Kuna uus telefon ei tee jätkuvalt koostööd äppide allalaadimise ja apple id-ga (ma isegi ei viitsi mainida mitu korda ja mitmes seadmes ma ennast tuvastanud olen ja ikka on “apple id locked”), siis on mu hommikurutiin häiritud. See veerand kuni pool tunnikest aega kohvitassi ja Candy Crushi seltsis.
Ja kuna ma candycrushida ei saa, siis pidin ma hommikut alustama Instagramis scrollimisega. Ma jälgin üht suure jälgijaskonnaga influenserit, aga pikalt ei olnud tema pilte ja lugusid mulle uudisvoogu visanud. Täna siis viskas video tema kodusünnitusest. See muidugi oli juba pikka aega tagasi kui ta sünnitas, aga mingil põhjusel arvas Instagram, et mu hommikust on puudu just üks #freebirth postitus. Muidu siiani ta arvas, et mu hommikust ja uudisvoost on ikka puudu nunnud kassipojad ja koerad, aga nüüd siis selline radikaalne muudatus.
Jumal, kui hästi, et ma sünnitamise east väljas olen. Ma olen ka absoluutsselt sinu leeris. Sünnitasin 25 aastat tagasi ja epiduraaliga ja ikka oli õudne. Ja raske, muuhulgas ka meditsiinilisest seisukohast. Õnneks puudub juba ealiste iseärasuste tõttu vajadus douladega kokku puutuda. Neil ka ilmselt soov vanamutti pöörata. Olen hea meelega “good girl” edasi.
Mhm, mul ka hea meel, et ei pea enam selle teemaga ise kokku puutuma, a samas mind hirmutab, mis siis järgmiseks “moodsaks” saab või palju neid asju on, mida veel vaja uuendada. Huvitav, et haridussüsteem püsib sama juba sada aastat, seda ei taha keegi reformida, aga vat haiglas sünnitamine tuleks ära keelata 🤷♀️
ohhh….. kui naiivne selline suhtumine on. Ma tahtsin ka vanni sünnitada (haiglas). Raseduse ajal ei olnud mingeid muresid. Aga haiglas ma siiski vanni ei saanudki sest enne läks arstidel väga kiireks erakorralise keisriga, et ma koos lapsega maha ei sureks seal. Oleks ma olnud see freebirth vend kuskil metsas või kodus, meid ilmselt ei oleks kumbagi.
Mõtlen sama, et üks asi on, mida me oma peas ette kujutame ja loodame, teine asi on, kuidas asjad tegelikult minna võivad. Muidugi ei arva ma, et kõikidel sünnitustel vôib komplikatsioone tekkida ja mõnel lähebki kõik ludinal, aga mu meelest on ohtlik sellist “free birth” asja ainuõigena propageerida.
Mul endal oli pikk sünnitus ja kõik läks kull hästi, lihtsalt oli õudne kuidagi ja ma üksinda oleks väga hirmul olnud. Haiglas tundsin end turvaliselt ja teadsin, et ühel või teisel moel laps välja aidatakse. Aga kodus oleks paanikas olnud ilmselt. Ehk siis ma ei mõista seda must-valget suhtumist ja minusuguste naiste justkui halvustamist.
Jah… mina ka sinuga samas leeris… lisaks kõigele juba mainitule tundub mulle, et need “freebirtherid” alahindavad ka seda, et sünnitus võib olla nii erinev kõigi jaoks (kui ka meditsiinilised komplikatsioonid välja jätta) – mu ämm sünnitas enda sõnul kõik oma kolm last nii, et “ah, veidi pakitseb, vist hakkab tulema” ja arstid-ämmaemandad käskisid tal tagasi magama kobida, sest sünnitajal ei “pakitse”, sünnitaja on suurtes valudes, eksole, aga tegelikult oligi laps kohe välja vupsamas ja siis olen mina, kes ka teise lapsega lõpuks epiduraali küsis (mis pidavat mõne ämmaemanda sõnul rohkem “esmasünnitajate lõbu” olema), sest lihtsalt ei suutnud rohkem valutada (ja ikka oli valus ja õudne, lihtsalt veidi leebem, seega ma ei saa aru, miks räägitakse epiduraalist nii nagu sellega sünnitamine oleks mingi meeldiv ja valutu protsess). Kui ma oleks selline sünnitaja nagu mu ämm, siis kujutan ette, et võiksingi oma arrogantsuses käia ja kaagutada kui “väestav” see protsess on ja põlglikult vaadata neid, kellel kuidagimoodi raskem on ja tembeldada neid vähem naisteks, sest “ei olnud ju talumatu”, kuigi teistel suure tõenäosusega ikka oli küll.
Jah, mul on epiduraali kohta samad mõtted. Kujutasin ette, et nüüd on küll valud läbi ja sünnitus saab olema lust ja lillepidu, tegelikkuses see ju vaid tibake leevendab valusid
Epiduraal võib ikka valud ka täiesti ära võtta – ma jäin pärast epiduraali saamist lausa magama ja null valu. Lihtsalt presside ajal epiduraali enam ei saanud ja pressid üksi kestsid kokku umbes kolm tundi.
Absoluutselt võib, aga asi ongi selles, et kõikide sünnitused ja valud on erinevad. Seepärast mind isiklikult väga solvab kui keegi ütleb, et ma olen vähem naine, sest polnud “väekas” kogemus ja ma ei hinganud õigesti last välja, vaid sõnaotseses mõttes piinlesin valudes. Kusjuures epiduraal tõepoolest leevendad valusid ja mina jäin ka magama vahe peal, AGA siiski ei võtnud see otseselt valusid ära nagu ma lootsin, vaid leevendas. Kuigi tol hetkel see leevendus oli juba ka nagu taeva kingitus:)
Millegipärast ei lase WordPress viimasele kommentaarile lõimes otse vastata, aga jah, 100%n nõus, ka minu jaoks on selline jutt solvav. Mu sõbrannalt, kellel laps lõpuks sündis erakorralise keisriga, küsiti et kas ta sünnitas lapse ise või oli keiser, vastas sellele lihtsalt, et ta ei tea, et keegi teine ta last oleks sünnitanud. Sama “tõelise naise” jura on ka imetamise teemaga, olen märganud.
Mhm, mu jaoks üldse on seda “tõelise naise” asja liiga palju. Miks mitte ei võiks olla lihtsalt naine, teed asju nii nagu sulle sobib ja meeldib, mitte et peab kohe vastanduma või teisiti tegema.
Ka siis kui ma oleksin maailma kõige julgem naine (mida ma kindlasti ei ole), ei oleks see julgus kohe mitte kuidagi mu sünnituse ajal ennast valesti keeranud last välja aidanud. Seega eelistan iga kell haigla pädevat personali ja olen rahumeeli “hea tüdruk” edasi.
Minu meelest on üldse veider meeletu sünnitusele kui omaette eesmärgile keskendumine. Tegelik elu algab ikka siis, kui laps käes, umbes nagu pulmapidu pole veel abielu.
Jah, ma arvan ka, et sünnitus võiks olla võimalikult meeldiv kogemus, aga tegemist läbi aegade olnud ettearvamatu ja potentsiaalselt ohtliku protsessiga. Mingi kandlemäng ja roosilehtede puistamine lihtsalt ei ole sama kaaluga kui kättesaadav professionaalne meditsiiniline abi. Inimesed, kes nõuavad iga hinna eest loomulikkust, unustavad ära, et loodus ongi päris karm koht.