Ma tahtsin seda postitust alustada kusagilt kaugemalt. Kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin uuesti, kustutasin uuesti, sest ma sain aru, et see oleks kõik läinud liiga sügavaks minu siseanalüüsiks ja selleks ei ole mul hetkel lihtsalt tahtmist. Minu sees on liiga palju erinevaid emotsioone ja ma ei taha kuidagi, et kõlama jääks need nukrameelsed. Kuigi siin postituses on ka neid.
Mõnikord ma mõtlen, et ma olen liiga palju surmaga kokku puutunud ja see tekitab minus ängi. Liiga varajane kokkupuude surmaga on mind inimesena muutnud palju, iga järgnev lahkumine, ka siis kui see on oodatud ja ette teada, kisub jälle lahti mingi tühjuse ja muudab mu maailma. Ja ma pean jälle hingehaavade parandamisega otsast peale hakkama. Tunnen, et olen nii egoistlik, sest miks ma tunnen, et minu valu on suurem kui teiste valu.
Aga see valu on suur. Ja siis ma võin lausa solvuda kui mul ei lasta seda valu läbi elada. Mul on seda vaja. Täna on esimene päev üle nädala kui ma tunnen enda sees kergust. Tühjus ja kurbus jäävad veel tükiks ajaks, aga täna on see päev, kus ma vaatan kõigele tagasi helgusega. Teate, miks? Vanaemal oli kõige ilusam matus (ta oli ise ka nii ilus, kamm juustes nagu alati) ja sündisid uued mälestused.
Me tegime kõike nii nagu “ei tohiks”, “ei ole traditsiooniks”. Me tegime asju meie moodi. Nii nagu vanamale oleks meeldinud. Praegu tagasi mõeldes neljapäevale tuleb mul juba naeratus suule ja see ongi märk sellest, et ma tean, et talle meeldis. Emmel jäi kripeldama, et vanaema läheb meie juurest ära ilma kinga(de)ta ja nii käisin ma hommikul veel poes, ostsin talle kingad (endale kusjuures samasugused, sest ka mul polnud musti kingi) ja viisin need krematooriumisse. Sealne töötaja naeratas nii lahkelt ja mõistis. Kusjuures kui tädi Helju suri, siis me panime talle surnukuuri kaasa teki, et tal külm ei oleks. Mul oli Raiko lahkumisest meeles, et ta ütles unes mulle, et tal on külm ja sealt tuli see, et tädile panime teki kaasa. Nüüd pidi vanaema saama kaasa kingad. Emme küsis, et miks ma mõlemad kingad viisin, aga sellel on ju ainult üks loogiline seletus – Nangijaalas on vanamal mõlemad jalad alles. Tal on kahte kinga vaja.
Meil ei olnud traditsioonilist jutlustajat, vaid me õega lugesime ise ette, mis vanaema kohta kirjutanud olime. See kõik oli nii meielik, sest esiteks pidi emme parandama mu kirjavigu. “Kuidas sa ei tea, et see sõna on “sõnulseletamatu”?” küsis ta kui nägi, et ma olen kirjutanud “sõnaseletamatu”. Kehitasin õlgu, sest ma olin “today years old” kui sain teada, et on olemas sõna nagu “sõnulseletamatu”. “Kas sa EKI-st ei kontrolli kui sul kahtlus tekib?” pahandas ta. Ei, miks ma peaks kontrollima kui ma isegi ei tule selle peale, et valesti sõna ütlen. Meil sai selle kirjutamise ja lugemisega palju nalja. Emme ja kõik teised teavad, et ma räägin kiiresti ja nii nad püüdsid mulle SISENDADA, et ma räägiks rahulikumalt. Muidugi ma seda ei teinud ja ütlesin pärast lihtsalt, et neil oli valida, kas nutu kõõksumine või minu kohta niigi väga aeglaselt loetud osad. Õnneks õde oskab rahulikumalt rääkida. Me tasakaalustasime teineteist. Ja mul on siiralt hea meel, et ma nõustusin selle mõttega, et loeme vanaemale hüvastijätuks selle teksti ette koos.
