Mõnikord tuleb ikka ette, et võõrad inimesed kirjutavad mulle instagramis (harvem ka facebookis). Tegelikult võiks ju lausa öelda, et ma suhtlen instagramis inimestega, keda ma päriselus ei tunne, aga natukene nagu on tekkinud juba selline tunne, et tegu on tuttavatega. Inimesed avaldavad oma arvamust minu storyde ja postituste peale ja see on tore.
Alustan igaks juhuks sellest osast, et keegi ei arvaks, et pean kõiki, keda ma ei tunne, aga kes minuga suhtlema hakkavad, netipervertideks. Või et mulle ei meeldi kui inimesed mulle kirjutavad. Meeldib küll. Aga mõnikord satun ma suhtlema veidrikega. Nagu paar päeva tagasi.
Panin mingi hetk üles pildi, kus ma hüppan porilombis kummikutega.
Okei, mul ei võta ju tükki küljest talle vastata. Vastasin, et Alexanderling poest tellisin. No äkki inimene tahab endale ka tellida. Edasi tuli küsimus, kas need on mugavad. vastasin, et pole liiga palju kandnud, aga tunduvad küll. Lootsin, et sellega on vestlus läbi. Aga ei. Ootamatult potsatas mu postkasti foto tüdrukust, kes kannab Huntersi kummikuid. Ok, weird, mõtlesin ma, aga okei, äkki on üksik inimene ja tahab oma kummikutega eputada. Vastasin viisakalt, et Huntersid on kõige ägedamad. Ja siis läks lähti. Tüdruk kirjutas, et tal on neid palju, et ta peab neid töö pärast kasutama ja midagi veel. Mitte et mind huvitaks, aga mõtlesin veel viisakas olla ja küsisin, et mis tööd ta teeb. “Jõegiid olen,” vastas ta. Ok, cool, vastasin mina ja eeldasin, et nüüd on meie suhtlus lõppenud. Ei. Tüdruk kirjutas edasi, et see on äge, aga vahepeal ka märg ja külm, aga et selleks on õiged riided ja midagi veel. Vastasin siis pöidla emotikoniga, sest noh ebaviisakas ei tahtnud jätkuvalt olla, aga suhelda ka rohkem ei viitsinud. Eks mul on hommikukohvi kõrvale muudki teha. Tüdruk saatis pilte, kus inimesed on riietega märjas jões ja lisas juurde, et näed niimoodi me märjaks saamegi, aga et mul on ikka special riided all, et mind soojas hoida. Vastasin nice või muud sarnast.
Kui ta edasi hakkas pärima, et kas ma ikka nägin, mis tal seal teksatagi ja vesti all seljas on, siis ma juba mõtlesin, et hea küll, tegu on maks veidrikuga, sest no milline inimene hakkab lambist teisele oma riietuskihtidest rääkima. Tahtsin juba viisakalt kirjutada, et kuule, väga äge, aga ausalt mind nüüd nii detailselt ka ei huvita. Enne kui seda kirjutada jõudsin, saatis ta mulle detailsemat infot oma effing riietuse kohta.
Nagu päriselt, mis sul viga on, et sa selliseid pilte mulle saadad, mõtlesin ma, aga naiivne nagu ma olen, siis ma ikka vastasin ühesõnaliselt, a la cool, aga mitte, et kuule, armas jõefriik, mine nüüd tagasi sinna jõkke ja aruta oma riietuse kihte kellegi teisega. Ausõna ei huvita. Aga mina olen mina, ma püüan viisakas olla ja ega kohe ka ausalt aru ei saa, kuhu selline asi tüürima hakkab, sest vaatad inimese kontot – täiesti lambipildid, st ei mingeid sekspesu pilte või jões kummiülikonnas hullamise pilte, lihtsalt suvalised kaadrid. Ja mõtledki naiivselt, et mingi entusiast, kes on üksik ja/või natuke totakas.
Siis tuleb järgmine infoklipike, mis juba vaikselt ületas mu taluvuse piire, aga ikka mõtlesin, et olgu vastan, äkki siis lõpuks aitab. Loomulikult ei aidanud, sain foto kummiülikondades inimestest. Ikka väga veidraks kiskus see lugu ja siinkohal olin mul mõte lihtsalt blokk panna inimesele, aga ma ikka arvasin, et noh nüüd jagas oma kummiülikonna-fetiši ära minuga ja kolib jõkke tagasi.
Aga temapoolne vestlus jätkus. Naiivne osa minust arvas, et kui vastata “nope”, siis inimene saab aru, et mind absoluutselt tema kuradima kummiülikonnad ja jõegiidindus ei huvita. “panin pöidla” ta viimasele lausele ja tekkis vaikus.
Lõpuks ometi. See maksimaalselt veidraks kiskuv jutt sai oma lõpu. Või nii ma arvasin. Peale mõningast vaikust nägin ma oma sõnumipostkastist uut sõnumit. “You don’t like the suit do you”. Mida? Päriselt?
See on nüüd see hetk kui ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei vasta enam. Aitab. Sõnumeid tuli edasi. Koos pildiga.
Tra! For real? Sellist s***a saadad mulle?
Nagu te aru võisite saada siinkohal see vestlus lõppes. Sain oma naiivsusest aru. Mitte ükski normaalne inimene ei hakka teisele saatma oma kuradima kummiülikonnast niisama lambist pilte. Seal taga on pervert või kummi(kute) fetišiga inimene, kes eeldab, et kõik inimesed, kes kannavad kummikuid tahaks järgmisel hetkel kusagil vees või voodis kummiülikonnad seljas püherdada.
Kurat noh. Ma olin enda peale nii vihane, et kohe aru ei saanud, et pole siin mingit jõegiidi vaid harilik netipervert.
Igaks juhuks ma ütlen, et ma ei arva, et kõik, kes mult küsivad, kust üks või teine asi on pärit, on perverdid, aga kui te hakkate mulle saatma pilte oma käekotist, lambanahksest vestist KOOS imelike küsimustega, siis ma hakkan kõhklema. Kahtlema ei hakka. Kõhtlema küll.