Ma ausalt ei saa sellest aru ja see päriselt pahandab mind

Ma olen siin ikka rääkinud noorte riietusest ja sellest, kuidas mulle see uus mood ei meeldi, aga lõpuks olen ma aru saanud, et ma ei peagi sellest aru saama. Nii nagu ei saanud aru minu moest ilmselt minu ema ja ei peagi saama ning see mood ei peagi meeldima. Põlvkondade erinevus. Olen end lohutanud end sellega, et kõik noored näevad ka täpselt ühesugused välja. Kõik nad kannavad neid lohvakaid teksasid, Campuseid, oversized pusasid ja kandekotte. Ehk näevad välja nagu vanakooli “märsilohistajad”. Ja see ongi ok.

Samamoodi nägin mina oma sõbrannadega ühtemoodi välja kui ma olin noor. Ma mäletan hästi, et käisime täditütrega ringi nagu kaksikud mingi periood – täpselt samasugused kampsunid seljas, sest nii oli äge. Nagu ma juba rääkinud olen, siis vahet tehti meil selle järgi, et ühel olid sirged jalad ja teisel mitte. Arvake ise, kummal sirged ei olnud.

Kust need sobivad riided siis leitakse?

Sellega, et ma noorte riietusstiilist aru ei saa, olen ma rahu teinud. Ilmselt nii lihtsalt on, et vanem generatsioon ei mõista nooremate valikuid ja ma olen sellega leppinud. Üldjoontes. Küll aga ei anna ma alla selles osas, et riided võiksid olla korrektsed ja kapis VÕIKS olla ka mõned korralikud riided, et kui on teatrisse minek või mõni pidulikum sündmus ees.

Mis muidugi ei tähenda, et need korralikud riided olemas oleks. Sest ükski asi ei sobi. Nagu päriselt ma mõtlen, et jookse või peaga vastu seina, aga no ei ole kapist võtta näiteks musta seelikut ja valget pluusi kui neid peaks vaja olema, sest poes pole olemas sobilikku. Mis sellest, et mu meelest on poed just selliseid riideid täis.

Mitu mantlit ühel inimesel olema peab?

Ma olin nädalavahetusel garderoobi korrastamise lainel, mitte et ma otseselt oleks viitsinud, aga meil elab majas üks väike tütarlaps, kellel on ilmselgelt liiga palju asju ja kelle asjades ma ikka püüan mingit korda luua. Tema garderoobi sahtlitest ei leia midagi üles, sest need on pungil täis ja nii ma otsustasin, et me Marekiga saame oma asjad kokkupoole paigutatud, peaasi, et säästaksin ennast sellest “emme, ma ei leia üles” nutust.

See omakorda tähendas, et ma “tegin reha” oma asjade seas. Ma püüan ka jõuda sinnamaani, et mul oleks vähem asju ja juurde ei ostaks, aga juba eos olen ma feilinud, sest tänu trennile on mul ikkagi juurde tekkinud ka riidegrupp, mida mu sahtlites ei ole vist olnud sellest ajast kui ma koolis käisin. Neile on oma sahtlit varsti vaja. Ma ei saa ju neid panna kokku teksade või seelikutega? Hakkasin mantleid ja jopesid vähendama.

The Change-up

Olete neid filme näinud, kus inimeste kehad omavahel sassi lähevad? Ja filmi moraal on midagi teise kohta õppida? Mul on kohati tunne, et ma olen ka mingis sarnases filmis, sest püha issand jumal, kuidas teatud asjad, mida ma ise olen teinud, mulle ringiga tagasi tulevad. Ida kasvatamine on täielik karma laks, isegi kui ma karmasse ei usu. Pigem siis saaks vist öelda, et nagu deja vu tunne. Kõik nagu korduks, minu asemel on Ida ja minu ema asemel mina.

Ärge pange mulle pahaks seda riiete ümber jauramist, ma ei ole pinnapealne, aga mulle tõesti meeldivad mood ja riietus ning siis tiirlevad ka teemad ikka nende ümber. Kui Ida oli väiksem, siis ta käis vaid kleitidega, eks see oli ka kohati peavalu, sest no on kohti, kus kleidiga on üsna ebamugav, aga see teda ei heidutanud. Ma palusin ja anusin ja nõudsin, et ta käiks pükstega. Nüüd ta siis käib. Aga need ei ole püksid! Vaid retuusid. Ma ei kannata retuuse! Hambad ristis olen ma olnud talle sunnitud retuuse ostma, sest  mida ma teen, eks, kaua ma vaidlen ja okei, ma saan aru, et lasteaias on need ka mugavad. Ja juurde käib kindlasti dressipluus.. Nagu väike gangsta. Aga ma saan aru, et probleem on vaid minus, sest nii palju kui ma ümberringi vaatan, siis hetke noorte mood on kõike mud kui (minu silma jaoks) ilus. Võimalikult laiad riided, dressid, ruudulised flanellsärgid, nabapluusid ehk siis minu arvates kõige koledam kombo üheksakümnendatest. Ja siit me jõuamegi ringiga tagasi minu enda juurde. Ei mõistnud minu ema minu riietemaitset ja ei mõista mina hetkel Ida maitset. Eile teda kleite ja seelikuid ning noh ütleme siis otse – minu maitse järgi riideid – proovimas oli kohe nii mõnus vaheldus. Ilus vaadata. Mu ema kippus sama ütlema. Suu teen lahti mina, aga välja tuleb minu ema. Sõnasõnalt. Ja Ida suust tuleb vastu väikene Eveliis. Sõnasõnalt.