“Me kõik oleme kuulnud, kuidas midagi või kedagi kirjeldatakse sõnaga „sõnulseletamatu“ või öeldakse, et seda ei anna sõnadesse panna. Ma olen seda ikka pidanud sõnakõlksuks. Sest kuidas ei saa sõnadega seletada? Nüüd, kui me ise (Marianiga) püüame leida sõnu, mida öelda vanaema kohta, siis esimest korda elus on tunne, et ei, „sõnulseletamatu“ ei ole sõnakõlks, sest mõnda inimest lihtsalt ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Selliseid sõnu ei ole veel välja mõeldud.
Sinu elu ei ole alati olnud kerge – selles on olnud palju vaeva, muret, üleelamisi – Siberiaastad, haigestumised, vanemate, abikaasa ja teiste lähedaste kaotus ning lõpmata palju tööd, aga sa ei kurtnud, vaid tegid, mida oli tarvis, mõeldes vähe iseendale, vaid alati teistele – lastele, lastelastele, lastelastelastele…
Sa oled olnud suurepärane ema ja vanaema ja seda mitte vaid meile – sinus oli midagi erilist, et sind armastasid kõik, sa olid kõikidele oma. Ka inimesed, kes sinust olid vaid lugusid kuulnud, armastasid sind. Sinu lihtsus ja soojus oli see, mis kõiki võlus. Sinus oli täpselt see miski, mis teeb sinu kirjeldamise sõnadega võimatuks. Aga me püüame.
Sinu lõkerdav naer. Sa võisid kõige tobedama asja peale naerma hakata ja ei jätnud enne kui terve tuba pisarad silmis kaasa naeris. Keegi ei teadnud, mille üle, aga sinu naer oli nii nakkav. Seda oli terve tuba täis. Või siis need valjud kiljatused kui sa millegi peale ehmusid. Sa ehmusid, kiljatasid ning juba järgmisel hetkel naersid sa oma tobeda kiljatuse pärast ja jälle oli tuba naeru täis. Ei teagi, kas me kunagi oleme sind kurjana näinud? Sa ei osanud päriselt kuri olla ka siis kui su värskelt peenrasse istutatud võõrasemadest lillesupp sai. Mõnikord sa küll ütlesid, et oled Andu peale kuri, aga eks seegi oli rohkem moe pärast öeldud. Pahandasid vaikselt kui ta jälle enda järel midagi ära ei pannud, lõid siis käega ja tegid ise ära.
Sa ei suutnud kunagi niisama paigal olla. Sa pidid kogu aeg tööd tegema. Ka siis kui sul olid kaelas pärlid ja seljas peoriided, võisid sa haarata vikati järele, et veidike niita, sest niisama oodata on ka igav. Isegi siis, kui su kartulivaod olid kõige puhtamad, leidsid sa põhjuse seal küürutada, sest hoidku jumal kui keegi peaks arvama, et siin elab laisk inimene. Sa vist tõesti armastasid tööd teha? Või olid sa lihtsalt nii püsimatu. Kuidas muidu seletada seda, et sa teinekord ei viitsinud isegi bussi oodata, vaid viskasid seljakoti selga ja hakkasid astuma, sest „mis ta siis minna ei olnud“. Isegi kui oli ja seljakott oli sul alati raske, sa olid turult läbi käinud, et tädile ja Andule söögikraami viia. Su seljakott oli raske kõikide teiste, aga mitte sinu jaoks. Su jaoks ei ole kunagi midagi raske olnud. Sa oskasid näha head ka kõige lootusematus olukorras. Su jaoks ei olnud kunagi olemas allaandmist, vaid lahendused.
Oli selleks lahenduseks siis kaneeli ja suhkruga võisai või „kanamammad“.
