“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.
Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.
Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.
Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.
Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.
Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.
„And merry christmas to you too, Lisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.
„Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.
”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis mu väike õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.** Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud. ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.*** Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky…” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.
Tallinna sadamas ootas mind peika tulipunaste roosidega. Mul oli niivõrd hea meel, et kuri kursaõde Ida, tüütu kelner ja Kjetil olid Roomas mind ja Stianit vahele seganud. Mul oli nii hea meel tagasi kodus olla ja piinlik, et ma isegi olin kaalunud Martini „välja vahetamist“ Stiani vastu. Mul tulid piinlikkusest pisarad silma.
„Miks sa nutad?“ ehmatas ta.
„Ah, ei midagi,“ ühmasin ma vaikselt, „sa lihtsalt ei oska aimata kui hea meel mul sind näha on!“
Martin võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. „Mul on ka hea meel, et sind näha!“ „Mis sellest, et sa paksuks oled läinud,“ lisas ta pärast väikest pausi. Me hakkasime mõlemad ühest suust kõva häälega naerma.
Sama aasta sügisel tegin ma Tartu Ülikoolis ilma mingite raskusteta skandinavistika eriala sisseastumiskatsed. Mu norra keele oskus oli piisavalt hea ja tahe õppida niivõrd suur, et esimesel kursusel olin ma oma kursuse parim, kummutades müüdi, et blond pea, miniseelik ja kõrged kontsad välistaksid õppimisvõime. Teisel kursusel juhtus mu tolleaegse peikaga liiklusõnnetus ning hoolimata sellest, et ma püüdsin oma mõtteid temast eemal hoida veelgi rohkem õppimisele keskendudes, olin ma uue aasta alguseks omadega nii läbi, et tundsin, kuidas mu jõud otsa lõppema hakkas. Ma tahtsin kõigest eemale: inimestest, sellest linnast, ühistest mälestustest. Ma tahtsin ära. Päästerõngana tuli Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendium Oslo ülikoolis põhjamaade kirjanduse õppimiseks.
Lennujaamas saatis mind seekord ära vaid üks inimene – sõber, kes oli mulle raskel ajal toeks olnud, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust.
/…/
„Kas sa ikka rahadega saad hakkama,“ muretses ema kui me jälle telefonis rääkisime. Kust üldse selline küsimus, ei saanud ma aru. „Ja vaata, et sa sööd!“ Muidugi ma sõin. Külmutatud Pizza Grandiosa ja pakimakaronid, Burger King ja kebab gatekjøkken’ist on ka söök, cafe latte’s ja veinis on ka toitvaid kaloreid. Kõik oli kontrolli all, minu pärast ei olnud tarvis muretseda.
Mul oligi kõik kontrolli all. Olin Oslo Ülikoolis kirjanduse õppimiseks saanud stipendiumi ja pidin ise vaatama, kuidas sellega hakkama saada ja välja tulla. Elamisega läks mul hästi – Guri, kuuldes, et ma Oslos elamispinda otsin, pakkus lahkelt välja, et ma võin järgnevad kolm kuud end tema külalistetoa diivanile sisse seada. Loomulikult eelistasin ma ülikoolilinnakus pisikese toa jagamisest teiste üliõpilastega Guri diivanit Majorstueni linnaosas. Mingil määral sai seda kooselu samuti ühikaeluks nimetada. Guri korter oli küll piisavalt suur, et me üksteist liigselt ei segaks, kuid sellegi poolest tuli meil jagada kööki, oodata kärsitult vannitoa ukse taga, arvestada teineteise tujude ja soovidega.
Majorstua’st oli ülikoolilinnakusse Blindern’i vaid 2,5km – täpselt piisav maa jalutamiseks, mis omakorda tähendas raha kokku hoidmist metroopiletite pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sai laiskus minust võitu ja hommikul tuli otsustada, kas osta teepeale jäävast kohvibaarist virgutav piimakohv või metroopilet. Selleks, et eelarves püsida, tuli valida, mõlema lubamine oleks olnud liigne priiskamine.
