Minust saab vist varsti 40+ vanainimeste kaitsja, aga midagi pole teha. Olles ise ka “vana naine”, ju siis see teema on oluline mu jaoks, et nii palju sellest räägin. Kuigi ma arvan lausa, et sellest tuleks veelgi rohkem rääkida.
See oli mõnda aega tagasi kui ühe filmiprojekti jaoks otsiti 40+ naist, kelle käsi võiks filmida ja juurde oli lisatud foto, millised need 40+ käed olema peaks. Midagi sellist:
Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.
Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.
Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.
Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.
Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.
…aga maetakse 75-aastaselt,” ütleb Jana Hallas täna (ma ei kuulnud, millises) lehes, kus räägitakse sellest, et 50 on uus 30. Ma ei saaks nii tema tsitaadi kui ka selle teise väitega rohkem nõus olla. Ma olen üsna kindel, et 12 aasta pärast tunnen ma sama, sest hetkel kui ma peaksin mingite inimeste kommentaaride järgi olema keskealine (olen siis või?), siis ma mitte kuidagi ei tunne ennast vanana. See kõlab isegi naeruväärsena, sest mu meelest on ka 60-aastane veel täiesti noor. Kõik sõltub muidugi ka inimesest.
Minu arvates, nii nagu ka tolles artiklis avaldavad arvamust 50-aastased naised, elu alles algab ja vanus 40+ tundub olevat just selline kõige õnnelikum aeg. Reaalselt tekib rahulolu iseendaga, enam ei huvita, mida teised arvad (ja see ei tähenda, et peaks endale lubama olla täielik sitapea). Ausalt, kui ma veel 30-aastasena tahtsin pigem kõigile meeldida, rääkimata siis 20+ vanusest, siis nüüd mõtlen ma, et aga mis siis mu elus juhtub kui ma kõigile ei meeldi. Kõigile ei saagi meeldida. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui võrrelda inimesi, kellele ma meeldin vs kellele mitte, siis mis te arvate, kummale poole kaalukaus on? Pole mõtet keskenduda käputäiele inimestele. Elu on nii tunduvalt lihtsam. Aga oleks te püüdnud seda öelda 20-aastasele minule? Pea neljakümneaastasena olen ma nii enesekindel, et mul on tunne, et ma võiks maailma vallutada. Otseselt ei peagi silmas karjääri, sest ka siin on fookus natukene muutunud ajaga, vaid seda, et mulle tundub, et kui tahta, on kõik võimalik. Palju jääb lihtsalt julgemise taha. Või siis leitakse mingil hetkel, et ma olen juba liiga vana, et proovida. Aga mis on liiga vana? Kes on selle piiri meile ette seadnud? Suuresti meie ise. Sellest tulenevalt ka ühiskond. Kui me ise peame end vanaks, siis miks ei peaks sama tegema ka teised.
Kõige õnnelikumad pidid olema ka naised, kellel on väikesed lapsed. Ma olen selle väitega mingul määral nõus, absoluutselt kindlasti olen ma kordades õnnelikum kui ma olin Idata, sest laps hoiab omamoodi värske ja noorena (irooniline naise suust, kes esimesed kaks aastat emana vapsee magada ei saanud ning oli mingi aeg nagu elav zombie, kes isegi enam mitte salaja väsimusest vannitoas nuttis). Nüüd kui Ida on kuue-aastane julgen ma tõesti öelda, et ma olen õnnelik naine. Eluga rahul. Tuleb tagasilööke, tuleb pettumusi, tuleb tülisid ja igasugu muud jama ette, aga kui ma mõtlen tagasi sellele, mida ma pidasin probleemideks ja muredeks (numbriliselt) nooremana, siis tundub, et mu elu oli siis vaid üks suur hädaorg. Võrreldes praegusega, kus ma julgen laias laastus öelda, et elu on tagasilöökidest hoolimata lill. Veider? Võib-olla.
40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. Mul on igasuguseid tuttavaid. On neid, kes kurdavad, et pool elu on juba elatud ja küll on õudne, et varsti ongi elu läbi. Ma ei saa sellest mitte kunagi aru. Minu arvates on alles pool elatud. Ma ei ole oma loomult eriline päiksekiireke, kuid vanuse teemas on minu tass alati pooltäis. Ma tean inimesi, kes kohe sel hetkel kui 40-aastaseks said muutusid vanaks. Oma hoiakult ja kasvõi riietumistiililt. Kingakontsad muutuvad naistel mutilikuks, mehed hakkavad kandma igavaid villaseid pintsakuid. Kui keegi seda mainib, siis vastatakse, et mis mõttes ei ole ilusad ja teevad vanemaks, need maksid 280 eurot, just nagu teeks hind asja automaatselt ilusaks. Ma tean, et see riietusest rääkimine on õhukesel jääl kõndimine, sest maitsed on erinevad ja see mida pean lahedaks mina, on teise jaoks õudusunenägu, aga küsime siis nii – kui te panete kõrvuti Anu Saagimi, Jana Hallase, Signe Kivi, Marju Läniku, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, siis kas pole nii, et esimesed kolm neist on noored ja ülejäänud kolm tunduvad vanad, olgugi, et nende vanus (peaks olema suhteliselt) sama? Ja ei, ma ei arva, et nooruslik on vaid see 50+ naine, kes poolpaljalt ringi käib, vaid naine, kes julgeb end vansuest hoolimata väljendada ja olla tema ise, mitte ennast panna “50+ naiste riietusraamistiku järgi” riidesse. Kõik, kes sinna sisse ei mahu, tembeldatakse nende “raamistikujälgivate” naiste poolt oma eale mittesobilikult käituvaks, labaseks, nõmedaks, kui mitte lausa koledaks. Lugege “Perekooli”kui te mind ei usu.
Vanus ei peaks meid defineerima ja raamidesse panema. Miks me tihti vabatahtlikult end ise teeme vanemaks kui me oleme. Vanus on ausalt ka vaid number. Minu abikaasa saab täna 46-aastaseks. Tänase hetke seisuga tundub mulle, et ta saab lõpuks nooreks (tagasi).
*ennetades kommentaare, miks ma vaid naistest räägin, siis see postitus on ajendatud artiklist, kus enda vaatevinklist vanusele rääkisid just naised ning ma, naisena, rääkisin enda vaatenurgast. Kui ma peaksin meestest rääkima, siis mehed jäävad minu meelest tihti veelgi vanemaks kohe kui nad 40+ saavad, aga sellest ma ei viitsi täna rääkida.