Teate seda filmi? Mila Kunisega peaosas. Ma pean ausalt tunnistama, et mulle meeldivad sellised tüüpilised Ameerika komöödiad, kus lugu on tegelikult etteaimatav, kuid naerda saab. Nii ka selle filmiga. Aga tegelikult ei taha ma üldse filmist rääkida.
Idal on täna lasteaias jõulupidu ja mingil hetkel läks jubedaks meilivahetuseks, et kes jõululauale ja mida kaasa võtab. Kui keegi ütles, et tema poolt on kodune õunamahl, siis mul oli nii kiusatus kirjutada, et davai, ma võtan siis viina, kuid ma suutsin end tagasi hoida. Sest noh jumal teab, mis huumorisoonega need inimesed on ja ajalugu näidanud, et minu terav huumor ei ole alati ja kõigile arusaadav. Hakka siis veel kusagil vallas mõnele lastekaitsetöötajale selgitama, et tegu oli naljaga. Igatahes.
Ma ei tea, MIS mu peas toimus, kuid ma lubasin kaasa võtta koogi. Poekoogid mulle üldiselt ei meeldi, vähemalt need, mida tavapoodidest saab ja kuhugi linna ma ekstra minema ei hakka, niisiis oli ilmselge, et ma olin lubanud ISE koogi teha. Tore ja vahva, kuid välja arvata see, et MA EI OSKA KOOKE TEHA. Jah, mõnikord juhtub, et need tulevad välja, kuid üldjuhul on need ikka pigem sellised käkid. Aga nüüd olin ma lubanud teha kooki. Ei, jumala pärast mitte quiche´i või midagi muud sellist, millega ma une pealt hakkama saan, vaid kooki. Paar kuud tagasi avastasin ma kohupiimakoogi retsepti, mille järgi on mul kook kaks korda järjest välja tulnud. Ma otsustasin täna sama retsepti kasutada, ise veel tegin nalja, et niikuinii keeran pekki. Ütleme, siis nii, et ma tegin nalja ja sisimas ikka lootsin, et saan hakkama. Kui ma aga praegu vaatan neid “kooke”, mis ma ahju küpsema panin, siis paljutõotav see lugu pole.
Okei, ma võiksin ju valetada, et see on mingi Norra spetsialiteet, sest no hallooo, kui Norras niikuinii süüakse mädanenud kala, eksju, siis miks ei võiks ka jõulukook olla midagi sellist, mida ma praegu valmistan. Ma võiksin ka ajada midagi ahju kaela, et see ei küpseta korralikult või jumal teab, mida veel välja mõelda, kuid fakt on see, et ma feilisin. Mina, kallid kaaslapsevanemad, olen teie seltskonna “paha emme”.
Ja teate, mis veel, mul tuleb kananahk peale kui ma vaatan tuttavate pilte erinevatest lasteaia laatadest, kuhu eeskujulikud emmed linikuid heegeldavad, põllesid õmblevad, makroone küpsetavad, moose ja õunamahla keedavad, vildivad, ristpistes patju teevad. Miks mulle kananahk peale tuleb? Sest ma kardan, et sellised laadad ootavad mind ka ees, aga mina ei oska peenemat näputööd. Mina oleks see ema, kes Mila Kunise moodi lihtsalt istuks seal kaunite küpsetiste vahel poest ostetud vahvlitordiga.
Aga igas lasteaias peab üks “paha emme” ka olema. Kelle lapse kleidil on plekk, kelle lapse juuksed ei ole laitmatult patsis ja kelle koogid nässu lähevad. Saage tuttavaks, siin ma olen!
