemõnusad – tööle ei lähe, aga maale või kellegi tallu talgutele võin ikka selga panna. Riideid “koduriieteks” ma ei osta – need riided on siiski need, mis enam viisakasse seltskonda väga ei kõlba. Võib-olla ei oska ma lihtsalt plekivabalt süüa teha, aga koduriideid kandes säästan ma oma muid riideid – koduriietega ma külalisi vastu ei võta ja üldiselt kodust välja, v.a. maale, ei lähe, seepärast need ongi koduriided.
Mina näiteks ei saa ka kodus käia asjaga kui seal on plekk peal voi kuidagi muul moel pole päris esinduslik. Kui on plekk, mis enam välja ei tule, siis ei sobi koduriideks ka. Aga ma olen selles suhtes friik. Lapsena panin kartuleid võttes ka valged sokid ja tossud jalga, sest 1) ma vihkan muud värvi sokke ja 2) lapsena ei meeldinud mulle ka kummikud, tundus nii “maakas” 😂
Sama lugu. Väiksest saati räägiti koju jõudes, et vaheta kohe riided ära! Ma mitte ei sallinud seda, nüüd teisiti ei oska 🙂 esimese asjana riideid vahetama.
Ma tunnen end nüüd nagu viimane kaltsakas, kes koju jõudes kontorihilbud seljast viskab. Ei tihka nagu pliidi äärde või lillepeenrasse neid selga jätta 🙂 Oleks korteriinimene, siis v-o oleks esinduslikum. Suuremate kaevetööde puhul olen umbes “orissaare seenelise” kehvem väljalase.
Minule meeldib mugavus. Tööl pean riietuma kostüümi, kleiti, no soliidselt noh. Kodus esimese asjana panen mugavad riided selga. Ostangi poest ka koduriideid: lühikesed püksid, t-särgid, retsuusid, tuunikad, mugavad nn suvekleidid. Koduriided peavad ka ilusad olema, aga üldiselt nendes riietes ma linna või külla ja lähe. Ma ei kujuta ettegi, et tulen töölt, seljas pintsak, seelik, sukapüksid – ja lähen hakkan köögis süüs tegema või kasvõi seda, et istun diivanil ja loen lehte. Ma tahan kodus tunda end mugavalt ja pintsaku ning sukapükstega ma seda kodus ei tunne. Tööl küll, aga seal ma tahagi istuda jalad tagumiku alla kerituna mugavalt diivanil. 😀
No aga ongi ju nii, et kõik sõltub sellest, mida peab nt tööl kandma. Kui pintsakut ja sukkpükse, siis loomulikult vahetab iga normaalne inimene need kodus millegi muu vastu. Aga teksad ja t-särk? Hommikul selga. Õhtul ära. Kui ei higista ja ei määri ära;)
Ongi nii, et inimeste harjumused, aga veel olulisem, asjade nimetuste tõlgendamine!, on erinevad ja arutamist maa ja ilm 😀
Näiteks, ma väidan, et mul on koduriided, sina, et sul pole – aga samas läheb minu suhtumine ja teguviis sinu omaga kokku, lihtsalt üks nimetab neid koduriiete sildiga, teine mitte. Ma ka: kodus olles olen presentaabel, päeva jooksul läbihigistatud vahetan ära, pintsakuga diivanil sossutada pole mõnus, kodus kleit aga välja minnes “vormistan” tuunikaks, talvel sooja kampsuni vahetan soojas toas t-särgi vastu, millega on kodus mugav olla aga tavaolukorras tööle ja peole ei lähe jne .
Sisuliselt on teguviisid kattuvad, aga “sildiliselt” mitte. Paljud ei märka seda pisierinevust ja nii see laat lahti läheb, vaieldakse, nimetuste ümber nii, et maa on must aga ei märgata, et sisuliselt ollakse ühel nõul 😀
Üks “kont” veel, mille ümber selles teemas näritakse: nii kui mainitakse, et kodus on mugavamad riided, siis alati on keegi “tark” kes ütleb, et aga miks peaks tööl/peol/teatris ebamugavad olema, et MINA küll ostan ainult mugavaid riideid. No joppenpuhh, see ei tähenda, et need “ebamugavad” riided oleksid põhimõtteliselt ja alati ebamugavad, vaid olenevalt tegevusest. Nt, olgu mu teksad või muud püksid kuimugavad tahes, siis diivanil lösutamisel nad mugavad ei ole, ikka pinnitab rohkem kui retuuside/paljaste kintsudega olles :D; või seesama ülilühike kleit – mugav aga tekib ebamugavustunne, kui pean linnapeal poolpalja peega ringi laskma. Või et mul on kodus üldse kõige mugavam topi ja trussikute väel olla, aga kui keegi külla tuleb või välja lähen, siis tunnen ennast mugavamalt, ja seda siis mitte füüsiliselt vaid enesetunde mõttes, kui olen ka seeliku peale pannud. Paljud tõmbavad kohe äärmusesse, eeldades, et kui koju jõudes mugavamad riided selga pannakse, siis need eelmised on nagu raudrüü 😀
Oleme sinuga jah täiesti ühel meelel. Eriti mis puutub sellesse “ a ma küll ei osta ebamugavaid asju” suhtumisse. Võtame näiteks kontorikleidi. See võib olla megamugav ja ilmselt ongi kui ostetud õige asi, aga sellega ei ole mugav diivanil vedeleda. Ja lühike kleit kodus on väga mugav, aga tööl oleks ebamugav.
