Võib- olla teil on minu Oiu sadama juttudest juba nii palju, et oiu ja keela, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pean sellest korra veel rääkima. Olgu, keda ma petan, ilmselgelt ei räägi ma “vaid korra veel”, küllap neid Oiu jutte tuleb veelgi, aga ma loodan, et te ei pahanda, vaid vastupidi elate kaasa.

Mitte mulle. Vaid sellele kohale. Avastamata pärlile, millel nii rikkalik ja põnev ajalugu.

Kui ma hakkasin Oiu lugusid koguma, siis mulle läksid nii südamesse ühe inimese sõnad – “rõõm on näha, et Oiul on jälle elu”. Kunagi oli see olnud koht, kus elu kees, mina tean…nüüd… ma olen vanu fotosid näinud ja inimeste lugusid kuulnud, see teeäärne koht on täis minevikujälgi, mis väärivad taaselustamist.

 Esmakordselt on küla mainitud kalurikülana 1599. aastal (Opowaldt – Oyowaldt). Ajalooliselt on see olnud  oluline sadamakoht ja tähtis liiklussõlm. Umbes 400 aastat vanast kalurikülast Oiust lookles juba vanal hallil ajal mööda Pärnu-Viljandi-Tartu  veetee  ning siin peatusid lodjad.  Praegu võib vaid ette kujutada, milline rahvusvaheline  seltskond kasutas seda veeteed Saksamaa ja Venemaa vahel kauba vedamiseks. Kindlasti sõideti mööda veeteed siit läbi ammu enne küla asutamist.​ Meenutamist väärib ka, et kolm nelikümmend aastat tagasi  sõitsid Võrtsjärvel liinilaevad,  peatustega Suislepas ja Oiul.

Oiu visiitkaardiks on meiereihoonete kompleks. 1913. aastal asutati ümbruskonna talumeeste poolt Oiu piimaühisus.

Nõukogude ajal tegutses Oiul piimatööstus – Viljandi piimatööstuse tsehh.  Oius toodeti maitsvat Uglitši juustu, hiljem ka “Merevaigu” põhja. Iga päev töödeldi meiereis 10—12 tonni piima ja koor viidi Viljandisse, tööstust piimaga varustavad vastuvõtupunktid olid veel Kaaveres, Lalsis ja Kalmetul.  Meierei kadumine oli omal moel ka  külaelu lõpp,  seepärast ongi Oiut mäletavatel inimestel hea meel näha, et Oiul on jälle elu.

 Lubage mul jagada teiega killukest ühe naise mälestusest:

“Mäletan, et Oiul võttis meid vastu õhus hõljuv veider magushapukas piimalõhn, suured sahisevad puud ja punastest tellistest maja. Tuba, kuhu meid suunati, asus teisel korrusel, nagisevast trepist üles minnes otse ees. Ruumi keskel oli suur ümmargune laud ja selle äärtes kollased kriuksuvad reformvoodid. See kõik oli nii lihtne, kuid nii mõnus. Laed olid kõrged ja aknad suured. Päike mahtus ruumi tantsima hiliste õhtutundideni…
Sättinud end sisse ja teinud selgeks, kes kus magab, tirisime vennaga kotist välja mängukaardid ja lauamängud ning järgnevad 3-4 päeva leidsid selle suure laua taga meie neljaliikmelise pere kõige toredamad koosolemised. Meil kõigil oli aega. Me lihtsalt olime. Tollel ajal ei olnud ju mobiiltelefone ja muid häirivaid tegureid. Kui õigesti mäletan, polnud toas ka telerit ning keegi ei osanud sellest ka puudust tunda. Aga meil ei olnud hetkegi igav! Oli naeru, nalja, head sööki ja ei olnud kiiret…”

Ma olen aru saanud, et Oiul elab lugu. Ühe küla lugu. Poe lugu. Meierei lugu. Armastuse lugu. Lapsepõlve lugu. Mälestuste lugu. Ja kuigi natukene unustuse hõlma vajunud, siis nende lugude kohalolek on jätkuvalt nii tugev ja ilmselt just need lood annavad tõuke sellele, et Oiu tahab uuesti ellu ärgata. Tuua kokku vana aja lood ja uue aja lood. Oiu elab ja hingab.

Esmakordselt kogesin ma ise seda suvel kui sinna esimest korda sattusin. Tööandja kutsus meid Tallinnast avatud talude päevale appi. Ma otsustasin ka minna. Ja ma armusin Oiusse. Esimesest silmapilgust. Kuigi mitte mingit sidet selle koha ega ka Võrtsjärvega mul endal väga pole siis meenutas too suvepäev mulle mu enda lapsepõlve. Kõik see lihtsus ja helgus. Naer, siiras rõõm. Kõlab veidralt? Mis helgus ja lihtsus kui oled sündinud 1981.aastal hallis ja ängistavas Nõukogude Liidus? Ilmselt just sellised kohad nagu Oiu (ja minu puhul Rõngu, Vasula, Kallaste, Kauksi…) tõidki sellesse halli argipäeva seda helgust ja rõõmu. Nendel kohtadel on meie elus olnud suurem tähtsus ja roll kui me võib-olla arugi oleme saanud.