Ja meik. Vot see on asi, mis mind tänaseks päevaks üldse ei huvita. See tähendab, et loomulikult on mul olemas teatud ilutooted ja ma kasutan neid igapäevaselt, aga väga laias laastus on need BB kreem, päikesepuuder/põsepuna ja huulepulk, aegajalt ka ripsmetušš. Kuidas teha lainerijoont, millist aluskreemi kasutada, kuidas nägu kontuurida, millised on silmalaugude moevärvid – absoluutselt ei huvita. Need mõned pidulikud korrad aastas kui meiki vaja, lähen ma jumestaja juurde. Igapäevaselt ma ei kujuta ette, et viitsiksin vannitoas end sättida. Mul on üks sõbranna, kes veedab IGAL hommikul kaks tundi end meikides. Ärkabki kell viis ja hakkab end korda sättima. Kusjuures kõlan jälle nagu mu ema, aga minu arvates näeb ta meigita palju ilusam välja. Ja jõuame tagasi noore minani. Mul oli meigiasju lademetes. Ilma täismeigita ei läinud ma liialdamata ka prügikasti ka välja viima. Tunde just vannitoas ei veetnud, aga pool tundi kohe kindlasti. Praegu kulub mul nö meigile maksimaalselt viis minutit, pigem saan valmis paari minutiga. Aga mu ema ei meikinud end üldse. Ma alati küsisin, et miks ta end ei meigi, et meikides oleks ta ju veel ilusam ja ema vastas alati, et ta ei viitsi ja teda ei huvita. Tol hetkel oli see täiesti arusaamatu mu jaoks. Kuidas ei huvita? Nüüd olen ise samasugune, aga Ida on väie mina. Kui ma tal lubaks, siis ta oleks kogu aeg meigitud. Ja noh ikka meigitud! Emadepäeval lubasin tal sõbrannaga end ära meikida ja lausa nii sõbra sünnipäevale minna, aga pigem ma ikka püüan talle selgeks teha, et peomeigiga lasteaeda ja kooli minna ei sobi. Mokkamööda see mõte talle muidugi ei ole, kuid õnneks ta siiski kuulab, et erinavet kohtade jaoks on erinev meik.

Igatahes on jälle rollid vahetud. Minust on saanud mu ema ja mina olen muutunud Idaks. Mis mind tulevikus ees ootab – ma ei taha mõeldagi.

Kaheksa korda riieta, üks kord mine uksest välja

Mäletate seda aega kui ma rääkisin, et meil on Idaga kohati veidike erinev maitse ja ma tahaks, et ta käiks rohkem riides nii nagu mina tahan? Ütleme nii, et ma andsin alla ja mul on täiesti ükskõik, mis tal seljas on.  Noh seniks kuni mina ikkagi saan riided osta ja mingil määral otsustada. Aga kui te arvate. et riiete valimine mulle ikka peavalu ei valmista, siis te eksite. Idal on kapid täis riideid, ometi käib ta kogu aeg ühtede ja samade riietega. Ma ise teen sama, aga seda hoopis teisel põhjusel – 90% mu garderoobis olevatest asjadest on mulle väikesed ja ma (veel) ei raatsi neid ära visata. Lootus sureb viimasena. Ida aga valib ikka ühed ja samad asjad. No hea küll, las olla, mõtlen ma, aga ka selle juures suudab ta kaheksa korda riideid vahetada enne kui sobiv ansambel koos on ning õue (ÕUE!) sobib minna. Kõige pealt on sukkpüksid liiga väikesed (aga ära visata ei tohi), siis liiga suured, siis liiga roosad, siis liiga vähe roosad, siis liiga lillelised. Ja üldsegi miks laps ei tohi väljas käia õhukeste valgete peosukkpükstega kui laps tahab? Ja üldsegi, kes mu liblikaga sukkpüksid ära kaotas? Siis on seeliku pael liiga pikk, seelik liiga lühike või ma ei tea, mis sada häda veel. Ma enam ei jõua jälgida, mis kõik parasjagu probleemiks on. Kapis on peale nende kolme seeliku veel nii umbes 30 seelikut ja sada paari pükse, ometigi lõppeb asi nutuga, sest midagi ei sobi. Viimased neli nädalat on ta käinud õues ühe triibulise kleidi ja lilleliste pükstega (KOOS!) sest midagi muud ei sobi. Küsin küll, et kas lihtsam poleks kleidi asemel panna pluusi ja kampsunit, aga teate ega ei jaksa. Las käib nagu tahab. See polegi üldse kõige suurem probleem.

