“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma saan aru, et inimestele meeldib intriig ja saladused ja paljastused ja muu selline värk, aga ma tahaks arvata, et minu blogi on juba pikemat aega (suht?) intriigivaba. See tähendab, et eks ma ikka ju avaldan veidi krõbedamalt või sarkastilisemalt arvamust, jagan ka mõningaid privaatsemaid mõtteid ning tundeid, aga sellegi poolest ma tahaks arvata, et mingit intriigi siit blogist ei leia.
Seepärast panebki mind natuke kulmu kergitama kui inimesed justkui tahavad seda tekitada ja kusagil sorkida, et äkki ikka midagi. Näiteks iga kord kui ma seda anonüümsete küsimuste asja teen instagramis ilmub sinna suht sarnase sisuga küsimusi.
Kui te olete minuga ühevanune, siis võib olla te mäletate veel neid juubeleid vanavanemate juures, kus keset tuba kaeti valge linaga laud, toodi välja parimad lauanõud, kristallpitsidega kõrvuti olid laual imearmsate looma- ja lillepiltidega õrnast õrnast klaasist morsiklaasid, tuba oli ehitud kaskedega, laual värsked aia- või metsalilled ja taustal mängis vaikselt krabisedes “Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule, kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee…” Üle toa hõljus pidulik ootusärevus.
Umbes sellisele ajarännakule viis Hannes Rüütel meid Oiu sadamas eelmisel nädalal kui ta seal esitles oma esimest ehtekollektsiooni nimega “Oiu”. Ma olen talle selle eest nii tänulik. Minu vanama lahkus meie seast küll juba eelmisel aastal, kuid ikka tunnen ma temast nii puudust ja talle mõeldes tulevad pisarad silma. See nostalgiline ajarännak meenutas mulle kõiki neid armasaid hetki Kivi ja Uuel tänaval ning Vasulas. Ma olen üks ütlemata õnnelik inimene, et minu elus on olnud sellised inimesed nagu vanama Koidula, Andu ja tädi Helju. Omamoodi hellitasid nad mind küll ära, kuid nad õpetasid ka seda, mis elus tegelikult oluline on – nad olid minu elus versioon raamatust “Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias”.
Kui me veebruarikuus seda üritust hakkasime planeerima, siis mõtlesime me mõlemad Hannesega maikuu peale, valitud kuupäevaks sai 21.mai. Ilmselt valisin ma selle alateadlikult, sest 21. mai on tädi Helju sünniaastapäev, see oli lapsepõlves üks mu lemmikumaid päevi, sest siis kattis tädi alati kõige kaunima söögilaua, külla tulid peenelt riidesse pandud prouad ja laud oli täis hõrgutisi. Mul lubati sel päeval alati juua koos nendega kohvi, sellest kohvitassist, mis tänaseks on katkise kõrvaga, aga seisab aukohal meie puhvetkapis. 21.05.2025 oli tädi Helju 100. sünniaastapäev.
Kui mulle lõpuks kohale jõudis kui erilise kuupäeva ma olin välja pakkunud, teadsin ma, et sellest saab eriline ja ilus päev. Ma ei eksinud.
Terve päev oligi täis mõnusat ootusärevust. Hannes toimetas väljapanekuga, kaasas olid vanavanemate kodust toodud vaibad, pildid ja need kaunid punutud korvid, mis on ta vanaisa käsitöö. Oiu restoran, mis iseenesest on imearmas koht, muutus aina imelisemaks. Ma kuulsin sosinal Oiu lugusid. Mina püüdsin katta lauda ja olla kuidagi kasulik, aga pean aus olema, et kõige paremini tuleb mul välja projektijuhtimine ning enne kui ma arugi sain olin ma tööle rakendanud hoopis meie üritust kajastama tulnud ajakirjaniku. Kes see teine asju nii ajab kui mitte mina. Ajakirjanik-Triin pani üles kardinad, seina pildid, tassis meiereist kohale nõud, korjas lauanõude iluks lilli ja ühesõnaga lõi terve päeva ja õhtu jooksul käed külge absoluutselt kõigele, mida vaja teha oli. Samal kui mina…pläkutasin. “Oma isa laps,” ütleks vanama Koidu selle peale ja see ei ole üldse mõeldud halvasti. Vanamale meeldis mu isa väga ja üks tema lemmiklugusid, mida ta pidevalt rääkis oli see, kuidas vanaema lõhkus puid, isa istus kõrval kännul ja rääkis naljalugusid ning töö läks nii libedalt. Ma usun, et Triin võib minu kohta umbes sama öelda.
