Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.
Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.
Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.
Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.
Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.
Ma olen 50+ ja ausõna, ma ei läheks iial spaasse, mis püüab mid eakaks nimetades kohale meelitada. Pakkugu mis soodustust tahes. Üldse enam kunagi ei läheks sinna, ei soodus ega mittesoodus pakkumisega. Kuigi jah, ma arvasin, et arusaam, “kõik mis üle 30 on sent surmale võlgu” jäi kuskile 90-ndate algusse, aga paistab, et mitte. Põhjamaadest ja Lääne-Euroopast jääme sellise suhtumisega üha kaugemale ja kaugemale maha. Ahjaa, vanuseliseks diskriminerimiseks pean seda ka.
Siis ma ikka pole ainus, kes nii reageeris ja ma pole 50+ isegi. Väga ebaônnestunud reklaam ning olen sama meelt, et ei kutsu seda spaad külastama, sest ilmselt saaks ka mina juba “senior citizen” pakkumise.
Ilgelt käib närvidele see 50+ vanuriteks kuulutamine. Ongi selline 1990teema😡
Seda reklaami vaadates nägin otsekui filmilindilt silme ees pilti Anu Saagimist ja “eakate” paketist ja kujutasin elavalt ette, kuidas ta võtab kaasa sõbrannad ja läheb spaa rõõme nautima.
Olles jõudnud poolsajandi maagilise tähiseni, ei tunne end veel eakana. Võibolla on “eakana” kirjeldamine pärit perioodist kui 55aastased naised pensionile läksid, see oli küll möödunud sajandil.
Ealine grupeerimine ja vanusest tulenev “diskrimineerimine” väärib tähelepanu, sest kõik sõltub inimesest endast, mitte tema vanusest.
Jah, sul võib õigus olla, et see “eakus” on pärit tollest pensionieast, aga täna tunnen küll, et selline grupeerimine on lausa tobe ning sobimatu. Tean faktina, kuidas inimene ei ole saanud tööd, kuna on 50+ vanuses liiga vana, kuigi oli parim kandidaat teadmiste ja oskuste poolest. Öeldigi nii, et meil noor kollektiiv.
Sellest ma veel kuidagi võin aru saada, et kui on tegemist väikese firmaga, kus kõik on alla 30, siis nad lihtsalt ei julge võtta oma vanemate vanust inimest, mis muidugi ei tähenda, et see oleks õige, aga ma olen nõus neist noortest aru saama (kuigi olen samas märganud, et noored on hoopis vabamad ja nende jaoks võib tulla küll üllatusena, et “täitsa normaalne inimene on juba nii vana”, aga suhtlus sellest ei muutu). Paraku olen veendiunuud, et see imeline reklaam on töötatud välja vähese haridusega eile ametisse astunud müügijuhi poolt. Ja mul tekiks veel üks küsimus: kus on feministide silmad, muidu jagab VWSK vahetpidamata diskrimineerivaid reklaame, milles mina omas juhmuses ja leiges suhtumises feminismi midagi diskrimineerivat ei näe (my bad), aga nüüd, kui mõlemasooline diskriminatsioon torkab silmad peast, pole neid kuskil?
Ma olen mingil määral selle esimese poolega nõus, aga siiski arvan, et vaatama peaks inimese iseloomu ja nö nooruslikkust. Mõni 50aastane on tunduvalt nooruslikum kui teine 30aastane. Muidugi kui kõik on 25aastased hipsterid ja siis tuleb sinna ülikonnas 50aastane võib tekkida error, aga üldiselt ikkagi mina vaatan pigem inimest kui tema vanust. Vanus on tõesti vaid number.
No ja see Kubija reklaam. Anna kannatust, ma lihtsalt ei või kui halb!
Jah, ma olen nõus, ise ka vaatan ikka inimest, mitte numbrit.
Anu Saagim on tõepoolest hea näide. Eakas, my ass:-)!
Siin on natuke see koht, kus ajalugu kordab ennast 🙂 Nii nagu praegu riietuses on tagasi 90ndad, on äkki moes kuidagi ka samasugune suhtumine.
Ka 90ndatel oli valdav see suhtumine, et üle 25 on juba lootusetult vana ja 30+ peaks õnnelik olema, et üldse elus on.
Tihti kohtas tööpakkumisi, kus oli kirjas nt “otsime bilansivõimelist pearaamatupidajat, vanus kuni 25 ja soovitavalt 10+ aastat töökogemust.”
Samasugused “ajugeeniused” on ka praegu turundus- ja personaliosakonnad vallutanud. Tööl on selliste noorte särasilmadega personaliosakonnast ikka ka nalja nabani. Jutumärkides. Tehakse suurettevõtte personaliüritusi, kus omavahel genereeritakse ideid, et “oh, lähme kanuuga sõitma ja siis ühine rulasõiduvõistlus ja seejärel ööorienteerumine metsas ja siis …… (sisesta misiganes tudengite suvepäevadele sobiv tegevus)” Ja siis ollakse siiralt imestunud, miks suurem osa meeskonnast keeldub tulemast.
Loodetavasti see periood ka möödub ja jõutakse jälle normaalse(ma)te arusaamadeni.