Söögiga oli aga eriti lihtne. Poed on täis odavaid poolfabrikaate ja muud junk’i, suur pizza Grandiosa hinnaga 24.90. Ma jumaldasin rämpstoitu ning korraga ei olnud kedagi, kes oleks jälginud, et ma sööks tervislikult, kolm korda päevas või et ma üldse sööks. Pizza Grandiosat ahju lükates tundsin ma end seitsmendas taevas. „Mmm…Grandiosa,“ mõmisesin ma pesueht norraka kombel, „oivaline ja viib keele alla!“ Pizza Grandiosa on kindlapeale Norra üks armastatumaid kaubamärke ja kuulub iga korraliku norralase söögilauale sama palju kui pruun juust. Loomulikult oleksin ma endale stipendiumi eest saanud lubada „korralikku“ toitu, nii metroo kuupiletit ja igapäevast cafe latte’t, kuid siis oleks ma ehk pidanud piirama oma Oslo-perioodi lemmiktegevust – shoppingut.
Kolme kuuga õnnestus mul välja nuhkida kõige paremad kauplused, kõige paremad hinnad ja soodsamad pakkumised. On täiesti vale arvamus, et Norra on kallis. Õigel ajal ja õiges kohas on riideid ja jalanõusid võimalik endale soetada kuni 80% tavahinnast. Ma usun, et kohati isegi 90%. Allahinduste aegades ei leidnud ma mingit reeglipärasust. Ei ole nii, et aprillis on allahinnatud vaid talvekaubad ja septembris suvekaubad. Minu arvates on Norras kogu aeg mingid allahindlused – kevadpäevad, suvepäevad, vihmapäevad, kingapäevad, turupäevad, sünnipäevad, esmaspäevad, teisipäevad. Oslos oli kogu aeg allahindlus.
Niisiis muretsemine minu käekäigu pärast oli täiesti põhjendamatu. Ma elasin nagu kuninga kass, täiesti iseendale ja vaid oma reeglite järgi. Ma tundsin end Oslos elades nagu Christiania-aegsed kunstnikud****, kes elasid muretult (?) vaid üks päev korraga, jalutades mööda Karl Johani, põigates aega-ajalt sisse mõnda kohvikusse või baari, jälgides inimesi ja mõtiskledes elu üle. Christiania-aegsetest kunstiinimestest eristas mind vaid see, et ma ei kannatanud pideva tühjakõhutunde või depressiooni käes. Samas aga ühendas mind nende suurvaimude hingeeluga tõsiasi, et ka minu elu Oslo-periood oli muretust elust hoolimata täis rahutust ja otsinguid. Ma tahtsin endas selgusele jõuda, oma elu tagasi joone peale saada, siht leida. Ma tahtsin iseennast üles leida. Suurem osa Oslos veedetud ajast veetsin ma üksinda, mõnikord isegi sihitult ringi hulkudes, kuid ma ei tundnud ennast üksikuna, ma tundsin hoopis mingit kummalist vabadust ja nautisin seda täiel rinnal. Mul kujunes selle linnaga välja oma suhe.
* Hva er det for nå?– norra keeles ”mis see siis nüüd on?”
** häälduse järgi ”Jeg liker meg i Norge”, mis tähendab norra keeles ”mulle meeldib Norras”, otse tõlkides ”mulle meeldin mina Norras”
*** takk for oss – norra keelest ”tänan võõrustamast”, otsetõlkes ”aitäh meie eest”.
*Võrdlus Knut Hamsuni romaani „Nälg“ peategelasega, kes üritas end kirjutamisega ära elatada, kuid pidi pidevat nälga taluma ja kunstnike Edvard Munchi, Christian Krogh jt, kes Christianias (Oslo nimi kuni 1925.a ) kohvikutes ja baarides aega armastasid veeta.
Me oleme nüüd Põhjamaade hulka arvatud. ÜRO ütles nii. Nüüd on kõik teisiti, me oleme üks nende seast. See on eestlasele olulisem kui laulupidu. Ma olen kindel, et nii norrakad kui rootslased mõtlevad nüüd meist teisiti. Lõpuks ometi. Teen ettepaneku muuta see suur päev lipupäevaks.
Kui te mingil põhjusel aru ei saanud, siis see oli öeldud sarkasmiga. Mulle meenutavad aegajalt mu kaasmaalased mind ennast 17-aastast vahetusõpilana, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast. Mina olen hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna. Ma olen sellest ka ühe naiivse essee kirjutanud (LINK).
