Meid käidi eile ähvardamas

Ma ei tea, kas eile oli kuuseis kuidagi eriline, aga no ei ole võimalik, et unises ja uimases külakeses toimus eile sama palju actionit nagu elaks me Chicagos. Esmalt sadas hoovi sisse Endel. Tuli oma asjadele järgi. Me vaatasime alumisel korrusel just filmi ja mõtlesin, et kurat, mina ei ole õhtul enam mingiks sõnasõjaks valmis, et ma lähen üles ära, kuniks mehed oma asjad ära räägivad. See teema läks siin paar nädalat tagasi tibake inetuks ja ausalt, ma vihkan konflikte, ma ei oska kuidagi olla ja pigem põgenen argpükslikult selliste asjade eest.

Õnneks läks Endel lihtsalt ära ja tegelikult on tänaseks asjad ka korras, ju oli seda plahvatust vaja, et õhk puhtaks saaks. Tuju oli siiski kuidagi häiritud ja otsustasime filmi vaatamise pooleli jätta ning magama minna. Kell oli niikuinii kümme ja see on juba meie uneaeg:D Olime just saanud magama jääda kui ärkasin signaali peale. Mõtlesin, et kurat, ju siis Endelil jäi midagi südamele, aga et eriti ülbe temast signaalitama hakata, teades, et me magame. See on juba ju tüli norimine. Signaali lasti veel. Kuulsin, kuidas Marek sajatades alla läks, ka tema oli kindel, et see on Endel, sest kes meile ikka sinna metsa satub, eriti sellisel kellaajal, ning ma kujutasin juba ette, kuidas nad vaidlema lähevad. Aga see ei olnudki Endel. Hoopis ebameeldivam ja lausa hirmutav olukord rullus lahti.

Leave a Reply