Käisin täna haiglas vanaema vaatamas ja pärast kúlastust hakkasin otsima üht fotot. Leidisin hoopis sellise toreda loo vanast blogist ja tundsin, et paslik jagada. Selles mõttes, et on küll teine nagu kondiklõbin ja nagu ta ise ütleb “sitanikerdis”, aga huumor on ikka olemas ja käepigistus tugevam kui mul ❤️

*****

Üks vahvamaid asju Tartus on see, et siin elab mu vanaema. Temaga saab alati nalja. Noh näiteks ei viitsi ta teinekord maal bussi oodata ja selle asemel, et helistada, tõmbab ta seljakoti selga ja hakkab jalgsi Tartu poole astuma. Või et kui mina otsin telekapulti ajab tema taga lutti ja imestab siis, et miks ma üldse lutti taga ajan kui Ida pole kunagi lutti kasutanud. Või siis kuulab ta mu jutu ära, naeratab  ning nõustub ja ütleb siis mõne aja pärast, et ega ta midagi aru ikka ei saanud. Või siis kui ma ütlen talle, et ärgu tõstku Idat sülle oma katkise käega, kuulab ta kenasti sõna ja hakkab Idat jala otsas hüpitama. 

Kõik, kes natuke matemaatikat oskavad, saavad aru, et vanaema ei saa just esimeses nooruses plikake olla. Kuigi tema käitumise järgi seda arvata võiks. Isegi täna, kui ma avastasin, et Mondeo-Matil on rehv katki (sel mehel ikka juhtub viimasel ajal, eks?), ütles vanaema, et pole hullu, bussid sõidavad, haaras aga oma seljakoti ja muudkui tahtis liduma panna. 

Mu meelest on Ida üks äärmiselt õnnelik laps. Opaka emaga peab ta paratamatult leppima, kuid tal on olemas tädid, onud, vanaemad, vanaisad ja isegi vanavanaema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida vanaema keelest. 

Klassika on see kui Marek alles meie perekonda tekkis ja me surnuaeda vanavanaema hauale läksime. “Ega sul autos pürsti pole?”küsis vanaema Marekilt. 

“Ei,” vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et “pürsti” tal autos küll pole.  Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole.

Samuti ei teinud Marek algul vahet “tsutsukesel”, “tsortsukesel” ja “tsipakesel”. Need on kõik mõõtühikud. Tsutsuke soola on natuke rohkem kui tsipake. Peaaegu näpuotsatäis. Tsortsuke on tsutike vähem kui tsutsuke. Või midagi sellist. Seda loogikat ei anna seletada. Seda peab lihtsalt teadma. Nii nagu kõik, kes on pärit Lõuna-Eestist teavad, kuna “see” muutub “tolleks”. “See” on siin ja “too” on seal. Lihtne, eks? Aga mitte põhja-eestlasele. Nemad raiuvad ikka “see” ja “see”. 

Nii ka täna oleks vanaema võõra inimese oma keelega segadusse ajada. Kõige pealt ajasime me taga “tiitsut”, kes õue oli saanud ja puu otsas kükitas. Me meelitasime ta  alla “vägevaga”. Voodit tehes “vuhvtitasin” ma linadega nii, et tuuletõmme tekkis. Ja “krookas” lina läks segamini. 

Ja siis te imestate, et minu uksed on “poikvil” ja kampsunid “putsulised” ning ma ise teinekord riides nagu “mutsumoor”.  See kõik tuleb vanaemalt.

*nii kutsub vanama kassi sööma:)

Eesti keele murrakud on varemgi lõbusat arutelu tekitanud: 

http://johannamariaprangel.blogspot.com/2011/01/too-too-tool-sealt-on-pariselt-ka-lause.html

http://johannamariaprangel.blogspot.com/2010/07/keeleteadlased.html

****

Haiglast lahkudes ütlesin vanaemale, et naerata, ma teen pilti. Vanama küsis, kas nii on piisav. On piisav.