Bock, küpsisetort ja Eesti sünnipäev

Leidsin selle 2015. aasta postituse mõned nädalad tagasi poolkogemata ja teadsin, et 24. veebruar tahan ma seda uuesti jagada. Mu meelest see annab nii siiralt ja ehedalt edasi eestimeelsuse. Praegusel segasel ajal puges kuidagi eriliselt hinge.

Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev “Kivid ja leib”. Ta kallab  kruusi “Bock´i” (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui “hea muusika tuleb”.  Ja meenutab:

“Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris “mõistuse juures” (loe: oli tibake purjus) olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lolliks läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia.”


Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva. Igal pool peetakse täna Eesti sünnipäeva. Igaüks omal moel.  Hoiame oma riiki. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma vabadust. Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!

Sinimustvalge läbi aastate

Ega ma suurt midagi ei tahtnudki öelda kui et palju õnne meile kõigile!

24.02 sai eelmisel aastal hoopis teise tähenduse ja pean ausalt tunnistama, et ikka kipuvad aegajalt pähe mõtted, et miks just 24. veebruar, miks just see päev, aga mis siis kui… Tead küll, et nii ei tohi mõelda, aga ilmselt ei ole ma ka ainus eestimaalane, kel Ukraina sõja valguses igasugu mõtted pähe tulevad.

Midagi jäi puudu

Lugesin Delfist üht lugejakirja, kus “nördinud lugeja” kirjutas, et kurb oli vaadata teiste pidutsemist kui ise pidi järgmisel hommikul tööle minema, et võiks ju olla vaba päev kui langeb pidupäev pühapäevale. Nii polnud päris õiget peotuju. Kommentaarides käis läbi kaks vastust. Üks neist, et kas siis ka nutad ja hädaldad kui vabariigi aastapäev nädala sees on ja teine, et veeda päev perega ja ära kaani end õhtul täis, et vaba päeva oleks vaja.

Mina tunnistan, et minul jäi ka midagi puudu. Peaotuju oli küll olemas, aga ma tean küll, mis puudu jäi. Üks vaba päev jäigi puudu! Meil on näiteks Norraga võrreldes üsna vähe pühasid ja vabu päevi, mõnikord on tööalaselt lausa ahastamaajav kui palju neil võib ühes kuus olla vabu päevi – munapühade ajal tundub mulle, et mitu nädalat lind ka ei lenda, rääkimata siis 17.maist (nende 24.veebruarist). Ma võin pea anda, et kui pidupäev satub neljapäevale, siis kolmapäevast esmaspäevani on töökohad tühjad. Inimesed naudivad võimalust tähistada. Eks see Skandinaavia hygge sellest alguse saabki, et inimesed oskavad ja tahavad elu nautida. Ma ei arva, et 24.veebruari eelnev ja järgnev peaks olema vaba päev, et saaksime pikemalt tähistada ja nö elu nautida, küll aga olen ma seda meelt, et kui punane püha satub nädalavahetusele võiks eelnev või järgnev päev olla vaikimisi vaba päev. Miks? Kuidas see erineb sellest kui püha on nädala sees? Vaba päev on nagu omamoodi kingitus, mõnus boonus töölkäivale inimesele. Kui püha (jaanipäev, jõulud, vabariigi aastapäev) langeb pühapäevale, siis see on natuke nagu petukaup, nagu oleks kingitusest ja oodatud boonusest ilma jäänud. See on nagu pidu millegi arvelt.

Aga need, kes niikuinii 24.veebruar tööl peavad olema, küsivad nüüd küünikud. On ameteid, kus tõepoolest ei ole vahet, kas on püha või mitte, aga seda, et ostukeskused võiksid pühade ajal kinni olla, no selle kohta olen ma korduvalt siin blogis arvamust avaldanud. Ei pea kilu ja leib ja või meile 24/7 kättesaadaval olema. Suudame pool aastat kuni aasta ette planeerida oma puhkusegraafikud ja suvised muusikalide, kontsertide külastused, suudame ka paar päeva toidu- ja esmatarbekaupu ette planeerida.

Kuulasin täna hommikul raadiost üht intervjuud, kus kohe paariks kuuks Taisse puhkama minev fotograaf edastas mõtte tööandjatele  – laske töötajatel rohkem puhata ja nad on palju motiveeritumad ja teevad oma tööd palju mõnusama meelega. Ma olen sellega absoluutselt nõus, meil on näiteks ettevõttes kollektiivne jõulupuhkus. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peab pühade vahel tööle minema päevaks või paariks, kui nendel päevadel niikuinii midagi olulist ei tehta ja lisaks hakib see jällegi ära ühe võimaluse perega rohkem koos olla. Ei taha ette võtta pikemat sõitu teise Eesti otsa kui tead, et kohe on vaja tagasi sõitma hakata.

Tegelikult on ikka natuke kurb küll, et üks (või kaks) lisavabapäeva aastas tundub olevat midagi ulmelist. Ei ole ju suur soov?