Mul oli hiljuti üsna huvitav vestlus ühe oma noore meessoost koostööpartneriga. Ei midagi nilbet ega ahistavat ega flirtivat ega alarmeerivat, lihtsalt kuidagi millegagi seoses küsis see mees, et kas mina naisena eelistaks, et saaksin teada kui mees salaja kodus pornot vaatab (=tal jääb suhtes midagi puudu) või oleksin õndsas teadmises, et kõik on suhtes okei (=mees saab selle, mis tal oma suhtes puudu jääb kätte pornot vaadates). Ma ausalt ei osanud selle peale midagi vastata esimese hooga, sest ma pole kunagi millegi sellise peale mõelnud. Mõtlesin, et ju ma ikka eeldaks, et jääks vahele, et ma saaksin teada, millest ta mõtleb ja millest puudust tunneb, et ehk annab midagi parandada kui mees järgmisele tasandile edasi läheb ehk armukese võtab.

“Aga armuke ei tähenda midagi halba tingimata,” rääkis too mees oma teooria edasi. Umbes nii, et oma naist/meest armastad, aga ei suudaks kunagi teha temaga mõningaid asju, millest unistad, fantaseerid ja mõtled. Et piinlik on mõelda, sest “iuuuu….see on ju mu laste ema/isa, kuidas ma siis temaga….(ma ei tea mida teen või noh mul on elav fantaasia, aga ma ei hakka siia neid asju kirja panema). “Suvalist naist võid juustest kiskuda, aga oma naist ju mitte,” jätkas ta, “pärast lähed koju tagasi, süümepiinu ka pole, aga oled õnnelik ja armastad oma naist edasi.”