Päris Projektijuht oli muidugi ka platsis. Vaatas üle, et olukord on kontrolli all ja põõnas päikeselaigukeses kuni külaliste saabumiseni. Siis algas tema töö – kõik külalised pidid saama kätte võimaluse talle pai teha. See on auasi. Kui sa ei ole Projektijuhi pai saanud ja ta pole sulle sülle roninud, siis sa ei ole Oiul käinud.
Köögist oli tunda hõrgutiste lõhna ja jällegi tuli mulle meelde tädi Helju sünnipäev. Ta oli võrratu kokk ja üks osa sünnipäevast oli just see, et ta hakkis ja lõikus ja küpsetas ja keetis ja praadis juba varahommikust saati köögis. Kohe kui sel päeval trepikotta sisse astusid, tulid sinna mõnusat toidulõhnad ja mida lähemale neljandale korrusele, korteri number 26 taha jõudsid, seda tugevamaks need toidulõhnad läksid. Mõnikord tegi tädi rasvas küpsetatud kaneeli ja suhkrupirukaid. Mul on siiani nende maitse suus. Või ei, see ei pruugi olla tõsi. See maitse võib olla Oiu köögist tulnud pontšikute hõrk maitse.
Nende pontšikutega on üks omamoodi lugu. Kui Oiul kevadmenüüsse muudatusi tehti, siis käis läbi ka see pontšikute mõte ja kohe sellest hetkest kui ma neid maitsta sain, armusin ma nendesse. See oli kõige ehedam lapsepõlvemaitse. Need ei läinud küll seekord veel menüüsse, aga Hannese üritust korraldades ma palusin ekstra, et neid saaksime külalistele pakkuda, sest mulle tundus, et see on see täpikene i peal. Nostalgise ajarännaku juures oluline komponent. Omamoodi sild, mis ühendab. Hannese Oiu lapsepõlvemälestused ja minu Vasula ning Uus tänav 20 lapsepõlvemälestused.
Seda, et õhtul inimesed pontšikute pärast vaata, et kaklema lähevad ja olid valmis neid kaasa ostma, selleks ma valmis ei olnud:) Olen tänulik, et köök mulle vastu tuli selle erisooviga.
Aga see polnud veel kõik, mida köök pakkus. Iga kord kui ma seal söön, tahaks ma peale sööki püsti tõsta ja tänada kokkasid tormilise aplausiga. Ma ei ole toidukriitik ega ka gurmaan, kuid ma hindan väga head toitu. Toitu, mis on lihtne,aga samas elegantne, maitsed, mis on selged, mõjudes üheaegselt nii üllatavalt kui koduselt. Praetud räime sööks ma vaagnateviisi. Kohast ei ole siiani kõhtu täis saanud ja toidu suhtes vägagi pirtsakas Ida sööb ära terve šnitsli ning limpsib sõrmed ka veel puhtaks.
Armsad Oiu köögivõlurid, võtke veelkord palun vastu minu ovatsioon. Prikele teen ka sügava kniksu, et nad meid parimate suvejookidega kostitasid. Shanky’s, sellest saab meie suvi!