Probleem on selles, et ta keeldub ennast panemast riidesse vastavalt ilmale ja pigem karjub ning jätab õue minemata kui paneb selga asjad, mis ma soovitan tal selga panna, sest muidu on külm/saavad riided-jalad märjaks. Muidugi ta lõpuks saab aru, et pani valesti riidesse ja hakkabki külm, aga teate kui tüütu see on, et näiteks sõidad Keila-Joale ära ja siis Ida avastab, et tuul on liiga külm, sest tal pole salli, mütsi ja kindaid ning sama targalt tuleb tagasi sõita. Jah, ettenägelik ema paneks asjad igaks juhuks autosse, aga seda riidedraamat on nii palju, et mul ei ole meeles. Aasta ema pole ma niikuinii kunagi olnud ka, nii et suht minulik selline pisiasi unustada.

Suvel-kevadel pole hullu, sest Ida niikuinii on karastatud laps ja me pole teda kunagi väga riidesse toppinud, aga kui on natuke märjemad-külmemad ilmad, siis ma ikka tahaks et ta paneks vihmariided, kevad-sügis kombe selga. Sellise võrratu talveilmaga, millega 14.aprill meid rõõmustas oleks kõige lihtsam selga tõmmata kombe, mis nagis ripub, aga ei…Roosasid pükse on vaja. Nagis ripub ka kaks paari roosasid pükse, aga need on valed roosad püksid. Ja õiged on kadunud. Võimalik et pesus. Ütlen Idale, et on kaks lihtsat valikut – panna jalga valed roosad püksid või olla toas. Ida teab, et on ka kolmas valik. Tõmmata jalgu trampides selga valed roosad püksid, nutta ja panna mind tundma kui ahistaja, kes lapsest üldse aru ei saa. “Nõme ema oled, kes millestki aru ei saa,” kisendab ta ja seda kõike vaid selle pärast, et ma arvan, et õues lume ja lörtsiga ei ole kuigi meeldiv olla tavaliste dressipükste ja vestiga. “Kui sa nutmist ei jäta, siis me lihtsalt ei lähe õue, nii lihtne ongi!”vastan ma ja sukeldun tagasi arvutisse. Ida nutab edasi ja ütleb, et ma ju panin need nõmedad püksid jalga. Kordan uuesti, et nutu peale ma õue ei lähe temaga. Ma lihtsalt ei jaksa. Sest me saime küll “nõmedad püksid” jalga, aga edasi algab trall selle ümber, et kindad ja müts oleks ka vajalikud. Muidugi võib ta lõppkokkuvõttes kasvõi sitsiseelikuga õue minna, aga no pekki…Kas õues ei oleks mugavam kui oleks seljas ilmastikule vastavad riided? Mis sel lemmikkombel näiteks korraga viga on, ma ei tea. Mind kohe huvitab, mis on see riietus, millega me täna siis lõpuks majast välja saame?

Aga kerime umbes 33 aastat aega tagasi. Kui ma lapsena palju maal vanaema juures olin. Mõnikord pidi isegi kartuleid võtma. Kui te arvate, et mina panin selga need sinised väljaveninud Marati dressid ja äratrööbatud jalanõud või kummikud, siis te eksite. Ma panin ka alati linnariided selga, sest äkki keegi näeb. Ma ei pannud kunagi selga asju mugavuse järgi. Kui ma 16-aastaselt suvel Põhja-Norrasse läksin, siis samal ajal kui teistel olid kaasas vihmajoped ja -püksid, olid minul kaasas seelikud ja kampsunid, sest suvi ju. Oligi suvi, aga sooja oli 10 kraadi heal juhul. Samal ajal kui teistel oli mugav, pidin mina külma käes lõdisema, sest mugavuse asemel olin ma kaasa pakkinud riided, mis pildil ilusad jääksid. Mhm. Ja kui ma eile pidin poodi jooksma, siis kas te arvate, et ma viitsisin sukkpüksid kleidile alla panna kuigi oli külm? Ja kuidas mul nende sokkide kandmisega on lood? Teate? Ja ega Marek ka pööritab silmi kui ma valgete tossudega mudase ilmaga metsa jalutama lähen.

Pagan see käbi ikka kännule nii lähedale pidi kukkuma.

Paavli kaltsukas on eilne päev

Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.

Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.

Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.

DSC09757DSC09736DSC09732.JPG

0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.

DSC09769.JPG

Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.

DSC09720.JPGDSC09710.JPG

Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!

Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta. DSC09784.JPG  

Heade poodide linn Tartu

Olles poole oma elust Tartus elanud ei oleks ma uskunud, et ma midagi sellist kunagi ütlen, aga Tartu on mu uus lemmik ostlemispaik. Tartu ei ole vaid heade mõtete linn, vaid heade second hand poodide linn. Irooniline, sest siin elades oli üks mu põhilisi muresid, et poodides ei olnud midagi. Või mis – siin ei olnudki mingeid normaalseid poode.  18 aastaga, mis ma Tartust eemal olen olnud, on palju muutunud. Tartu on muutunud täiega lahedaks linnaks.

