Esimest korda jäin ma sellele mõtlema juba suvel kui sattusin ühele peole, kus teiste hulgas esinesid ka Tiit Trofimov ja Johann Urb. Nende esinemine oli vist enesearengust ja ärge saage valesti aru, tegu on väga karismaatiliste meestega, keda oli mõnus kuulata ja mulle pigem meeldis see, mida nad rääkisid. Mitte et sealt oleks nüüd tulnud midagi sellist, mida ma varem ei teadnud, aga selles mõttes, et jälle need lihtsad asjad, mida me kipume unustame.

Umbes, et kui on vihmane ja hall ilm, siis lihtne on lasta tujul langeda ja öelda “what a grey day”, selle asemel, et panna selga ilmastikukindel jope ja hüpata porilompi ning mõelda “what a great day”. Ühesõnaga ikka see sama, et laias laastus on kõik mõtlemises kinni.