Esimest korda jäin ma sellele mõtlema juba suvel kui sattusin ühele peole, kus teiste hulgas esinesid ka Tiit Trofimov ja Johann Urb. Nende esinemine oli vist enesearengust ja ärge saage valesti aru, tegu on väga karismaatiliste meestega, keda oli mõnus kuulata ja mulle pigem meeldis see, mida nad rääkisid. Mitte et sealt oleks nüüd tulnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud, aga selles mõttes, et jälle need lihtsad asjad, mida me kipume unustame.
Umbes, et kui on vihmane ja hall ilm, siis lihtne on lasta tujul langeda ja öelda “what a grey day”, selle asemel, et panna selga ilmastikukindel jope ja hüpata porilompi ning mõelda “what a great day”. Ühesõnaga ikka see sama, et laias laastus on kõik mõtlemises kinni.
Ma ei võtaks tõsiselt ka allaviiekümnest meest, kes püüab mulle õpetada, kuidas ma peaksin seksima, mida tundma ja millal karjuma. Või noh, ausalt öeldes, ka ühtegi naist mitte – sest miks? Näiteks, ma arvan, et oskan väga hästi oma partnerile igakülgset rahuldust pakkuda ka Epp Kärsini abita. Vabandage mu arrogantsust (või on need mahasurutud deemonid, kes minus räägivad, tegelt kardan oma probleemidele otsa vaadata ja selelprast ei koolitugi seksuaalseks jumalannaks).
Jah, kusjuures tegelikult sama. 50+ mehel ma isegi usun, et on mingid teadmised ja kogemused, aga kui siin mingi aeg tagasi 20aastased kirjutasid eneseabiõpikuid naistele, siis pani karjuma küll (ja mitte mõnust ja naudingust).
Olen sinuga samas arrogantsuse paadis või siis elan silmad kinni oma probleemide ja deemonite ees, ei julge endale tunnistada kõiki neid traumasid, mis mu sees on, ja seepärast ei mõistagi neid teisi, kes on valgustatud ja targemad ja koolitavad.
Pingback: Proovisin uuesti podcaste kuulata | Eveliisi eluviis