Külalised hakkasid saabuma, üks soojem ja siiram kui teine. Seda on raske sõnadesse panna kui palju helgust selles õhtus oli – külaliste naer, väljas paistev päike, mõnus võbe restoranis ja loomulikult Oiu kitseke. Hannese ehtekollektsiooni esitlusele eelnenud lood lapsepõlvemälestustest, meenutused vanavanematest, esimesest kollektsioonist, mille ta lõi mõeldes oma perele ja saades inspiratsiooni vanavanemate kodus olnud seinavaibast, õdede ja ema lõbusad lood ja täpsustused Hannesest tõid meile päriselt pisarad silma. Õhtu lõpetasime Jõemajas Hannese ja ta õdedega juttu ajades ning käsi südamel ma ei ole näinud nii kokkuhoidvat ja harmoonilist perekonda. See nendevaheline harmoonia ilmselt on ka see, mis Hannese loomingus peegeldub ja muudab selle eriliseks, tema esteetiliselt väga kaunisse loomingusse on sissekirjutatud kodusoojus.
“Oiu kitseke” puges meile kõikidele veel rohkem südamesse ning sai sel õhtul veelgi sügavama tähenduse. Mina kannan ka enda kitsekest uhkusega kaelas. See on üks tähendusrikkamaid kingitusi minu elus. Ma loodan väga, et me kohtume “Oiuga” Oiul veel. Miks mitte järgmisel korral juba sügisel kui tuul lõõtsub ja lehed keerlevad tantsus, vihmapiisad trummeldavad tasa aknaklaasil,aga Oiu restos sees praksub kaminatuli, õhk on täis kodusoojust ja lugusid – neid Oiu lugusid, mis ootavad just sind.
Võib-olla ma ütlen nüüd midagi sellist, mis tänapäeval tundub solvav, sest (ma käsi südamel ei ütle seda sarkasmiga) kõik on võrdsed, pole meeste ja naiste töid, pole isegi sugusid ja end võib identifitseerida kasvõi lauajalana, aga mina olen paratamatult kasvanud üles ajal kui kõik oli natuke rohkem raamidesse topitud ja nii olen ma kuni eelmise reedeni pidanud ka kalapüüki millekski selliseks, mis on ikka meeste mäng.
Aga on seal midagi imestada kui kõik, mida ma kalapüüdmisest teadsin on seotud totakate kalamehe naljadega. Nagu see, et “Võrtsjärvele ei tohi alates laupäevast mõrraga minna. Aga kes see üldse naise kalale kaasa võtakski.” Läks 44 aastat, et üks “hull” võtaks naise kaasa. Või noh tegelikult aasta, sest keegi polnud varem selle peale tulnud,et julgeks mind kutsuda kala püüdma. Mina ja kalapüük. See tundub sama ebaloogiline kombo nagu pitsa ja ananass;)
Et kõik ausalt ära rääkida ja ennetada võimalikke valesti arusaamisi/intriigi, siis loomulikult sai asi alguse sellest, et eelmisel aastal hakati Oiul pakkuma kalapüügipakette ja kui ma haugipüügi reklaami juurde latika pildi panin, sain ma aru, et ma ei jaga sellest teemast mitte kui midagi. A ma olen oma iseloomult selline uudishimulik viie-aastane ja mida rohkem ma kuulsin, kuulasin, mõtlesin, tekkis mul tunne, et paganas, mina tahan ka selle suitsuangerja või Gotlandi käia* sealt Võrtsust kätte saada. Ja nii me kalagiid Jarko Jaadlaga kala püüdma sattusimegi. Mitte otseselt Võrtsule, vaid Tänassilma jõele, aga minu jaoks same same. Ausalt pean ütlema, et selle ilmaga ma väga lootsin, et me järvele ei jõua, sest noh ilm oli selline, et kõik neli aastaaega tundsid oma palet näitavat ja väike fun fact minu kohta kui te veel ei tea – ma tibakene kardan paate ja vett (küll kordi vähem kui näiteks kümme aastat tagasi). Igatahes. Huulepulk taskus (inimeses peab kõik kaunis olema) ja uued 15eurosed kummikud (sest vanad olid kuuris hallitama läinud) jalas ma paati astusin ja seiklus võis alata. Polaroidprillid, et vähendada valguse peegeldusi veepinnalt ja näha vette selgemalt ja sügavamale, ette ja nokats pähe, ning ma olin digimuutunud kalameheks. Veidral kombel huulepulka järgmise nelja tunni jooksul vaja ei läinudki.
