Kas teie armastasite lapsena talvesid? Mina küll armastasin. Ka neid natuke karedaid sukkpükse ja karupükse, mis õues lumetopiliseks muutusid. Neid täpilisi villaseid kindaid, mis olid nii soojad, sest tädi Helju kudus talvekäpikud alati topelt lõngaga. Seda tillukest kelgumäge koolihoovis, kust tundus, et sai maailma kõige pikema liu lasta. Ja seda valvsat pilku, mis mind alati Kivi tänava maja köögiaknast jälgis. Et ma ei läheks koolihoovist kaugemale ja et keegi mulle liiga ei teeks.

Üks kord tulid suuremad poisid mind uisuväljale kiusama. Tõmbasid mul tutimütsi peast ära. Nemad ei teadnud, et mind kaitseb alati see köögiakna valvas pilk. See oli ka üks ja ainus kord kui keegi mind kiusata julges, edaspidi teadsid kõik, et Kivi tänava maja köögiaknal on silmad ja mul on onu, kes alati mu seljatagust kaitseb. Isegi siis kui onu läks ära sõjaväkke teadsin ma, et mitte keegi ei tule enam mu tutimütsi peast võtma.

Lõpuks tuli onu sõjaväest tagasi. Jälle oli talv. Väljas oli korralik pakane, lund tuiskas ja tuul puhus. Ometigi läksime me kõik tädi Heljule külla. Panime end paksult riidesse, mina panin ikka jalga need karedad sukkpüksid ja karupüksid, täpilised käpikud ja talvekasuka, pähe tutimütsi. Pistsin taskusse vildikad, mis onu oli mulle kingiks toonud ja pigistasin neid käpikutes nagu oma kõige kallimat varandust. Istusin punasele plastkelgule ja onu jooksis minuga läbi koolihoovi tädi maja poole. Lund tuiskas mulle näkku ja suhu, mu põsed olid külmast punased, aga see oli üks rõõmsamaid talvehetki. Tädi maja juba paistis, ma olin kindel, et seal ootasid meid ees värsked lihapirukad. Ma ei eksinud. Kas oleks saanud olla veel midagi paremat kui võtta oma veidike külmunud näppude vahele värske ja soe lihapirukas?

Mu lapsepõlve talved koosnesid sellistest toredatest soojadest hetkedest.

Aga miks ma sellest kõigest heietan?

Nädalavahetusel Oiul olles püüdsin ma selgusele jõuda, mis on see miski, mis mind selle koha juures nii võlub ja mind sinna kisub. Mul ei ole selle kohaga mitte ühtegi seost, ma ei olnud sellest kohast enne suve mitte midagi kuulnud, ma ei teadnud mitte midagi selle koha loost. Aga just selle koha lugu on mind hakanud paeluma. Ma olen veetnud aega lugedes vanu dokumente, vaadanud vanu pilte, kogunud inimeste lugusid. Ja kui ma siis vaatasin ühe tillukese kelgumäe otsas ukerdavat Idat taipasin ma, mis on Oiu võlu.

Seal elab lapsepõlv.

Võtad oma kelgu ja lähed turnid läbi kõik võimalikud lumehunnikud, et leida see koht, kust kõige pikema liu saaks. Vaatad ootusärevalt ja natuke kartlikult jõe poole ning mõtled, kas sinna saab uisutama minna. Kuulad, kuidas ema loeb sõnad peale, vaata, et sa jää peale ei lähe, see ei kanna veel. Noogutad ja jooksed juba edasi. Lumi tuiskab, põsed punetavad, näpuotsad külmetavad, aga sa ei lähe tuppa, sest talvevõlumaa pakub nii palju avastamist. Parajalt paks kass oma parimais aastais jookseb sinuga kaasa. Lõpuks siiski annad alla, jooksed sooja tuppa ja sulle ulatatakse tassike kuuma teed. Laual põlevad küünlad, ahjus praksub tuli.

See kõik on praegu.

Ja siis elab seal mälestuste lapsepõlv. Oiu on olnud maailma parim koht lapsepõlveks. Mitte ainult talvel. Igal aastaajal. Kes püüdis kala ja läks kõrkjatesse uhhaad keetma, tikud taskus ja lõkkekoht juba välja otsitud. Aga siis jäid vanaemale vahele. Kes tegi jõejää peale üleelusuurused lumememmed, et üle silla sõitjad pidid neid vaadates peaaegu kraavi sõitma. Kes mäletab sulatatud juustu ja juustula lõhna. Jaanipäevi heinamaal ja nääripidusid vanas saunamajas. Kõige ilusamaid lapsepõlvi üldse.

Ma kujutasin vaimusilmas neid mälestuste lapsepõlve talvesid ette ning veendusin, et täpselt see selle koha võlu ongi. Lapsepõlv. Isegi kui see pole siin veedetud. Aga kui on, siis vaatad seda pilti ja mõtled, et see on ju seesama maja, mille teisel korrusel ma lapsena elasin. Talvel õue minnes panid ehk ka kätte samasugused soojad täpilised käpikud ja tõmbasid jalga karupüksid?

Kui sul on Oiust oma lugu jagada või sa tead, kedagi, kel lugu jagada, siis kirjuta mulle. Ma panen need lood kirja ja kui siis Oiusse puhkama tuled, siis tule tutvu nende lugudega. Aga enne ära unusta teha väikest tiiru talvevõlumaal. Nii et põsed lähevad punakseks ja sõrmed natuke külmaks. Siis on mõnus astuda sisse restorani, tellida üks kuum tee ja tutvuda nende lugudega, mis ma kokku püüan koguda.

Nii et Oiul oleks elu.