Isver, kui täiuslikud olid need nädalavahetuste hommikud kui me olime kõik koos, lösutasime teleka ees, jõime kohvi ja sõime kanamammasid. Sa naersid, et ei ole suurem asi söögitegija, aga näed, ikkagi suudavad su lihtsad gurmeetoidud praegugi suu vett jooksma panna. Kas keegi veel tunneb praegu Kivi tänava köögist tuleva praekartuli lõhna?
Sa olid alati meie kõigi jaoks olemas. Ka sõnadeta. Sa olid kasvanud ja elanud ajal kui tundeid näidata ei olnud kombeks. Aga me kõik tundsime sinu armastust ja hoolitsust, mis oli piiritu. Sulle sai kõiges ja alati loota. Sa innustasid ja elasid meile kaasa kõigis meie tegemistes ja ettevõtmistes, sisendasid meisse enesekindlust ja usku, et me saame hakkama. Hästi hakkama.
Meil läheb tsutsuke aega koos tsortsukese pisarate ja tsipakese naeruga, et leppida teadmisega, et enam ei lehvita sa meile Vasula trepilt. Aga sind tundes teame me, et sa tahaksid meid lohutada ja on peaaegu kuulda, kuidas sa laulad meile nagu selles „Coco“ multikas:
„Pea meeles mind, Ehki praegu lahkun ma,
Pea meeles mind, Ning pühi pisarad.
Pea meeles mind, Kui sind kiusab elu karm,
Kui on haige hing ning lõhkeb igatsusest rind,
Siis hellasti ma emban sind,
Pea meeles mind…”
Usu, sa püsid meie kõigi meeles. Sind ei ole võimalik unustada. Me võime end pidada kõige õnnelikumateks inimesteks, sest meie elus oled olnud sina ja sa oled jätnud meile kõik need ilusad mälestused. Midagi ilusamat ei olegi tegelikult tahta.
Aga sõnadesse oli sind tõesti pea võimatu panna.
Jää hüvasti ja head teed ema, vanaema, vanavanaema, sõber ….!”
Vanama sai ära saadetud ilmselt tõeliselt ebatraditsioonilise lauluga. Lepatriinu “Öökull”. Aga õigemat lugu ei saanud olla, sest jällegi, mõtlen selle loo peale, kuulan seda ja suu kisub muigele. Tuba läheb omamoodi naeru täis. Need sõnad lihtsalt on nii ilusad, lohutavad ja omal kohal. Nii ta lendaski ära, üle Tartumaa, kaugemale.
Me jätsime ära ka traditsioonilise peielaua, sest vanaema polnud kuidagi “puljongi ja piruka” tüüp ja meile endale ei olnud seda samuti vaja. Me läksime oma väikese seltskonnaga edasi Vasulasse vanama elu tähistama. Jah, ka siin jagus pisaraid ja kurbust, sest raske on leppida selle tühja kiiktooliga, aga vanama oli meiega ja hoolitses, et sellest tuleks päev, mida me mäletame helgena. Vanama planeeris kõik viimse hetkeni. Kas see on kokkusattmus, et just sel samal päeval olime me perega olnud seal samas Vasula terrassil, naernud, joonud veini ja ma tegin selle sama klõpsu, kus ta seisab terrassiuksel? Jälle olime me koos. Ja milline imeilus ilm. Päikseline nagu vanaema ise.