Eile jalutasin ma läbi Võru tänava second hand´id – sain kuue euro eest peaaegu tuttuued platvormid, õhtul jalutasin läbi Humanad ja sain kaheksa euro eest kaks käekotti, seeliku ja pluusi. Oh, kuidas Marek rõõmustab kui ma jälle uute käekottidega koju tulen. Ta reaalselt vihkab käekotte, sest mul ei ole neid vähe. Õnneks on ta eemal Pranglis ja ei saanud mind keelata. Samuti jäi mu trajektoorile Anni pesusalong. Okei, tegelikult ma läksin sinna teadlikult, sest ma tean, et nad müüvad BBL pesu ja mul oli vaja üht valget komplekti (seda), kuna seda ei olnud, pidin ma midagi muud leidma. Jah, pidin, sest saate aru, ma tulin nädalaks kodust ära ja  unustasin pesu kaasa võtta. Kui te tahate Tartus head ja asjatundlikku teenindust, siis soovitan sellesse poodi minna. Müüja teadis täpselt, mida pakkuda ja mis mulle sobida võiks. Ma tunnen end hetkel ülekaalulisena nagu emavaal, aga tänu õigesti valitud pesule vaatasin peeglist, et ähh, pole midagi (veel) häbeneda. Allahindluste aeg ja nii jalutasin ma ühe BBL komplekti asemel poest välja kahe teise brändi komplektiga. Ei saaks rohkem rahul olla valikuga! Kuigi ma PEAN valget pesu ka ostma, ma avastasin pesusahtlit korrastades, et 80% mu pesusahtlist on musta värvi ja ülejäänud tumedat värvi, vaid paar igavat beeži komplekti on ka sekka. Oot, hakkan teemast kõrvale kalduma. Mitte pesust vaid Tartu poodidest ja ÜHEST TÄIELIKUST PÄRLIST tahtsin hoopis rääkida.

Täna jalutasin ma läbi Uuskasutuskeskusest ja skoorisin imelise beeži retromantli. Hästi kulutatud viis eurot. 50 sendi eest ostsin endale hotelli (maksimaalne puhkus puhkusest, üksinda koos veini ja raamatuga hotellis enne kui homme Idaga jälle tagasi koju lähen ja argipäeva ootama hakkan – see saabub juba esmaspäeval!) kaasa Mats Traadi “Karukell, kurvameelsuse rohi”. See on üks mu lemmikraamatuid, mida ma pole ammu lugenud. Kellele veel meeldib? Igatahes jalutasin siis Aparaaditehase poole, et Kolmes Tillis rahulikult blogida ja lõunat süüa ning avastasin Aparaaditehases SELLE POE! See on natukene ebaaus, et see pood Tartus asub. Mine pekki, mis valik. See nägi välja nagu minu unistuste garderoobikapp. Ma ei tee nalja, ma oleksin võinud selle tühjaks shopata. Alustades sellest geniaalsest kampsunist (tehtud ajal kui mustreid polnud saada ja nii sattus kampsuni selja peale üks tuntud jänes, mille tähendusest alles hiljem teada saadi, aga kas pole kokku mitte geniaalne kombo). Kui Marek ei lööks mind maha, et oma raha, mis mõeldud arvete maksmiseks, selle peale ära kulutaksin, siis ma oleksin selle koheselt ära ostnud.

DSC09252DSC09253 Kui muidu ei ole second handides väga palju meeste asju, siis siin oleks ma ka meeste osakonnas puhta töö võinud teha. Marekile ostsin ühe pluusi kaasa, kuigi ma oleks talle vähemalt kaks dressikat, kaks pintsakut ja kolm pluusi veel ostnud, aga silma järgi on ikka natuke raske sobivust tabada. DSC09304DSC09293DSC09296DSC09297 Naisteosakonnast tulid minuga kaasa (raske südamega VAID) üks valge plisseerseelik ja pruun jakk. Uskuge mind, mu süda oli umbes sama raske kui Jüri Luigel kui ta kaitseministri koha vastu võttis.  Mu uus plisseerseelik on peaaegu samasugune nagu mu lemmikseelik vanaema kapist. Ma olen tihti mõelnud, et tahaks veel üht sarnast. Voila!  See pood on maapealne riideparadiis. Ja Tartus. Kui imelik! Veab teil, tartlased. DSC09273.JPG DSC09258DSC09259DSC09261DSC09303DSC09267DSC09306DSC09295

Aga Kolme tilli ma enam sööma ei lähe. Kirjutasin oma postitust ja jõin veini kui avastasin korraga, et olen üle poole tunni PÄEVAPRAADI oodanud. 48 minutit hiljem mu kannatus katkes ja lahkusin. Okei, sain selle eest, et mind ära unustati oma veini tasuta, aga no pekki…ma tahtsin süüa. Ja koht ei olnud rahvast täis. Oleks ju võinud vahepeal küsima tulla, kas teil on kõik hästi, kas saab midagi veel pakkuda…See ei ole kusjuures esimene kord kui ma seal halva teeninduse osaliseks saan. Õnneks on Tartus ka teisi kohti. Kõrval Aparaadirestos sain ma näiteks päevaka kätte ilma liialdamata MINUTIGA.