Ahsoo. Harrastuspüügiloa pidin ka veel ostma. See oli ikka väga mugavaks ja kiireks tehtud. Kalaluba.ee lehele, ApplePay ja 24h luba olemas. NÜÜD tundsin ma end nagu tõeline kalameesnaine!
Teate, mis kõige hirmsam oli selle kalapüügi juures kõige pealt? Ma päriselt kartsin, et suudan spinningu jõkke kukutada ja karta on, et see maksab rohkem kui mu hõbedase lipsukesega uued papud või et ma viskan õngekonksu kuhugi võpsikusse ja meie kalapüük lõppeb sellega, et kõik konksud on kusagile metsa pillutud ja pole enam millegagi kala püüda. Võpsikusse ma selle konksu ikka mõned korrad ka viskasin, aga ma ei tea, kas Jarko andis mulle mingi eriti lollikindlalt tugeva konksu ja tamiili või oli see algaja õnn, aga päris häbisse ma siiski ei jäänud ning kala asemel vaid kaselehti või vetikaid ei püüdnud. Viimaseid jäi muidugi ka omajagu konksu külge ja alguses olin ma kindel, et aaa, see ongi nüüd siis kala, aga üsna pea sain ma aru, et väga lihtne on aru saada, kas konksu otsas on järjekordne vetikas või kaval haug.
Tundes ennast ja oma õnne olin 98% kindel, et meie kalasaak piirdub Oiu sadamas elavsöödaks püütud viidikatega. Juba enne paati astumist ja kindlasti peale seda kui esimene haug konksu otsast lahti sai. Mina isiklikult ei oleks kurb olnud, sest esiteks oli juba Oiul kaldalt õngega kalapüük täiega äge (Ida ja ta sõbranna läksid täiega hasarti) ja teiseks see paadisõit ka ilma kala saamata oli mu meelest lummav. Ma tahaks öelda, et ka romantiline, aga see sõnakasutus on ilmselt vale, sest ma pean silmas suhet loodusega ja siin peaks ilmselt kasutama mingit muud omadussõna, aga parema puudumisel ma püüan kohe seletada, mida ma silmas pean.
Esmalt võttis meid jõel vastu päikesepaiste ja täiusik vaikus. Jarko õpetas, kuidas spinningut käes hoida, mida tähele panna, kuhu seda visata ja siis järgnes vaikus. Mõnus kulgemine. Spinningu vuhisev heli õhus. Sulps siin. Sulps seal. Fred Jüssi tsitaadid tulid mulle pähe ja said hoopis teise tähenduse. Ma olen siiani ikka arvanud, et elus on kõige tähtsam eesmärk, aga seal jõel täiuslikus vaikuses kulgemine pani mind Fred Jüssit veelgi rohkem mõistma, eesmärkidele teisest vaatenurgast vaatama. Ma sain aru, mida ta ütles. “Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.” Seal jõel omas rütmis kulgemine oli minu “tundmatu maastik”.
