“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Esimest korda jäin ma sellele mõtlema juba suvel kui sattusin ühele peole, kus teiste hulgas esinesid ka Tiit Trofimov ja Johann Urb. Nende esinemine oli vist enesearengust ja ärge saage valesti aru, tegu on väga karismaatiliste meestega, keda oli mõnus kuulata ja mulle pigem meeldis see, mida nad rääkisid. Mitte et sealt oleks nüüd tulnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud, aga selles mõttes, et jälle need lihtsad asjad, mida me kipume unustame.
Umbes, et kui on vihmane ja hall ilm, siis lihtne on lasta tujul langeda ja öelda “what a grey day”, selle asemel, et panna selga ilmastikukindel jope ja hüpata porilompi ning mõelda “what a great day”. Ühesõnaga ikka see sama, et laias laastus on kõik mõtlemises kinni.
Mul oli hiljuti üsna huvitav vestlus ühe oma noore meessoost koostööpartneriga. Ei midagi nilbet ega ahistavat ega flirtivat ega alarmeerivat, lihtsalt kuidagi millegagi seoses küsis see mees, et kas mina naisena eelistaks, et saaksin teada kui mees salaja kodus pornot vaatab (=tal jääb suhtes midagi puudu) või oleksin õndsas teadmises, et kõik on suhtes okei (=mees saab selle, mis tal oma suhtes puudu jääb kätte pornot vaadates). Ma ausalt ei osanud selle peale midagi vastata esimese hooga, sest ma pole kunagi millegi sellise peale mõelnud. Mõtlesin, et ju ma ikka eeldaks, et jääks vahele, et ma saaksin teada, millest ta mõtleb ja millest puudust tunneb, et ehk annab midagi parandada kui mees järgmisele tasandile edasi läheb ehk armukese võtab.
“Aga armuke ei tähenda midagi halba tingimata,” rääkis too mees oma teooria edasi. Umbes nii, et oma naist/meest armastad, aga ei suudaks kunagi teha temaga mõningaid asju, millest unistad, fantaseerid ja mõtled. Et piinlik on mõelda, sest “iuuuu….see on ju mu laste ema/isa, kuidas ma siis temaga….(ma ei tea mida teen või noh mul on elav fantaasia, aga ma ei hakka siia neid asju kirja panema). “Suvalist naist võid juustest kiskuda, aga oma naist ju mitte,” jätkas ta, “pärast lähed koju tagasi, süümepiinu ka pole, aga oled õnnelik ja armastad oma naist edasi.”
Tundus üsna julm teooria, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis võib olla polegi nii vale? Ma ei räägi endast ja oma suhtest või kogemustest, aga kui mõtlema hakata, siis miks tekib ühel või teisel poolel armuke? Sest midagi jääb oma suhtes puudu? “Me ei julge oma fantaasiatest rääkida,” arutles too mees edasi, “ja nii need suhted pekki lähevadki. Me peaksime end oskama kuidagi häälestada õigele lainele. Võib olla selle pärast ongi rollimängud olulised, et see vabastab inimesed krambist ja piinlikusest, aga säästab igavast seksist?”
Olete te näinud filmi “Seksiteraapia”? Pöörane romantiline komöödia seksist, saladustest, saatusest ja fetišitest, mida näidatakse viie tavalise abielupaari elu ning ihade kaudu. Ei ole nilbe ega labane, vaid naljakas. Üks mu lemmikkomöödiaid. Aga nüüd selle koostööpartneri arutlusi kuulates ja filmile sügavamalt mõeldes, siis mis komöödia see siis ikka on. Hoopis elu. Päris vestlustega abielupaaride vahel:
Evie: [Interrupting Dan watching TV, after shutting it off] I love you.
“Ja sa ei kujuta ette, mida abielu inimestega teeb?” ei jätnud too meeskolleeg oma jutte edasi rääkimata. “Mul oli pruut, kes oli voodis metsik. Nüüd ta on aastaid abielus ja sel ajal kui ma alles eelmänguga poole peal olin, oli tema juba väsinud! Abielu rikub inimesed ära. Sellest võiks teha lausa statistilise kõvera kui vähe inimesed lõpuks seksivad. Alguses paar korda päevas, siis paar korda nädalas, siis korra kuus ja lõpuks vaid jaanipäeval ja jõulude ajal. See on ju kohutav!”
Ma ei tea. Ma ei ole ausalt kunagi, st nüüd kümme aastat abielus juba olles, mõelnud, et peaksin kodus mängima Punamütsikest või koos mehega pornot vaatama või…Issand jumal, ei. Aga samas selle mehe jutus olid oma tõeterad ehk sees?