   

“Style is the only thing you can’t buy. It’s not in a shopping bag, a label, or a price tag. It’s something reflected from our soul to the outside world—an emotion.”—Alber Elbaz

Andke mulle andeks minu pinnapealne ellusuhtumine, aga ma armastan riideid, ja kui mul on võimalus nendest rääkida, siis ma haaran sellest kohe kinni (sain ainest Jaanika blogist). Igaks juhuks ütlen kohe ära, et riided ei ole mu jaoks elu, ma vihkan shoppamist, mõtet suurtes kaubanduskeskustes hängimisest, ma püüan osta vähe, aga kvaliteetsemaid asju, mida saab kombineerida saja erineva asjaga ja mis võiksid olla selgapanekukõlbulikud veel aastakümneid hiljem. Riided ja mood on minu jaoks hobi samamoodi nagu lugemine, matkamine ja kirjutamine. Kui see loogiliselt kõlab.

Mood kui selline huvitab mind rohkem ajakirjades. Stiilist olen ma palju rohkem võlutud. Miks? Mu meelest ütlevad riided inimese kohta midagi juba enne kui inimene ise on midagi öelnud. Ma kirjutasin Jaanika blogisse ka kommentaari, et ei kujutaks ette, et ma mõtleks ah suva, mis mul seljas on. See ei tähenda, et ma igapäevaselt käiksin riides korrektselt, kaugeltki mitte. Olete ju ise Instas näinud, et vahel viskangi selga esimesed ettejuhtuvad asjad, peaasi, et oleks mugav. Keeran juuksed krunni nagu väike Müü ja lippan koduuksest välja. Lihtsalt mu arvates on oluline, millised need nö suvalised riided on. Kui ma tõmbaks selga odava trikotaazkleidi ja paneks jalga päevinäinud äralääbatud tallaga kingad oleks üldmulje odav ja räpakas. Viska selga mugavad teksad, hästi istuv valge t-särk ja korralikud tennised ning kohe on üldmulje teine. Minu kõige lemmikum riietus läbi aegade (juba teismelisest peale) on Levi´s teksad ja valge t-särk. Boonuseks see, et need lihtsalt näevad alati head ja stiilsed välja. Tegelikult ongi asi nii lihtne, et tasub panustada heasse ja oma kehakujuga sobivasse riidesse, mitte kvantiteeti. Hästi istuva ja oma stiiliga sobiva riietusega annab nii palju teha. Ma vingun pidevalt, et olen paks, te ei usu mind. Ma ütlen teile, et ma oskan seda riietega varjata, sest KMI järgi olen ma ülekaaluline. Aga tegelikult te ju ei näe seda? Võib olla kui kullipilgul hakkate nüüdsest jälgima, siis näete, kuid siiski.

Ma ei arva ka, et elu eesmärk peaks olema moodne. Mina ei tahagi moodne olla. Ma tahan olla oma stiiliga. Nüüd te kindlasti ütlete mulle, et aga miks ma siis üht või teist kritiseerin kui oluline ongi olla tema ise. Mu meelest mängib siin rolli kolm asja. Üks: mõni inimene tahab teisi kopeerida ja tulemus on lihtsalt vale, pole tema ise, kuigi riided võivad olla kallid ja kvaliteetsed. Kaks: odavad materjalid, mis torkavad silma. Ma ei pea silmas seda, et riie peab ilmtingimata olema disaineri looming. Suur osa mu riietest on täiesti tavalistest poodidest nagu Lindex, H&M, Gina Tricot, aga ka nendest poodidest saab hea kvaliteediga asju. Mul on ka täiesti suvalistest kiirmoepoodidest riideid, aga siinkohal on mu meelest oluline neid miksida kallimate ja kvaliteetsemate asjadega, et üldmulje ei oleks nagu oleks otse Reserved või H&M vaateaknalt tänavale astunud.

Lisaks kvaliteedile hindan ma riiete juures ka lugu. Nii olen ma mitu korda elevusest nagu väike laps üles-alla hüpanud kui Satu on mulle pärandanud oma riidekapi pärle. Aastakümned vanad, kuid ikka klassikaliselt elegantsed ning kombineeritavad iga võimaliku asjaga. Üks minu lemmik talvemantleid on mu vanaema seemisnahast mantel kusagilt 1970-aastatest. See on lihtsalt nii äge. (Aja)looga. Ja üks vanaema kapist pärit valge plisseerseelik. See on mu absoluutne lemmik. Ma jumaldan ka taaskasutust ja second hand´e nagu te hästi teate. Miks? Sest sealt saab soodsalt omanäolisi riideid, riideid, mis on hea kvaliteediga ka peale n+1 kasutuskorda. Tuleb lihtsad osata terad sõkaldest eemaldada. Ka ei varja ma, et teatud firmamärgid tekitavad minus elevust. Eesti disainerite looming ka. Teeb see minust rumalama inimese kui need, keda riietus üüüüüldddssseee ei huvita?