Järgmine kord sattusin ma Oiule sügisel. Oli koolivaheaeg ja meie plaan minna soojale maale puhkama oli erinevatel põhjustel lörri läinud. Me tulime Oiule. Sellest sai hetk kui ma sain aru, et mälestuste loomiseks ei ole vaja ilmtingimata palmi alla põgeneda, ma sain aru et armumise faas oli juba üle läinud armastuseks. Sügisene Oiu oli imeilus. Ma julgen öelda, et see pisike puhkus on üks mu lemmikpuhkusi. Võib olla aitas sellele kaasa tutvus projektijuhist kassiga, kellest hiljem sai ka minu otsene ülemus. Võib olla aitas sellele kaasa see, et pidasime siin Ida 10. sünnipäeva. Ma ei tea, mis see täpselt oli, aga minu südames oli kindel armastus selle koha vastu.

Esimene lumi Oiul. Me olime reisil ja ma mäletan, kuidas ma kibelesin Oiule. Ma tahtsin kogeda seda esimest lund seal. Jällegi tulid mulle meelde mu oma mälestused lapsepõlvest. Ma ei suuda päris täpselt aru saada, mis see on, aga Oiu paneb meenutama mõningaid kõige armsamaid mälestusi lapsepõlvest:

“Lõpuks tuli onu sõjaväest tagasi. Jälle oli talv. Väljas oli korralik pakane, lund tuiskas ja tuul puhus. Ometigi läksime me kõik tädi Heljule külla. Panime end paksult riidesse, mina panin ikka jalga need karedad sukkpüksid ja karupüksid, täpilised käpikud ja talvekasuka, pähe tutimütsi. Pistsin taskusse vildikad, mis onu oli mulle kingiks toonud ja pigistasin neid käpikutes nagu oma kõige kallimat varandust. Istusin punasele plastkelgule ja onu jooksis minuga läbi koolihoovi tädi maja poole. Lund tuiskas mulle näkku ja suhu, mu põsed olid külmast punased, aga see oli üks rõõmsamaid talvehetki. Tädi maja juba paistis, ma olin kindel, et seal ootasid meid ees värsked lihapirukad. Ma ei eksinud. Kas oleks saanud olla veel midagi paremat kui võtta oma veidike külmunud näppude vahele värske ja soe lihapirukas?” (Link)

Edasi on Oiu pakkunud nii palju erinevaid emotsioone, et nendest võiks kirjutada raamatu. Ma olen tänu sellele kohale saanud tuttavaks nii paljude toredate inimestega, et näiteks enne jõulupidu ei saanud ma öösel magada, sest ma püüdsin välja mõelda, kuidas neid inimesi tänada. Ehteestlaslikult tuim ja külm nagu ma olen, siis ma ei mõelnud seda välja. Ei, ma valetan. Ma mõtlesin välja, aga mulle tundus, et seda välja öelda oleks piinlik. Pugejaslik. Imal. Kes selliseid asju üldse välja ütleb? Tunnustab kedagi. Kiidab. Ei!

See kripeldab mul natuke sees, sest tegelikult ma näen,kuidas inimesed kire ja hingega teevad oma tööd, annavad oma panuse, et seesama tilluke kohake uuesti õitseks. Seda on südantsoojendav ja inspireeriv näha. Võrratud inimesed.

Selle nädala algus tõi toreda üllatuse, et ka Oiu sadama arendus ja tegevus on nomineeritud “Viljandi valla tegu 2023” tiitlile. See tõi sära silma, sest korraga ma taipasin, et see ongi see koht, kuidas saaks Oiul tegutsevaid ja töötavaid inimesi tänada. Neile öelda üks suur aitäh. 

Konkurendid on tugevad, kindlasti samamoodi tänu ära teeninud ja kõva töö ära teinud selleks, et Viljandimaa oleks veelgi ägedam, nii et selles suhtes tunnen ma, et on isegi ebaaus küsida, et kas sulle võiks tunduda, et just Oiu sadama kompleks oleks seda tiitlit väärt ja annaksid oma hääle neile, aga armastuse vastu ei saa.

Oiu on üks omamoodi armastuse lugu.

Ka tiitlita kindlasti tegija. Aga tiitliga ka. Oma hääle saad Oiu sadama poolt anda siin.