Kogumispäeviku grupis tõstatati huvitav küsimus koduriiete kohta. Mitmed blogijad on juba jõudnud oma arvamust avaldada. Mina rääkisin kogumispäeviku lehel kaasa, et ma pole KUNAGI aru saanud koduriiete konseptsioonist ja tahtsin sel teemal pikemalt ka blogis kirjutada, sest…

Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asjad on koduriided ja miks need peaksid erinema riietest, mida ma tavaliselt ning ka väljaspool kodu kannan ja miks ma peaks neid vahetama. Panen hommikul riided selga ja õhtul võtan seljast ära. Lihtne. Samas ei ole kõik nii must ja valge. No näiteks täna. Taksoga kodu poole sõites ei suutnud ma ära oodata, kuna saaks koju ja kleidi seljast ära võtta. Ei, mitte sellepärast et see oleks ebamugav, vaid ma olin selle kleidiga kümme tundi reisinud. Rongis, lennukis, bussis, taksos. Tassinud kohvreid ja higistanud. Muidugi ma tahan selle seljast ära saada. elementaarne. Aga ma ei pane selga koduriideid.

Ma panen selga riided. Mul oli lapsest saati selline kiiks, et ka kodus peab “presentaabel” välja nägema. No et kui keegi kogemata külla tuleb. Või noh on riideid, mida ma jah pigem kannan vaid kodus, aga laias laastus on need siiski ka riided, millega ma võiksin minna ka tänava peale, inimeste sekka. On riideid, mille ma koju jõudes kohe ära võtan, sest ma ei tahaks neid rikkuda, need on liiga hinnalised ja neid ei saa lihtsalt poest asemele osta (see konkreetne valge seelik on näiteks vanaema riidekapist ja üks minu lemmik). Samas on riideid, millega ma käin tööl, külas, kontserdil, kannan puid, pühin tolmu, teen süüa. Mõnikord saavad need riided kannatada. Näiteks olen ma paganama kurb, et ma ajasin veini oma lemmik t-särgile. Okei, et üdini aus olla, siis selle Massimo Dutti särgi ostsin ma Marekile, aga kuna ma olen valgete t-särkide hull, siis ühel hetkel oli mul vaja laenata ning kuna see sobis nii hästi, siis ma sujuvalt omistasin selle. Nüüd on see rikutud. Kahju on, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et võiks koju jõudes teise t-särgi selga panna. Vähe sellest. Alguses istusin ma samas riietuses kai peal, siis hakkasin võsa maha raiuma, kui avastasin, et raiun juba liiga hoogsalt ja võin särgi ära määrida/higistama hakata, võtsin seljast ära särgi, tulid külalised, panin selga tagasi.

Ehk siis. Mul on riided. Mitte kodu ja linnariided. Peoriided ja kostüümid on midagi muud. On ju loogiline, et kui mul on seljas pintsak ja seelik, siis nendes ma koju tulles kotlette praadima ei hakka, aga muidu on riie riie. Istun diivanil ka samade riietega, millega linnas käin, sest…No kuulge, ma ei ütle ju oma külalistele, et heiii…ära istu enne mu diivanile kui oled koduriided selga pannud, sest võib olla sa istusid trammiistmel, millel oli nähtamatu sitajunn. Voodi on teine teema. Linade vahele jah ma riietega ei lähe. Tundub nii vale. Aga ma ei vedele ka kunagi päeval voodis ja ei kutsu sinna ka oma sõpru, nii et probleem lahendatud.

Nüüd viskasin oma musta lemmikkleidi pessu ja panin selga roosa kleidi, mida võiks nimetada kodukleidiks, sest ma ei läheks sellega kodust välja. Aga samas võiks. Lihtsalt ma ei tunne end selles mugavalt, see teeb mind veel paksemaks. Kodus ju võib? Vahet pole. Kes see näeb. Mina ise näen. Ja sellepärast vahetasin ma ka riideid. Panin selga teise kleidi. Hetkel on see kodukleit. Sest see on liiga lühike (läks pesus megalt kokku). Ma võin sellega muru niita, kotlette praadida, aga ülehomme (kui ma ei ole seda kotlettide praadimise ära mökerdanud) võin ma möelda, et oh päris kena ja sobib teksade peale tuunikaks. Kodukleidist võib vabalt saada töökleit.

Ida on nagu mina. Marek seevastu vahetab KOHE koju tulles riided ära. Nende nö koduriiete vastu.