Tegelikult ärritab mind isegi natuke kui inimesed püüavad riiete olulisust vähendada. Selles mõttes, et ikka ja jälle torkab kusagilt silma kommentaar, et isssssand, millised pinnapealsed inimesed, kes riideid vaatavad, et mis seal vahet on, mis seljas on. Või et oluline on see, mis inimese sees on. Just nagu oleks hästi riietuv inimene alati rumal. Kas Kaja Kallas on rumal? Tark ja stiilne. Ma mäletan hästi kui ütlesin välja, et uus president vajaks stiiliabi, millised olid kommentaarid.

  • Minu arvates on inimene ikkagi päris tühine (ka aus arvamus lihtsalt), kui ta analüüsib riigi uut võimalikku presidenti “outfittide” põhjal
  • Mis sul viga on? Kas president on kõndiv ülikond või tahad äkki sisu ka?
  • Naised ei peaks üksteisele nagu vanad šovinistinärud kaikaid kodaratesse loopima.
  • Inimene pole sinust kümmet aastatki vanem ja temast saab president, mis sul endal ette näidata on?
  • Loe inimese arvamusartikleid või tutvu tema ametikäiguga vms aga ära jaura esimese asjana selle üle, mis tal seljas on.

Ma ei saa väga hästi sellest aru, miks edukas naine ei võiks ka stiilne olla. Miks seda nii väga tahetakse vastandada. Mulle väga meeldis Ebapärlikarbi postitus sel teemal, kus ta kirjutas: “Välimus on väga ohtlik teema. Inimene võib kirjutada pika jutu analüüsides misiganes asja, sekka üks lause välimuse kohta, mis võib olla vägagi õigel kohal ja asjasse puutuv, aga teatud inimesed solvuvad, ründavad, lähevad kaitsesse. Tänapäeval võib avalikult rääkida justkui kõigest – avalikust imetamisest, eesnäärmevähist, raseerimisest, kõhukinnisusest. Me räägime tänapäeval avalikult oma väljaheite kujust ja konsistentsist (et mitte maha magada ohtlikke algavaid haiguseid ja olla teadlikud), aga inimese väline välimus on tabu! Miks? Seda enam, et me ei räägi kellegi sünnidefektist või asjast, mida ta oma välimuse juures muuta ei saa. Me räägime STIILIST! Sellest, mille kohta tuhanded naised iga kuu naisteajakirjadest loevad jms. Arusaamatu. Ausalt, kohati on selline tunne, et maailmas on olemas mingi tohutult inetute ja hoolitsemata naiste salaorganisatsioon, kes iga sellise loo peale kõrri kargavad, sest tunnevad end puudutatuna!

Tänaseks on Kerti Kaljulaid oma stiili muutnud. Enam ei ilmu kohtumisele jope, kontsakingade ja kilekotiga. Kannab hoopis hästi istuvaid kostüüme ja kleite. Ei tea, kas nüüd peaks teda siis vähem tõsiselt võtma, et on hakanud oma riietusele rõhku panema?

Ühesõnaga mu küsimus jääb – miks osadele inimestele riietest rääkimine on nagu kole koll seal pimedas kapis?

Why fit in, when you were born to stand out!?

Tänu sellele, et Satu mulle paar nädalat tagasi oma kapist mõned vaat et ikoonilised riideesemed pärandas ja see mind hullupööra rõõmustas, hakkasin ma mõtlema, et tegelikult ei eksi ju need, kes ütlevad, et riided on minu jaoks olulised.  Ma vaatan riideid ja teatud kaubamärke kui kunstiliiki. Ja kunst teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib kunst. Järelikult jah, mulle meeldivad ka riided.

Küll aga ei kannata ma absoluutselt arutut ostlemist. Ostukeskused muudavad mind närviliseks ja ma tahan sealt võimalikult ruttu ära saada, odavaid hilpe, sest mida rohkem seda parem, ei osta ma juba aastaid. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega ma täpselt ei mäletagi, kuna ma midagi viimati pärispoest ostsin, st nii, et läksin ostukeskusesse pakiautomaati paki järgi, kuid väljusin kolme kotitäie uute riietega. Ma julgen öelda, et hetkel on 90% minu riietest pärit erinevatest taaskasutustest või saadud päranduseks emalt-vanaemalt-tädidelt-õelt-you name it. Hulka mõned üksikud disainerite poolt loodud riidetükid, mis uuena minu garderoobi rännanud.

Samamoodi jäin ma mõtlema nendele kommentaaridele, kes mind maitsetuks kaltsakaks kutsuvad. Ega nemadki ei eksi. Vanaema on seda mulle terve elu rääkinud, lihtsalt ta on end viisakamalt väljendanud ja öelnud , et ma olen riides nagu mutsumoor. Ühesõnaga, kogusin kokku mingi hunniku oma lemmikuid. Lihtsalt niisama. Tuli tahtmine. Eputada oma leidudega või pimestada teid oma maitsetu “kaltsakas-lookiga” Valige ise sobiv variant. Ma ise olen täitsa uhkelt taaskasutus-kaltsakas-mutsumoor.
31081467_2052763834940813_5898035694311309312_n

Tagi ostsin Lindexist seitse (!) aastat tagasi kümne euro eest. Täielik lemmik. Alles sel aastal panin äraantavate asjade kuhja, tugeva ohkega, sest no lemmik, aga ei mahu eest kinni juba mitu aastat. Nats ebapraktiline. Tennised on Sarapuu kirbukast. Seelik Kriss Soonik. Ka üks lemmikuid. Igapäevaselt tööl just ei käi, aga vabal ajal küll päris tihti.