Mulle tundub, et me eestlased põeme mingit alaväärsuskompleksi, ei julge olla need, kes me oleme. Nagu vaene pruut, kes abiellub/tahab abielluda jõukasse perre ja häbeneb oma juuri, tahaks lahti murda kõigest vanast ja olla uus, moodne, kaasaegne, eeskujulik. Kurb on see, et me ei saa aru, et Eesti ongi kõike seda, aga selle tõestamiseks ei pea nii metsikult pingutama ja pidevalt midagi tõestada. Mina söön kilu, käin laulupeol, armastan rahvusmustreid, jumaldan rukkililli, kiidan taevani musta leiba, suitsupääsukesse ma nii väga kiindunud ei ole, seda vaid põhjusel, et ma kardan linde. Ma kasutan ka Skype´i ja kuulan TradAttacki. Ma olen ihult ja hingelt eeeeeeestlane. Ei ole kinni vanas ega siuna uut. Ma saan aru, kes ma olen.
Minu kõrval on aga ka uus eestlane. Moodne eestlane. Ta põlgab kõike vana, sest see on iganenud ja klišeelik. Ja ta pingutab, et Eestit paremast küljest näidata. Siin tulebki minu meelest välja eestlaste alaväärsuskompleks. Oskus mitte olla meie ise. Alati on vaja minna nii diibiks, et mitte keegi ei saa aru, mida me öelda tahame. Ma ei ole idioot. Ma olen tutvunud ka uue estonia.ee lehega, olgugi et seal kõik on hall ja udune, näidates justkui kui depressiivsed me oleme, meenutades 1990-aastate Eesti filmi, meeldib mulle see lehekülg ja selle mõte. Mulle meeldib ka Aino. Aga mul on tunne, et disainimeeskond peab mind kui keskmist eestlast idioodiks. Ühtäkki ei ole “oksendav siil” ei bränd ega logo, on lugu rändrahnust, mida meie ise peame oskama tööriistana kasutada, et see oleks arusaadav. “Keisri uued rõivad”. Kui sellest aru ei saanud ja keskendusid vaid rohelisele lärakale, oled ise idioot. Kui ei näe seal taga lugu, oled ise idioot. Aga teate, alati ei ole läraka kõrval kedagi, kes selgitaks ja räägiks, keegi ei hakka tausta uurima. Me ei ole ainus maa, kellel on logo, nii nagu on meil mitte-logo. Jätame kunstilise poole kõrvale, aga ma ei mõtle Bulgaaria päikese-logo vaadates, kas päikesekiirtest moodustub esivanemate retsepti järgi valmistatud brõnsa või musaka, ma näen päikest. Juhul kui mul on keegi kõrval, kes selgitab, et aga vaata, üks päikesekiirtesse on sisse kirjutatud meie esivanemate retseptid, siis see on lisaväärtus. Meie eestlastena aga joonistame päikese asemel karaski ja peame idootideks neid, kes sellest kohe ise aru ei saa.
Sama lugu on Eesti Lauluga. Me saadame Eurovisioonile diipe lugusid, mis muusikaliselt ongi tihti teistest lugudest peajagu üle, kuid absoluutselt mitte sobilikud. Ja kordub sama asi. Kui aru ei saa, kui sügav üks või teine lugu on, oled idioot. Mitu korda tuleb kuulata, siis tuleb sõnum välja, seal on nii palju alatekste, kuulake pingsalt, siis saate aru – need on tavapärased selgitused. Lugu ei löö ilma taustainformatsioonita. Ma ei teadnud Jüri Pootsmanist kuni Eurovisioonini suurt midagi, ma ei olnud ta muusikat kuulnud, siis vaatasin ma Eurovisiooni ja ei suutnud aru saada, miks me nii mannetu ja Eurovisioonile mittesobiva laulu saatsime. Aga ta on nii andekas ja hea laulja, kuulsin ma igalt poolt. Sellepärast. Alles hiljem kuulsin ma Jüri teisi lugusid ja need on tõepoolest ülikõvad, tal ongi fantastiline hääl ja kihvt oma sound. Nüüd kui ma seda tean, meeldib mulle Jüri täiega. Aga Eurovisiooni vaadates ma seda ei teadnud, ma kuulsin vaid teiste lugude vahele ära kaduvat lugu, mis ei jäänud meelde. Kõik. Keegi ei selgita Eurovisiooni vaatajatele, et aga vaadake, tegelikult on ta kihvt kutt ja tal on head laulud, andke talle siiski 12 punkti. Mulle meeldis TradAttack juba siis kui ta alles välja tuli ja popp ei olnud, nüüd kuuleme me igast nurgast, kuidas see ei ole enam vaid bänd, aga bränd. Palun selgitage mulle, miks me siis ei võiks end selle brändiga esindada? Olla omanäoline, aga juurtega ja samas moodne? Ei, meil on vaja maailma alati millegagi rabada.
