Mehed!

Lugesin paar päeva tagasi Herlingu blogipostitust ja mul oli tunne nagu oleks ma selle ise kirjutanud. Järgnev kirjeldus oleks nagu meie perest ning ajas mind nii muigama: “Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse “loen-ühe-pildiraamatu-aastas” – mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? ” Marek on samasugune. Praktiline. Aega on raha. Ja see kehtib nii näidendite, kunstigaleriide kui ka kasutusjuhendite kohta.

Nagu te teate, siis meie Idaga olime nädalavahetusel (justkui) Sibulatee puhvetitepäeva nautimas. Marek pidi selle ajaga kodus tegema ära need tööd, mida ma kunagi tähele ei pane, sest need on sellised vajalikud ettevalmistustööd, aga silmailu ei paku. Muuhulgas pidi ta panema kokku ka Ida uue mängumaja, mille alusraami ta pani kokku juba neljapäeva õhtul ja laupäeva hommikul valas raamijalad ka betooni, et maja ikka väga kindlalt paigas oleks. Pühapäevaks kui me koju jõudsime, ei olnud ta maja kokkupanekuni jõudnud. “Ärge muretsega, sellega ei lähe üldse palju aega, ma esmaspäeval panen kokku, sest karkass ja alustööd on tehtud,” lohutas ta meid. Me usaldasime teda. Noh esmaspäeval olime me väsinud, alustasime siis teisipäeval. Kuigi Marek tahtis juba siis ka ära nihverdada, aga Ida arvas, et “sa oled meid juba kaks päeva reetnud”, et tuleb ikka pihta hakata. Ega Marek pole ka rumal. Podises, et kui tema peab maja kokku panema, siis jäävad muud tööd tegemata, et keegi ei korja kokku neid kiva, mis ta oma kopaga on laiali ajanud. Olgu nii, panime Idaga töövormi nr 3 selga ja hakkasime kiva korjama. Mida kõike üks ema oma lapse heaolu nimel ei tee. Krt, ma murdisn isegi küüne ära! Ja ma olen kindel, et see on Mareki poolt mingi töökasvatus. Raudselt tegelikult pole neid kive vaja korjata, aga ta lihtsalt nautis seda, et sai meid tööle panna.

Ja mis siis selgub? Kõige pealt ütleb ta, et laost on valed jupid pandud, et siin on mingi eeskoda ka, et meie majal ju pole. Näitan talle siis pilti ja mis sa ütled – meie maja ongi eeskojaga, lihtsalt Marek võttis esimese paki, pani selle kokku ja eeldas, et see ongi vajalik alusraam. Ja siis on veel meie peale pahane kui me julgesime jonnida, et miks ta siis eeltööd korrektselt ära ei teinud. “Kust ma teadsin, et on veel raame ja juhendeid,” puhises ta omaette. No tüüpiline mees. Selle asemel, et süveneda ja uurida, ta eeldas, et tegi kõik õigesti. Maja oleks ammu koos olnud ja väiksema tüliga kui mehed vaataksid juhendeid ja süveneks! Aga okei, maja sai püsti ja on ikka nunnu küll. Ma olen ammu neid maju vaadanud ning nüüd otsustasime, et see on selline asi, mis pakub ka turistidele väärtust ning tellisime ära. Võtsin ka enne seda oma julguse kokku ning kirjutasin neile, et noh ma siin minisemisuunamudija, et küll oleks tore kui saaks natuke allahindlust ka. Sain. Olen hästi tänulik. Miks ma seda eraldi mainin? Ma ei eelda ega oota sugugi erikohtlemist, kuid mu meelest on täiesti tavaline, et (ka mitte suunamudijast) inimene küsib allahindlust, tavaline tingimine. Vastus on jah või ei. Ka “ei” on vastus. Minu jaoks on oluline see, et vastatakse. Marek plaanis samal ajal ka uue murutraktori ostmist. Ütlesin talle, et oota, ma igaks juhuks küsin, kas nad saavad paremat hinda pakkuda, sest olin ka näinud, et ettevõte, kelle Marek oli välja valinud, teeb päris suunamudijatega koostööd. Ma ei saanud mingit vastust. Jube vastik tunne tekib, et kui pole megagiga tuntud Eestis, siis ei saa isegi vastust. Täna tuli Marek koju teise ettevõtte murutraktoriga. Ega muidugi too esimene ettevõte ei kaota ilmselt midagi, aga lihtsalt vastik tunne jääb kui sulle kui potentsiaalsele kliendile ei vastata.

Tagasi maja juurde. Eks selline mängumaja on natuke oma lapsepõlveunistuste realiseerimine ka. Ma lapsena alati unistasin mängumajast. Täiskasvanuna tundus endale seda veider tellida, aga kui sul on majas laps, siis on paljud lapsemeelsed otsused õigustatud. See mängumaja on õigustatud otsus. Ja muide neil on praegu päris head hinnad, lihtsalt tarneajad ei pruugi nii head olla. Esimene maja, mis me välja valisime, oleks meieni jõudnud kevadel. Kas ma jaksaks kevadeni oodata? Hullud olete peast. See mudel tuli päriselt päevaga kohale.

