Teate seda filmi? Mila Kunisega peaosas. Ma pean ausalt tunnistama, et mulle meeldivad sellised tüüpilised Ameerika komöödiad, kus lugu on tegelikult etteaimatav, kuid naerda saab. Nii ka selle filmiga. Aga tegelikult ei taha ma üldse filmist rääkida.
Idal on täna lasteaias jõulupidu ja mingil hetkel läks jubedaks meilivahetuseks, et kes jõululauale ja mida kaasa võtab. Kui keegi ütles, et tema poolt on kodune õunamahl, siis mul oli nii kiusatus kirjutada, et davai, ma võtan siis viina, kuid ma suutsin end tagasi hoida. Sest noh jumal teab, mis huumorisoonega need inimesed on ja ajalugu näidanud, et minu terav huumor ei ole alati ja kõigile arusaadav. Hakka siis veel kusagil vallas mõnele lastekaitsetöötajale selgitama, et tegu oli naljaga. Igatahes.
Ma ei tea, MIS mu peas toimus, kuid ma lubasin kaasa võtta koogi. Poekoogid mulle üldiselt ei meeldi, vähemalt need, mida tavapoodidest saab ja kuhugi linna ma ekstra minema ei hakka, niisiis oli ilmselge, et ma olin lubanud ISE koogi teha. Tore ja vahva, kuid välja arvata see, et MA EI OSKA KOOKE TEHA. Jah, mõnikord juhtub, et need tulevad välja, kuid üldjuhul on need ikka pigem sellised käkid. Aga nüüd olin ma lubanud teha kooki. Ei, jumala pärast mitte quiche´i või midagi muud sellist, millega ma une pealt hakkama saan, vaid kooki. Paar kuud tagasi avastasin ma kohupiimakoogi retsepti, mille järgi on mul kook kaks korda järjest välja tulnud. Ma otsustasin täna sama retsepti kasutada, ise veel tegin nalja, et niikuinii keeran pekki. Ütleme, siis nii, et ma tegin nalja ja sisimas ikka lootsin, et saan hakkama. Kui ma aga praegu vaatan neid “kooke”, mis ma ahju küpsema panin, siis paljutõotav see lugu pole.
Okei, ma võiksin ju valetada, et see on mingi Norra spetsialiteet, sest no hallooo, kui Norras niikuinii süüakse mädanenud kala, eksju, siis miks ei võiks ka jõulukook olla midagi sellist, mida ma praegu valmistan. Ma võiksin ka ajada midagi ahju kaela, et see ei küpseta korralikult või jumal teab, mida veel välja mõelda, kuid fakt on see, et ma feilisin. Mina, kallid kaaslapsevanemad, olen teie seltskonna “paha emme”.
Ja teate, mis veel, mul tuleb kananahk peale kui ma vaatan tuttavate pilte erinevatest lasteaia laatadest, kuhu eeskujulikud emmed linikuid heegeldavad, põllesid õmblevad, makroone küpsetavad, moose ja õunamahla keedavad, vildivad, ristpistes patju teevad. Miks mulle kananahk peale tuleb? Sest ma kardan, et sellised laadad ootavad mind ka ees, aga mina ei oska peenemat näputööd. Mina oleks see ema, kes Mila Kunise moodi lihtsalt istuks seal kaunite küpsetiste vahel poest ostetud vahvlitordiga.
Aga igas lasteaias peab üks “paha emme” ka olema. Kelle lapse kleidil on plekk, kelle lapse juuksed ei ole laitmatult patsis ja kelle koogid nässu lähevad. Saage tuttavaks, siin ma olen!
Laadad tõesti tulevad ja jäävad, isegi koolis. Meil siin koguti selle laadaga mingile kitsele raha. Olgem ausad, ma laste rühma raha jaoks panustan palju parema meelega kui anonüümsele kitsele. Õnneks oli lapse klassil samal ajal kehalise tund ja nad majast ära, seega polnud ka vaja osaleda. Kusjuures mina, käsitöölisena, pole oma umbes 5 lasteaialapse vanema aasta jooksul ühegi laada jaoks midagi kudunud-heegeldanud-õmmelnud, vaid püüdnud ikka lihtsamalt läbi ajada. 😀
Rahune, kui kõik emmed muudkui lasteaia laadale kooks ja küpsetaks siis ei jääkski ju kedagi, kes neid asju ostaks ning rühmale (aiale) raha ka sisse tooks. Inimestel on erinevad rollid, kes panustab enda aega ja energiat, kes rahaliselt. Ja ei ole see raha andja sugugi kehvem kui isetegija.