Äärmustesse kaldumine on nats humoorikas;)
Ma ei tea mulle tundub et see teema on nii ùles aetud. On inimesed kellel on nö koduriied ja siis need kes omg miks mul peaks olema koduriided, kannan kohuaeg mugavaid riideid jne.
see koduriiete teema on pigem see, et kodus tunda vabal ja mugavalt.Ma olen ka kodus dressides, lohvakas t särk, või retuusid jne. päris välja ma nendega ei lähe. kui on vaja minna linna poodi jne panen teksad nt jalga, need ei ole ebamugavad välja minnes vaid kodus olles kui tahan niisama vedeleda diivanil jne.
ja kui tulla töölt koju vahetada riided , pannagi nt dressid või sellised vabamad riided siis endal ka ju kergem mugavam olla, saab nö puhata tervest päevast.
Ei tea, see on selline igavene arutelu. Ma mäletan seda diskussiooni juba oma kooli ajast. Ongi erinevad inimesed ja erinevad arvamused ning harjumused.
Mina olen ka kodus koduriietega, mind on nii kasvatatud. Kuna ma just kõige jõukamast perest ei olnud ja kõige eeskujulikum tütarlaps ka polnud, siis kooliriided olid kooli jaoks ja poistega puu otsas ronimiseks olid koduriided. Ja nii on siiani. Poistega puu otsas pole ainult ammu roninud. 😀 Dressipükstega ja ilma meigita käin isegi poes laupäeval. Tööl meil mingit kindlat stiili riietumise kohustust pole. Enamasti käingi teksade ja t-särgiga, kuumal ajal kleidi ja sandaalidega. Teksadega mulle kodus olla ei meeldi jne. Nii ma mitu korda päevas riideid vahetan nagu mingi peen preili. 😀
Ma käin ka hästi palju teksadega ja kuna teksad on nt minu jaoks ühed mugavamad riideesemed, siis peale tööd neid millegi muu vastu ei vaheta kindlasti. Mõnikord lihtsalt vihastan kui midagi peale ajan, et pekki, mis ma siis homme selga panen
Mina olen see õnnetu inimene, kes ei suuda kanda mütse, kinniseid kaeluseid, tihkemalt ümber kaela salle, enamus kapuutse, pitsitavaid riideid, soonivaid sokke. Ahistab ja lämmatab, füüsiliselt on halb kohe. On mõni üksik ese, mis on midagi sellest eelnevast loetelust, aga seda juhtub harva. Pesu… on paratamatu. Seda ikka peab kandma ju. Mul on partii üsna “melon”, seda naljalt ilma pesuta lehvitama ei lähe.
Kui koju jõuan ja tean, et enam välja ei lähe (oma hoov ei loe) ja keegi külla ka ei tule, siis esimese asjana kraabin pesu seljast. Ilmselgelt muud riided ka. Mu osad käimariided istuvad pahasti, kui pesu all pole, melonitest tingitult just.
Kodus on mul reeglina seljas mingi trikotaažist lihtne lühike kleit. Avara kaelusega, olematute või siis võimalikult mugavate lühikeste varrukatega. Aias saab ringi jõlkuda ja isegi inimestega hädapärast kokku puutuda, lihtsalt tuleb üks suur õhuke sall ümber tõmmata. Ma olen suurte sallide inimene 🙂
Vahel ajan kohe öösärgi selga ja käin sellega rahumeeli terve õhtu kodus ringi, nii mõnus on.
Nii et mul on koduriided küll – kleidid ja öösärgid. Abikaasal on selleks erinevad hommikumantlid. Kui ta kord juba tuppa laekub, siis ei taha ta ühtegi muud riidehilpu näha ka mitte.
Oma lastele ma pole koduriideid peale pressinud, aga ometi on suur laps bokserite, dresside ja T-särkidega (millega ta avalikkuse ette ei ilmuks ka mitte relva ähvardusel) ja pisem laps eelistab boksereid ja ülilohvakat maikat.
Aga me muidugi vedeleme üsna sageli voodites kah, ei kasuta seda mööblieset ainult magamise jaoks.
Mulle tundub, et neil, kes riideid ei vaheta, pole hoopis tööriideid. Siingi on mitu korda mainitud, et seekiku ja pintsakuga süüa ei tee. Kui tööl käiakse t-särgis ja teksades või isegi shortsides, siis pole jah midagi vahetada.
ma panin oma riietest ka lingid – kõiki neid riideid võin vabalt kanda nii kodus kui tööl kui linnas kui ma ei tea…igal pool. Ju mul on hoopis universaalsed riided. Shortsides ma never ei läheks tööle, küll aga kui mul on shortsid jalas kodus laupäevasel päeval, siis ma vahetama küll ei hakka kui lähen linna poodi, turule. Käin käigud ära ja olen samade riietega edasi kodus.
Minul on koduriided. Lapsena olid ka, aga teistel põhjustel. No sest nõuks koolivormi-pihikuga kodus ju ei ole.
Vahepeal ei olnud, tiinekana, üks teksapüks ja pusa kõik.
Aga nüüd jälle on. Ja mitte selleks, et ma ülemäära uhkelt riides tööl käiks, kuigi tuleb ka kleite-triiksärke ette. Aga ka hariliku teksalaadse toote vahetan koduriiete vastu, sest mulle meeldib kodus võimalikult vabalt riides olla. Kui keegi külla tuleb, siis on fifty-sixty, kas ajan teksad vms õueriided jalga-selga või ei. Kodupidžaama ja hipihõlstid käravad küll neile, kes ise mu kodo ronivad, samas poodi ja parki ise oma hipihõlstidega ei roni. Sest koduriided. Ja kodus peab olema muuugaaaav!
Peamiselt tahtsin hipihõlste lauses kasutada, sellest ka kommentaar.