Ma ei mäleta, kas ma olen sellest juba kirjutanud (ilmselt olen), aga emadepäev on üks selline päev, millega mul on love/hate suhe. Ma olen püüdnud aru saada, miks ja kuigi mul on erinevaid teooriaid, siis ükski neist otseselt ei päde.

Näiteks võime me alustada sellest, et meie peres (nii nagu ilmselt väga paljudes teistest tolle aja peredes) ei olnud kombeks oma tundeid välja näidata ja nii tundsin ma emadepäeval alati mingit tobedat survet tundeid välja näidata. Ärge saage must valesti aru – ma olen oma ema suurim fänn olnud ja olen siiani. Ta on iselooomult alati olnud järsk ja nõudlik, aga kui vaja, siis on ta täielik emalõvi. Siiani. Maailma parim ema. On küll kohati see ema, kelle kohta mõnikord olen tahtnud öelda (ja öelnud ka) “omg, mul on maailma kõige nõmedam ema”, aga samas saan aru, et ta tahab vaid parimat ja mõnikord on tal isegi õigus.