Ja siis tekkis põnevus. Haug näitas end, kiusas mind, kiskus konksu ja kadus siis uuesti pikaks ajaks. Mina andsin endast parima, et oma konks õigesse kohta visata, aga tema oli kavalam. Naeris ilmselt mu üle, et hahh, nalja teete, tema mind küll kätte ei saa, aga teate ju küll vanasõna, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Mina naersin paremini. Kolm tundi loodusromantikat ja -teraapiat hiljem oli haug mul konksu otsas. See oli sürreaalne kogemus. Eneseületus-ja uhkusetunne. Power. Beyonce hakkas peas laulma: “Who run the world? Girls Who run this motha? Girls!” AGA kala oli nibin-nabin õiges mõõdus. Sain teada, et haugi alammõõt kõikides veekogudes on 50 cm ja ausalt öeldes ma küll ei oleks tahtnud, et mu esimene kala oleks olnud selline “noh, vist mahub küll mõõtu”. Lasime kalal minna. Korra mõtlesin, et äkki ta tänutäheks täidab meie kolm soovi, aga ei. Mitte et ma oleks taibanud ka küsida…
Nagu me selle peaaegu mõõdule vastava kala vette tagasi lasime, hakkas kala täiega näkkama. Minu saamatuse tõttu kaks neist said ikka minema, aga kolm on kohtuseadus ja kolmas meiega kaasa Oiule ka tuli. Tegelikult tekkis nii täitsa hasart ja ka alanud paduvihm ei olnud grammigi segav faktor, aga Oiul olid kaks näljast last + üks igavlev koeravolask ootamas ning tsips oli meil ka mure, kas saame auto ja haagisega pehmeks muutunud maapinnast välja kui vihma veel rohkem kallab ning otsustasime, et selleks korraks piisab. Neli tundi oli möödunud arusaamatult kiiresti. Justkui mittemidagi tehes ja kulgedes, aga samas nii tegusalt.
Oiule jõudes viskasime kala pannile ja ma ei olnud valmis selliseks lõppakordiks. Kalatoite olen ma armastanud alates sellest hetkest kui 16aastasena esimest korda Britti ja Arne poolt valmistatud lõhe maitsesin, mul vist siiani on see maitse ja emotsioon meeles, aga nii head kala kui see värskelt ENDA püütud kala maitses…ma ei ole kogenud. Ilmselgelt. Sest ma ei ole ka kunagi kala ise püüdnud. Millise klišeega ma seda kirjeldaks? Ma valin: Üks suutäis, ja maailm jäi korraks seisma. Klišee või mitte, täpselt nii see oli. Ma oleks IGA KELL nõus uuesti kalale minema. Ei, ma ei oleks nõus, ma lausa NÕUAN, et keegi mind uuesti kalale kaasa võtaks.
No vot. Sellist loodusromantikat ja jõegurmeed seal Oiul koos Jarkoga pakutaksegi. Tahad ka samasuguseid emotsioone kogeda? Siis vaata siit lisa või tead, lihtsalt küsi kohe otse minult, mis maksab, mida saab, mida vaja selga panna ja mis iganes küsimus sul tekkima peaks. Ulmeemotsioon on 100% garanteeritud. Müüt selle kohta, et kalapüük on meeste mängumaa, on minu poolt ka kummutatud.
Veel eile hommikul oleksin ma öelnud, et oli üks kehv nädal. Asjad ei sujunud. Tuju oli paha. Köha, mis ei tahagi lõppeda, ei lase magada. Sellest ka väsimus. Tüdimus. Ma lugesin päevi puhkuseni. Saaks vaid eemale kõigest.
Aga siis hakkas kõik ootamatult palju paremini minema. Lausa positiivselt. Esmalt sain ma teada, et Dexteri vereproovid on korras, arst tellib talle ära läätse ja juba märtsi teises pooles läheme me opile. Üks kolleeg mainis, et ma olen nii elevil kui sellest räägin ning pean ausalt tunnistama, et pole ammu nii elevil olnud ühestki asjast. See lootuse valgus seal tunneli lõpus. See on imeline.
Lühike vastus on: see on kõik väga lihtne. Pikem vastus kui kedagi huvitab, koosneb rohkematest komponentidest ja ongi siin postituses ära toodud.
Väsimust on omajagu, aga ausalt, see kõik oli seda väärt. Sest eks ikka on neid hetki kui mõtled, et mujal on raudselt muru rohelisem (ja kui täna tuli too eriti kiitev ja mind kohe ootav tööpakkumine, kuhu ma pole kandideerinud, vaid kontakt on vanast ajast olemas, siis korraks ju tuli roheline muru eriti hästi meelde), aga vaadates tagasi sellele tsüklile, ütlen ma vaid, et iga kell uuesti.