See pole veel kõik. Mul on veel Mareki kallal joriseda. Me olime juulis Varnjas käies kokku leppinud, et viime Mesi pere Pranglisse. Kuupäevi ma ei mäletanud, aga jäi meelde, et sobiks neljapäev-reede. Arutasime veel, et ma ehk saaks puhkusepäevi võtta ja ehk ikka esimeses klassis võib veel puududa ka. Sel nädalavahetusel küsib siis Varnjas härra Mesi, et kas kõik ikka jõus, vastasin, et muidugi. Rohkem ei midagi, sest ma teadsin, et vahepeal oli info muutunud ja Prangli trip oli lükatud nädalavahetusse, mis sobis veel paremini. Mulle. Kui siis Marek ja härra Mesi hakkasid omavahel detaile kokku leppima, et kunas läheme ja kunas tuleme, selgus, et üks teadis, et minek on neljapäeval, teine, et laupäeval. Klappima me aegu enam ei saanud. Seda enam, et lubas tormi ja lisaks sellele, et ma kardaks paaniliselt tormise merega minna Pranglisse, pidin ma olema kindel,et esmaspäeva hommikul kell kolm (jap!) olen ma lennujaamas. Mul on ees ootama liiga oluline kohtumine, millega ei saa riskida (ma olen päriselt nädal aega teinud ja harjutanud presentatsiooni, selline koolilapse tunne on, närv sees nagu enne eksamit!). Noh ja nii ta siis jäi, et meie ammmmmuuuu planeeritud Prangli reis jäi kommunikatsioonivea tõttu tegemata. Või noh sai lükatud edasi.

“Aga kui me nüüd uut reisi planeerime, siis te Herlinguga suhtlete ise omavahel ja lepite kokku!” andis Marek instruktsioonid, “mehed ikka ei saa hakkama!”

M.O.T.T.

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

DSC09136.JPGDSC09121.JPG

Järvefestivaliga saate liituda veel kuni pühapäevani ja ma väga soovitan! Ma ise mõtlen, et liitun vist veel ka Emajõe Suursoo peoga, seekord ilma Idata. Meil on nüüd Marekiga puhkusest puhkus. Ida on tädi Pepe juures ja Marek Pranglis, minul võimalus valida, kuidas ma veedan oma viimased puhkusepäevad enne argipäeva naasmist. Ida kippus eile olema sellises tujus nagu alloleval pildil ja ma tunnistan ausalt, et halb ema minus kaotas enesevalitsuse ja ütles, et aitab, me läheme koju. Koju tähendas muidugi Varnjasse ja Mesi Tare Saunapaati ning mulle tundub, et seda Ida just taotleski, sest nagu me sinna jõudsime oli ta tuju 180 kraadi muutunud.

DSC09013.JPG

Ma saan natukene ka tema mossitamisest aru. Me käisime hommikul Voronjas – käed püsti, kes veel seda oma kõige lemmikumaks kohaks peab? – ja kuna Ida on nagu mina, kes sealt tulema ei saa, siis ma lubasin, et vaatama, ehk läheme õhtul tagasi. Ei jõudnud. Ma saan tema pettumusest aru. Voronja galerii on selline koht, kus ei käida lihtsalt läbi, see on osake elust ja elustiilist, see on koht, kus tuleb aeg maha võtta ja nautida. See on midagi sõnaseletamatut. Suvi on täiuslik kui härra Voronin on sulle aknast ulatanud värskelt küpsetatud vahvlid ja klaasikese jumalikku rabarberiveini. See on koht, mis läheb iga aastaga paremaks. Seepärast te ju ei pahanda kui ma Voronja galeriist (kolmas aasta järjest) eraldi postituse teen lähiajal? Seniks teile paar pildikest sellest muinasjutulisest kunstigaleriist.

DSC08958.JPGDSC08984.JPGDSC09039.JPGDSC09034.JPG

Lõpuks oli kätte jõudnud meie Peipsi puhkuse tähstündmus. Kahepäevase hilinemisega olime me jõudnud oma lemmikspaasse. Mesi Tare saunapaati. Me oleme kolm suve järjest saunapaadis ööbinud, kuid ma arvan, et järgmisel aastal peame me tegema lausa kaks Mesi Tare puhkust, sest ma ikka tahan tares ka ööbida. See tundub nii müstiliselt romantiline. Kuigi saunapaadil on olemas oma maagiline pool, millega raske võistelda, aga milleni me veel jõuame. Igatahes tundub mulle Mesi Tare kodumajutus nagu mõnda vanaaegsesse muinasjuturaamatusse sisenemine. Kui olete valmis, siis ma viin teid sinna läbi piltide nii palju kui ma seda üldse oskan.

