Vaatasin, et Mesi Tare peab täna oma üheksandat sünnipäeva. Ja mis oleks siis veel paslikum (peale PALJU ÕNNE! soovimise) kui meenutada, kust sai alguse minu (ja nüüdseks kogu meie pere) armastus Mesi Tare, Varnja ja Peipsi) vastu. Omamoodi veider, sest tegelikult olen ma Tartus elades ju Peipsiga palju kokku puutunud. Mu ema oli alati nõus võtma ette autosõidu Kallastele või Kauksi, et ujuma minna ning sibulaküladest olin ma ka kuulnud, kuid kuidagi oli see ikka nii kaugel, seal eemal, midagi millest räägiti, aga piisas vaid kolida Tallinnasse ja hakata blogijaks kui ühel ilusal päeval SEITSE AASTAT tagasi tuli Peipsi ja Varnja mulle nii lähedale, et lahti pole me enam üksteistest saanud.

Ja seda kõike tänu Mesi perele. Algul kutsusid külla ühe (ehk minu), see võttis sõbrad ka kaasa, hiljem kogu pere ja kui alguses sai käidud vaid kord aastas, siis nüüd on asi nii kaugel, et vaesekesed peavad meid taluma aastajast ja ilmast hoolimata lausa mitu korda aastas. “Kodusta blogija!” ütles Herling kunagi naljaga, et kuidas alustavale ettevõttele reklaami saada. Seitse aastat hiljem nali nende kulul. Blogija on nii kodustatud, et ei taha enam ära minna.