Selle postituste(sarja) pealkiri võiks olla “neli päeva kestnud tsükkel, mis kipub venima kuuepäevaseks”, aga ma tunnen juba eos, kuidas mu ema saab vaid seda pealkirja ja sissejuhatust lugedes südamerabanduse, nii et ma ütlen ära, et ega see postitus nüüd sellest tsüklist küll ei räägi.
Te ju arvasite, et ma hakkan rääkima joomisest? Tegelikult tahan ma rääkida hoopis sellest, kuidas ma pidude tsüklisse jäin. Mis on pretty much sama asi. Kui välja arvata üks pisiasi.
Võib- olla teil on minu Oiu sadama juttudest juba nii palju, et oiu ja keela, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pean sellest korra veel rääkima. Olgu, keda ma petan, ilmselgelt ei räägi ma “vaid korra veel”, küllap neid Oiu jutte tuleb veelgi, aga ma loodan, et te ei pahanda, vaid vastupidi elate kaasa.
Mitte mulle. Vaid sellele kohale. Avastamata pärlile, millel nii rikkalik ja põnev ajalugu.
See on nüüd see koht, kus ma päriselt luban, et ühtegi sünnipäeva mina rohkem ei korralda. Aga ma täpsustan seda lubadust – ühtegi talvist sünnipäeva ma ei korralda. Teisi sünnipäevi võib korraldada küll.
Nii nagu ka Mareki 45. sünnipäev sai peetud ekstreemsetes oludes, sai ka seekordne pidu peetud ekstreemse ilmaga. Ja lausa nii ekstreemsega, et paljudel jäi jäävangis olemise tõttu peole tulemata. Midagi pole teha kui meri on jäätunud, laev ei sõida ja sa elad Prangli saarel. Lisaks veel ootamatud haigused ja külmetused, mis ei ole talvel kuigi üllatavad. Aga kui hakkad pidu suvel planeerima, siis ei oska selliste asjadega arvestada. Kuigi võiks. Eriti kui võtta arvesse eelmise sünnipäeva kogemust. Seda sünnipäeva jäävad meenutama siis metsik lumetorm, kiilasjääga kaetud käänulised teed, laupäeval -30,5 külmakraadi ja loomulikult ka jäävangi jäänud külalised.
Kas teie armastasite lapsena talvesid? Mina küll armastasin. Ka neid natuke karedaid sukkpükse ja karupükse, mis õues lumetopiliseks muutusid. Neid täpilisi villaseid kindaid, mis olid nii soojad, sest tädi Helju kudus talvekäpikud alati topelt lõngaga. Seda tillukest kelgumäge koolihoovis, kust tundus, et sai maailma kõige pikema liu lasta. Ja seda valvsat pilku, mis mind alati Kivi tänava maja köögiaknast jälgis. Et ma ei läheks koolihoovist kaugemale ja et keegi mulle liiga ei teeks.
Üks kord tulid suuremad poisid mind uisuväljale kiusama. Tõmbasid mul tutimütsi peast ära. Nemad ei teadnud, et mind kaitseb alati see köögiakna valvas pilk. See oli ka üks ja ainus kord kui keegi mind kiusata julges, edaspidi teadsid kõik, et Kivi tänava maja köögiaknal on silmad ja mul on onu, kes alati mu seljatagust kaitseb. Isegi siis kui onu läks ära sõjaväkke teadsin ma, et mitte keegi ei tule enam mu tutimütsi peast võtma.