DSC09060DSC09065DSC09074DSC09076DSC09096

Saunapaati on Herling alati suutnud organiseerida mõne loodusliku nunnumeetri. Eelmisel aastal oli selleks väike pardipere, sel aastal oli ta meile kohale organiseerinud hobused. Päris hobused. Istusime enne sauna paaditreipil, nautisime õhtupäikest (jah, eile õhtul tuli ka suvi tagasi!) ja korraga kappasid meie juurde kaks sõbraliku loomuga hobust. Elu nagu romantilises filmis eksju.

DSC09194.JPGDSC09203

Minult on palju küsitud, mis selle koha nii eriliseks teeb. Teate, ma olen täiesti aus, ma ütlen, et ma ei teagi. Võib olla see koht ise, võib olla see võimalus peale sauna hüpata järve, võib olla need inimesed, võib olla need romantilised kaunistused, võib olla see, et tunne end oodatuna, võib olla kõik see kokku. Ma ei tea. Ma tean vaid ühte. See on selline koht, kus ma puhkan. Kus ma naudin elu. Ja kuhu ma tahan tagasi. Tunnen ka natuke kadedust, et kellelgi on selline oma paradiis olemas. Ja siis jälle kergendust, et endal ei ole, sest kõik see romantika nõuab ilmselt väga palju tööd. Mina naudin selles kohas puhkamist.

DSC09097.JPGDSC09157DSC09179DSC09246.JPG

Seekord oli Herling muidugi meile lausa erilise “fänni-paketi” korraldanud. Kui muidu ikka luuratakse kuulsuste järgi, siis seekord võime me öelda, et kuulsused luurasid meie järel. Istusime vaikselt oma saunapaadis kui korraga pistis võsast välja pea üks tuntud Eesti inimene, kelle fänniks meie pere end pidada julgeb, lapsed ja hobused järel. Nad teadsid rääkida, et kui seitsmevennapäeval saavad lapsed enne päikeseloojangut hobuse selga, siis tuleb ilus suvi. Me saime vähemalt neli last hobuse selga. Seega…on lootust, et suvi veel tuleb! Aitäh teile selle “fännipaketi” eest. Ootame huviga, millega ta meid järgmisel aastal üllatab;)

Ida ei saanud pärast kohtumist veel pikka aega rahulikult olla, et kas te ikka nägite, kes need olid, kas te ikka tundsite ära. Megavahva väike kokkusattmus, et me sinna samal ajal suvitama sattusime. Kokkusattumustest veel, siis Marek sai Mustvees kokku sõbraga, kellega nad on pikemat aega püüdnud Tallinnas kohtuda. Ja siis täiesti ootamatult Mustvees eksju? Kohas, millega kummalgi pole mingit seost.

DSC09207DSC09211.JPG

Hommikul silmad lahti tehes hakkas Ida kohe nuiama, et lähme vaatame, kas Lembit on ka ülesse juba ärganud. Me ei saanud aru, mis Lembitust ta räägib. “No selle poisi ema,” seletas Ida. Ahjaa, Herling! Ega tal Lembit-Herlingust polnudki suurt asja, küll aga nende pojast, kellega nad Mustvees sõpradeks said. Kuigi Ida arvas, et me võiksime Marekiga ära minna ja tema sinna lastega mängima jätta, arvasime me, et ehk oleks ikka õige perena lahkuda. “Me tuleme veel tagasi ja ehk isegi veel sel aastal,” lubasime me Idale. Ükskõik kui palju uusi ja huvitavaid kohti Peipsi ääres me ka ei leia, siis Varnja oma galerii ja mesitarega on jõudnud meie südamesse, et siia jääda. Meist see koht enam lahti ei saa.

DSC08967.JPG

Elas kord üks muinasjutt. See muinasjutt sai läbi.

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin,  käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse.  Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

DSC08799DSC08775DSC08803DSC08854DSC08869DSC08886DSC08839.JPGDSC08888.JPGDSC08892DSC08895.JPGDSC08899DSC08908DSC08911.JPG

 

Perepuhkus meie moodi ehk Peipsi järvefestivali esimene päev

Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas?

DSC08573.JPGDSC08469.JPG

DSC08485DSC08472.JPGDSC08492DSC08497DSC08501DSC08519DSC08539DSC08545DSC08465DSC08553DSC08560DSC08531DSC08512DSC08514DSC08581

 

 

Võ mošete nas fotografirovat

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

DSC02579.JPGDSC02484DSC02492DSC02498DSC02502DSC02508DSC02523DSC02527DSC02534DSC02537DSC02544DSC02568DSC02551DSC02576DSC02553DSC02558DSC02584DSC02592DSC02593DSC02602DSC02604DSC02605DSC02611DSC02612DSC02618DSC02623DSC02628DSC02625DSC02630DSC02634

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!