Hahhaaa! Siis ma olen topelt “halb emme”, sest raha nagu ka pole:D
Mu laps käib “eilsete” patsidega aias (loe: õpetaja tehtud, mida nad siis järgmisel päeval värskendavad kui vaja). Minu tehtud patsid reeglina päeva üle ei ela ja lagunevad koost.
Peaks ka vist seda filmi vaatama, saaks samastuda 🙂
Ma olen lasteaia pidude lauale julmalt poeküpsiseid või kõrsikuid viinud (pm mida külapoest saab, sest tavaliselt see lauakatmine tuleb ju “ootamatult”). Olen kehv küpsetaja ja tähtaja peale reageerimine veel lisastress. Pealegi on see laud muidu liiga lookas minu hinnangul 🙂
Vaata film ära, selline vahva ja lihtne:) kusjuures minu tehtud patsid ei pea teinekord isegi mütsi pähepanemist üle, õpetaja omad paar päeva nagu uued
Argh, need lasteaialaadad. Mu meelest on see lausa tobe – kogutakse lasteaiale raha. Küsige mu käest otse see 20-30€. Igal aastal tuleb välja mõelda midagi uut ja tobedat, mida võiks keegi osta. Küpsetada ka ei saa, sest see läheb nö lasteaiakohvikusse, mis kogub kogu lasteaiale raha. Igal rühmal on veel oma lett, kus siis rühmale raha kogutakse.
Ja no teine tobedus on jõulukingid lasteaias – mille jaoks on vaja see 10€ välja käia, et osta mingi odav mänguasi, mis kasutust ei leia. Igal lapsel tuleb vast kodus endal ka jõuluvana. Ma vähemalt loodan.
No ütleme siis nii, et kui neid laatu korraldatakse igal pool ja peab korraldama, siis tegelikult võiks ju need asjad, mida osta tuleb, laste tehtud? Ses mõttes, et ma pigem panen mingisse mälestustekasti wc-paberirullist tehtud küünlajala kui ostan Mari emme tehtud liniku. Samas mu sõbranna teeb tõesti IMELISI põllesid ja neid ostaks ma suurima hea meelega, kuid maitsed on ju nii erinevad ja ma ei taha tunda, et PEAN ostma liniku, mis mulle ei meeldi, sest muidu olen “topelt paha emme”.
Filmis olid ju nende ,,pahade emade,, lapsed tegelikult kõige paremad sõbrad, kes oskavad märgata ja hoolida ning ei nõua oma kaaslastelt ega iseendalt täiuslikkust, vaid on lihtsalt toredad inimesed 😉
Ja tegelikult ei olnud ka “pahad emmed” pahad, vaid lihtsalt inimesed, kes tahtsid hingata ja olla sellised nagu nad on, head emad, ilma mõttetu täiuslikkuseta:)
Ja siis vahel need ideaalsed emad, kas neist mitte ei jää mulje, et neil elus muud tegevust polegi..
Ma siis alati mõtlen, et lapse lasteaed on väga tore koht, aga see pole mu elu mõte. Et mul on muud, mu endaga seotud eesmärgid. Mingid soovid elus lisaks lapsele. Ja see peaks ju lapsele ka hea eeskuju olema.
Jah, nõus, ma olen alati mõelnud nii, et laps(ed) on toredad, aga samas ei pea kõik nende ümber keerlema.
Mul läheb alati meelest ära, kui midagi on vaja lasteaeda kaasa panna vms. Lisaks ei saa ma kunagi minna väljasõitudele kaasa jne. Vanema tüdruku klassijuhataja ütles mulle kolmandas klassis, et tore on nüüd teada saada, milline ma välja näen.. No, kolme lapse kõrvalt ei jõua koguaeg õpetajaga sõbrannatsemas käia 😀
Laadale ma olen isegi paar heegeldatud loomakest valmis visanud viimastel aastatel, sest oma laste ees on süütunne. Kõik on muidugi unetundide arvelt. Küpsetamast olen loobunud, sest isegi kui ma suudan midagi suht normaalse maitsega valmis teha, siis välimuse poolest see teiste laadal müüdavate muffinite jms võistelda ei suuda 😀
Täielik bad mom.. Film pani ennast peategelasega samastama küll, õnneks mul sellist jobu pole kodus 😀
mul ka pole õnneks jobu kodus, aga muidu olen peategelane, mis peategelane. kahjuks mitte välimuselt:D
Idale ma viin juba kolm kuud taskurätikuid lasteaeda, mul lihtsalt ei ole meeles, sest me kasutame nuuskamiseks majapidamispaberit. nii nad mulle muudkui meelde tuletavad, aga mina ikka ei unustan