Lõpuks tuli onu sõjaväest tagasi. Jälle oli talv. Väljas oli korralik pakane, lund tuiskas ja tuul puhus. Ometigi läksime me kõik tädi Heljule külla. Panime end paksult riidesse, mina panin ikka jalga need karedad sukkpüksid ja karupüksid, täpilised käpikud ja talvekasuka, pähe tutimütsi. Pistsin taskusse vildikad, mis onu oli mulle kingiks toonud ja pigistasin neid käpikutes nagu oma kõige kallimat varandust. Istusin punasele plastkelgule ja onu jooksis minuga läbi koolihoovi tädi maja poole. Lund tuiskas mulle näkku ja suhu, mu põsed olid külmast punased, aga see oli üks rõõmsamaid talvehetki. Tädi maja juba paistis, ma olin kindel, et seal ootasid meid ees värsked lihapirukad. Ma ei eksinud. Kas oleks saanud olla veel midagi paremat kui võtta oma veidike külmunud näppude vahele värske ja soe lihapirukas?
Mu lapsepõlve talved koosnesid sellistest toredatest soojadest hetkedest.
Aga miks ma sellest kõigest heietan?
Nädalavahetusel Oiul olles püüdsin ma selgusele jõuda, mis on see miski, mis mind selle koha juures nii võlub ja mind sinna kisub. Mul ei ole selle kohaga mitte ühtegi seost, ma ei olnud sellest kohast enne suve mitte midagi kuulnud, ma ei teadnud mitte midagi selle koha loost. Aga just selle koha lugu on mind hakanud paeluma. Ma olen veetnud aega lugedes vanu dokumente, vaadanud vanu pilte, kogunud inimeste lugusid. Ja kui ma siis vaatasin ühe tillukese kelgumäe otsas ukerdavat Idat taipasin ma, mis on Oiu võlu.
Seal elab lapsepõlv.
Võtad oma kelgu ja lähed turnid läbi kõik võimalikud lumehunnikud, et leida see koht, kust kõige pikema liu saaks. Vaatad ootusärevalt ja natuke kartlikult jõe poole ning mõtled, kas sinna saab uisutama minna. Kuulad, kuidas ema loeb sõnad peale, vaata, et sa jää peale ei lähe, see ei kanna veel. Noogutad ja jooksed juba edasi. Lumi tuiskab, põsed punetavad, näpuotsad külmetavad, aga sa ei lähe tuppa, sest talvevõlumaa pakub nii palju avastamist. Parajalt paks kass oma parimais aastais jookseb sinuga kaasa. Lõpuks siiski annad alla, jooksed sooja tuppa ja sulle ulatatakse tassike kuuma teed. Laual põlevad küünlad, ahjus praksub tuli.
See kõik on praegu.
Ja siis elab seal mälestuste lapsepõlv. Oiu on olnud maailma parim koht lapsepõlveks. Mitte ainult talvel. Igal aastaajal. Kes püüdis kala ja läks kõrkjatesse uhhaad keetma, tikud taskus ja lõkkekoht juba välja otsitud. Aga siis jäid vanaemale vahele. Kes tegi jõejää peale üleelusuurused lumememmed, et üle silla sõitjad pidid neid vaadates peaaegu kraavi sõitma. Kes mäletab sulatatud juustu ja juustula lõhna. Jaanipäevi heinamaal ja nääripidusid vanas saunamajas. Kõige ilusamaid lapsepõlvi üldse.
Ma kujutasin vaimusilmas neid mälestuste lapsepõlve talvesid ette ning veendusin, et täpselt see selle koha võlu ongi. Lapsepõlv. Isegi kui see pole siin veedetud. Aga kui on, siis vaatad seda pilti ja mõtled, et see on ju seesama maja, mille teisel korrusel ma lapsena elasin. Talvel õue minnes panid ehk ka kätte samasugused soojad täpilised käpikud ja tõmbasid jalga karupüksid?
Kui sul on Oiust oma lugu jagada või sa tead, kedagi, kel lugu jagada, siis kirjuta mulle. Ma panen need lood kirja ja kui siis Oiusse puhkama tuled, siis tule tutvu nende lugudega. Aga enne ära unusta teha väikest tiiru talvevõlumaal. Nii et põsed lähevad punakseks ja sõrmed natuke külmaks. Siis on mõnus astuda sisse restorani, tellida üks kuum tee ja tutvuda nende lugudega, mis ma kokku püüan koguda.
