Leidsin selle 2015. aasta postituse mõned nädalad tagasi poolkogemata ja teadsin, et 24. veebruar tahan ma seda uuesti jagada. Mu meelest see annab nii siiralt ja ehedalt edasi eestimeelsuse. Praegusel segasel ajal puges kuidagi eriliselt hinge.

Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev “Kivid ja leib”. Ta kallab  kruusi “Bock´i” (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui “hea muusika tuleb”.  Ja meenutab:

“Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris “mõistuse juures” (loe: oli tibake purjus) olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lolliks läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia.”

Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva. Igal pool peetakse täna Eesti sünnipäeva. Igaüks omal moel.  Hoiame oma riiki. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma vabadust. Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!