Ma ei oska sõnadesse panna, aa oskan, “see on sõnulseletamatult soe tunne”, et lisaks meie “enda perele” tulid vanama elu tähistamisele ka minu isapoolsed sugulased. Meil sai nii palju nalja. Tanel Jan väitis, et teda on vaid kord kaasa siia võetud, Dagne teadis, et pole loogiline, et ta üksinda istus bussile ja siia sõitis (nad olid nagu paarirakend), aga tema on siin ikka mitu korda lapsena käinud. Nii meenus Tanel Janile vaid kohutav töötegemine kapsapõllul (krt, siis ikka vanama pani meid tööle ka). Dagne mäletas suurt kastanipuud ja kiike. Mina mäletasin, et me käisime all jõe ääres saunas ja seal oli liumägi, kust sai otse vette end libistada ning Tanel Jan oli ainus, kes julges sealt alla lasta ning võttis hiljem veest kaanid peopessa. Ja et me käisime koos naabri-Jaani ema käest piima toomas ning kuidas mul siiani on see meeles kui hetk õudusfilmist. Too Jaani ema pobises midagi kogu aeg omaette, tiris siis kaevust välja piimamannergu, kallas meil kaasas olnud mannergu täis ja ma kogu aeg mõtlesin, et palun ära vaid sunni meid seda sooja lehma seest tulnud piima jooma. Ma mäletan, et ma ikka väga kiirel sammul tahtsin sealt ära saada, sest kõik see rohtukasvanud majaümbrus, pobisev vanaeit ja soe lehmapiim oli mu jaoks liiga palju.
Igaühel olid jagada oma mälestused ja hetked ning kõik see kokku oli nii ilus õhtu. Kurb, aga samas nii omamoodi kaunis. Vaatsime koos väikest slideshow’d videotest ja piltidest ning saimegi aru KUI õnnelikud inimesed me oleme, et meie elus on olnud selline ema, vanaema, vanavanaema, sõber…
Õhtu lõpuks jalutasime me tolle Värdi majani. Ma ikka mõtlen, et kes kuramus see teeb Ferdinandist Värdi ja kui veider aeg see oli, mil ma üles kasvasin. “Värdi” oli kurt-tumm ja ma kartsin teda, sest ta oli teistmoodi ja mina lapsena mõtlesin automaatselt, et nimi Värdi on lühend sõnast “värdjas”. Jaa, täna on mul piinlik seda isegi kirja panna, aga kõik rääkisid alati kui teistmoodi ta on ja mingist sõjaväeteemast veel räägiti ja nii ma kuidagi alati kartsingi teda. Ta elas meie majast vaid maksimaalset 500 meetri kaugusel, aga ma tean, et lapsena ma ei julgenud rattaga tema maja poole sõita. See oli nagu selline “Nukitsamehe metsa” piir. Kõik oli helge ja päikeseline ja “Värdi” maja juurest algas tume kuusemets. Hirmutav. Mõnikord ma salaja ikka sõitsin sinnani ja siis kihutasin kohe tagasi, sest hirm tuli peale. Hirmul on suured silmad, sest nüüd oli see metsamaja palju helgem. Päike paistis õuele.
Naersime, et see on uue õudsfilmi algus. Lollid linnainimesed leiavad mahajäetud maja ja kohe peavad seda lähemalt uurima. Esmalt meelitatakse neid metsmaasikatega õue peale, siis edasi metsiku roosidega tagaaeda ja juba nad piiluvad majaaknast sisse…
Me otsustasime siiski edasise inspektsiooni asemel tagasi minna. Kuulasime Tarmo lugusid meie majast ja arutasime nimede üle. Kui mina olen ikka mõelnud, et perekonnanimi Prangel võiks tulla Rootsi aadlisoost ja minus on aadlipreili verd, siis Tanel Jan purustas mu illusioonid ja ütles, et Kund on ikka täitsa setu, mis setu. Need juured tulid välja ka alles hiljuti kui Ida pidi üht koolitööd tegema oma vanavanemate rahvariietest. Aga kuidas need Karlssonid Kavastusse said, see jäi ikka kummitama. Võib olla selles Koidula Karlsson/Prangelis ikka on seda aadliverd ja mina 50/50 aadlik ja setu.
Hommikul ärkasid mehed pohmelli ja nutetud silmadega. Öelge veel, et Eesti mees on tundetu. Ilm nuttis koos nendega. Vihma tibutas. Oli 14.06. Leinapäev.
