Ma hakkasin ühel õhtul kirjutama. Üle pika aja. Tuli selline tunne peale, et tahaks kirjutada ja üks teistmoodi armastuslugu tuli silme ette. See ei ole kindlasti mitte juhtunud minuga. Kas ta üldse kellegagi päriselt juhtunud on, seda ma ka ei ütle. Jagan lihtsalt ühte killukest mustandist.
Nüüd tahaks küll edasi lugeda 😀
No ma siin iga ôhtu nats kirjutan, kes teab ehk sheerin ka:)
Leidsin just sõnale “intrigeeriv” definitsiooni…
No nii… mis definitsioon tuli🙈🤷♀️😂
Emotsioon, mis valdab seda Eveliisi lugu lugedes.😊
Hahaaa, no aga see läheb veel intrigeerivaks. Kuulsused, veel kokaiini, armukesed, valetamine. Ja küsimus jääb – tõde või väljamõeldis🤫
Ma juba tunnen, kuidas see mind ärritas, no ei talu kohe sellist ruölimist, ei talu:) ma ikka loodan , et küll jumal lõpuks ikka näeb. Kuigi elu on kahjuks näidanusd, et mingil põhjusel alati ikka ei näe küll. See ajab kohe vanduma.
Oeh, ma võin puusse panna, aga esimese lõigu järgselt tundsin kohe oma kunagise ülemuse ära. Ja ma arvan, et see tunne ei eksi. Oma silm ei ole, küll aga oma kõrv on olnud korduvalt tunnistajaks. Minu ainus küsimus on, et ei tea kas sellised inimesed päriselt ka välja kasvavad oma käitumisest. Klantspilt on ju veenev 🙂
Ei kasva, isegi kui on väjamõeldud tegelased:)
Tundsin peategelase ära 🙂 aga minu suu on lukus. Mina kusjuures ei ole märganud, et ekse üldse tänab…
Pingback: Panen jah kaante vahele! | Eveliisi eluviis
Pingback: Kui ma ühe korra veel kuulen, et kirjutan Joel Ostratist raamatut, siis ma annan sellele inimesele vastu hambaid! | Eveliisi eluviis