Diesel teksatagi ostsin Sarapuu kirbukast sel suvel, kui ei eksi 10 euro eest. Marco Polo teksad samast kohast viie euroga. Lemmik valge t-särgi panin pihta Marekilt. Kahjuks ajasin punast veini peale ja nii sai see särk oma kurva lõpu. KrissSoonik x Toku kingad …olete ilmselt aru saanud, et selle suve vaieldamatud lemmikud. Studio August “Olen Severus Snape” mantel sai teiseks lemmikuks.

14915352_1799428513607681_756020342811062452_n

A blast from the past

19554512_1915981115285753_8671588932774660637_n

Need Lacoste tennised ostsin ma kuus aastat tagasi ja kandsin reaalselt ribadeks. Eelmisel kevadel olin sunnitud jälle ohkega prügikasti viskama, sest taldadesse tulid augud. Kivisaare särk on ÜLIM. Reaalselt siiani ei näita ühtegi kulumise ega venimise märki ja ma kannan neid väga tihti. Väga.

Vuokko Nurmesniemi mantli sai tegelikult ühelt Rootsi sugulaselt emme endale. Õnneks pärandas mulle edasi. Maailma kõige coolim mantel. Pruuni nahktagi ostsin mingilt kirbuturult viis aastat tagasi ühe euro eest. Väikesel musta kleidi pildil mul jalas olevad Nike tossud on 11 aastat vanad. 14600874_1785173421699857_8644237571316683914_n Tiger of Sweden teksad sain Norrast kolme euroga. Mantli Humana Vintage´st ühe euroga. Kollased saapad on ka olemas olnud…no raudselt ajast enne Idat. Seega vähemalt viis aastat. Minu lemmik “kaltsaka-kampsun”. Tädi tegi. Supermõnus ja mugav. ja nii mina. Seeliku, valge pluusi ja kampsuni ostsin Keilast second hand´ist. Kokku kuue euro eest.
13567134_1747383612145505_3421798584372942674_n

Oops. Another blast from the blast

12687923_1696356920581508_1900487021778767995_n

Nahkkoti pärisin õelt ja kandsin ribadeks. Jube kahju oli ära visata, aga Marek ei lubanud enam käia sellega. Mulle endale tundus, et sellele kotile sobis selline “vana ja väsinud” look. Jälle, nii mina ju.

Kingad on tegelikult Norra rahvariiete juurde kuuluvad bunadsko, aga kes see Eestis seda nii väga teab, eksju. Ostin Norras second hand´ist kahe euroga. Filippa K kleidi skoorisin “ostustopilt” ühelt väga moeteadlikult ja superstiiliga naiselt.
img_5515

Need hipster-kukepüksid on mu kõige lemmikumad püksid üldse. Ma olen neid kandnud igal moel, igal pool, igal aastaajal. Kaks eurot. Humanast. Või olid üks euro?

13439185_1747383578812175_1786750231426393707_n

Blast from the past

img_2389

Üks lemmikpluuse. Loomulikult second handist. Millisest ei mäleta, aga üle paari euro ei maksnud. Vist oli Uuskasutus, sest mu meelest ostsin ma need koos kingadega sealt.

img_5294

Helllooooo täielik lemmik Satu kapist. Maffia-Marimekko. Kingad sain Uuskasutuskeskusest. Või Humanast. Igatahes ikka second handist.

Kuna ma olen sada kilo juurde võtnud, siis vajasid mu lemmikud Tiger Of Sweden teksad väljavahetamist. Paksul inimesel ei ole lihtne leida teksasid, eriti kui on väga kindlad erisoovid. Humanast sain kaheksa euroga TÄPSELT sellised nagu tahtsin. Istuvad valatult ja on mugavad. Levis 501.
12800188_1706310949586105_8837015993112290084_n

Ouch. Blast from the past

img_5513

Satult saadud Massimo Dutti seelikust saab raudselt mu selle sügise üks lemmmmmmik

Jumala eest see ei olnud nüüd postitus, et vaata vaata vaata mind, ma olen tegelikult maailma kõige ägedama stiiliga ja astun täiega moeblogijatele kanna peale. Ei, kindlasti mitte. See oli postitus, et ausalt tunnistada, et jah, ma armastan riideid ja moodi ega arva, et seda isegi häbenema peaks. Maitse pärast jään ma niikuinii paljudega kaklema.

*Blogipäises olevad saapad saatis mulle üks blogilugeja. Saate aru, tal oli meeles, et otsisin Idaga sarnaseid saapaid ja kui ta Valka poodi sattus ning neid saapaid nägi, mõtles ta minu peale. Ma siiani olen nii liigutatud, et tal see meeles oli ja et ta viitsis jamada, st saata mulle pilte ja oodata kuni ma vastan, et siis need ära osta ja mulle teele panna. Sellistel hetkedel mõtlen ma, et blogimine on ikka cool ja blogilugejad (need, kes mind ei vihka) veel coolimad.

Inimesed. (Kodu)riided. Mina.

Kogumispäeviku grupis tõstatati huvitav küsimus koduriiete kohta. Mitmed blogijad on juba jõudnud oma arvamust avaldada. Mina rääkisin kogumispäeviku lehel kaasa, et ma pole KUNAGI aru saanud koduriiete konseptsioonist ja tahtsin sel teemal pikemalt ka blogis kirjutada, sest…

Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asjad on koduriided ja miks need peaksid erinema riietest, mida ma tavaliselt ning ka väljaspool kodu kannan ja miks ma peaks neid vahetama. Panen hommikul riided selga ja õhtul võtan seljast ära. Lihtne. Samas ei ole kõik nii must ja valge. No näiteks täna. Taksoga kodu poole sõites ei suutnud ma ära oodata, kuna saaks koju ja kleidi seljast ära võtta. Ei, mitte sellepärast et see oleks ebamugav, vaid ma olin selle kleidiga kümme tundi reisinud. Rongis, lennukis, bussis, taksos. Tassinud kohvreid ja higistanud. Muidugi ma tahan selle seljast ära saada. elementaarne. Aga ma ei pane selga koduriideid.

39265751_1824493770972223_4793819483913322496_n.jpg

Ma panen selga riided. Mul oli lapsest saati selline kiiks, et ka kodus peab “presentaabel” välja nägema. No et kui keegi kogemata külla tuleb. Või noh on riideid, mida ma jah pigem kannan vaid kodus, aga laias laastus on need siiski ka riided, millega ma võiksin minna ka tänava peale, inimeste sekka. On riideid, mille ma koju jõudes kohe ära võtan, sest ma ei tahaks neid rikkuda, need on liiga hinnalised ja neid ei saa lihtsalt poest asemele osta (see konkreetne valge seelik on näiteks vanaema riidekapist ja üks minu lemmik). Samas on riideid, millega ma käin tööl, külas, kontserdil, kannan puid, pühin tolmu, teen süüa. Mõnikord saavad need riided kannatada. Näiteks olen ma paganama kurb, et ma ajasin veini oma lemmik t-särgile. Okei, et üdini aus olla, siis selle Massimo Dutti särgi ostsin ma Marekile, aga kuna ma olen valgete t-särkide hull, siis ühel hetkel oli mul vaja laenata ning kuna see sobis nii hästi, siis ma sujuvalt omistasin selle. Nüüd on see rikutud. Kahju on, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et võiks koju jõudes teise t-särgi selga panna. Vähe sellest. Alguses istusin ma samas riietuses kai peal, siis hakkasin võsa maha raiuma, kui avastasin, et raiun juba liiga hoogsalt ja võin särgi ära määrida/higistama hakata, võtsin seljast ära särgi, tulid külalised, panin selga tagasi.

Ehk siis. Mul on riided. Mitte kodu ja linnariided. Peoriided ja kostüümid on midagi muud. On ju loogiline, et kui mul on seljas pintsak ja seelik, siis nendes ma koju tulles kotlette praadima ei hakka, aga muidu on riie riie. Istun diivanil ka samade riietega, millega linnas käin, sest…No kuulge, ma ei ütle ju oma külalistele, et heiii…ära istu enne mu diivanile kui oled koduriided selga pannud, sest võib olla sa istusid trammiistmel, millel oli nähtamatu sitajunn. Voodi on teine teema. Linade vahele jah ma riietega ei lähe. Tundub nii vale. Aga ma ei vedele ka kunagi päeval voodis ja ei kutsu sinna ka oma sõpru, nii et probleem lahendatud.

Nüüd viskasin oma musta lemmikkleidi pessu ja panin selga roosa kleidi, mida võiks nimetada kodukleidiks, sest ma ei läheks sellega kodust välja. Aga samas võiks. Lihtsalt ma ei tunne end selles mugavalt, see teeb mind veel paksemaks. Kodus ju võib? Vahet pole. Kes see näeb. Mina ise näen. Ja sellepärast vahetasin ma ka riideid. Panin selga teise kleidi. Hetkel on see kodukleit. Sest see on liiga lühike (läks pesus megalt kokku). Ma võin sellega muru niita, kotlette praadida, aga ülehomme (kui ma ei ole seda kotlettide praadimise ära mökerdanud) võin ma möelda, et oh päris kena ja sobib teksade peale tuunikaks. Kodukleidist võib vabalt saada töökleit.

39210724_931227970405519_8147038582343729152_n.jpg Ida on nagu mina. Marek seevastu vahetab KOHE koju tulles riided ära. Nende nö koduriiete vastu.