Ja oma metsikus püüdluses me feilime pidevalt. Taome rusikatega vastu rinda, peame idiootideks neid, kes meie püüdlustest aru ei saa ja püüame leida mingit Eesti Nokiat, selle asemel, et lihtsalt olla. Eesti. Lihtsalt Eesti. Sellised nagu me oleme. Uskuge mind, me oleksime palju edukamad ja palju rohkem juba Põhjamaade hulgas, kui me endasse usuksime.
Nagu te teate, siis mõnda aega tagasi käisin ma ühel väga inspireerival konverentsil. “Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?” Sattusin ma sinna elitaarsesse seltskonda tänu sellele arvamusele (LINK). Võrreldes teiste analüüside, esseede ja ettekannetega on minu arvamus muidugi üsna naiivne looke, kuid seda enam oli äärmiselt huvitav kuulata, millisele järeldusele selle konverentsi käigus jõutakse.
Nii nagu mina omal naiivsel moel ei pea Eestit osaks Põhjamaaks (olgugi, et ma ei vaidle vastu, et eeskuju on hea ja midagi pole halba selles, et me püüdleme millegi parema(?) poole), jõudsid ka õppejõud, poliitikud samale järeldusele. Põhjuseid selleks üsna mitmeid. Esiteks on meil lihtsalt rahvusromantiline ettekujutus, et “vanast heast Rootsi ajast” saati on meil sarnased väärtused/arusaamad/taust (soovitan vaadata Mart Kuldkepp’i ettekannet), teiseks meie suhtumine naistesse ja 70+ inimestesse , kolmandaks meie nö valmisolek – kui me ei peaks nii palju mõtlema selle peale, millised on need alustalad, millele Eesti heaoluühiskond peaks tuginema, vaid see oleks loomulik osa meie mõtteviisist – ja lõpetuseks, mida arvavad Põhjamaad meie kuulumisest Põhjamaade hulka (vaadake Anu Realo ettekannet).
Kõik ettekanded ja pdf failid leiate te Eetikaveebist SIIT. Ning tegelikult ma soovitan võtta aega ja KÕIK need ettekanded üle vaadata, väga silmaringi laiendavad ja mõtlemapanevad. Näiteks? Miks me oleme astmelise tulumaksu vastu. Mina olen ka selle vastu olnud, kuid juba pikemat aega saan ma aru, kui absurdne on olnud minu argument – “miks pean mina maksma rohkem makse, lihtsalt selle pärast, et ma teenin rohkem, et ma olen rohkem koolis käinud või rohkem tööd teinud”. Palju õigem on asju vaadata laiemalt. Kui minu naabril on hea, on ka minul hea; kui ühiskond on tervem ja pakub rohkem turvalisust, on kõigil parem. Meie panused võivad olla rahaliselt erinevad, kuid me kõik võime sattuda olukorda, kus vajame abi või toetust. Mina saan hetkel Norras tasuta psühholoogi juures käia ja teatud ravimeid osta, kuidas on lood Eesti Haigekassas? Kus on parem jääda töötuks – Põhjamaades või Eestis? Maksud on kõrgemad, aga teadmine, et kui midagi juhtub, kõrgem. Eks ju? Mulle tundub, et selleks, et me jõuaksime Põhjamaade hulka, peaksime me esmalt õppima mõtlema mitte vaid endale. Võib olla siis muutub ka olukord, kus Eesti pereisad tulevad “tõotatud maale” rikkust ostima, kuid kahjuks juhtub tihti, et erinevatel põhjustel on tulemuseks hoopis pettumus.
Ma ei poolda kuidagi arvamust, et raha pole oluline (on küll!), kuid ma olen igati sama meelt Meik Wikingiga, et kui sissetulekud suurenevad, siis me harjume sellega ära ja nõudmised muutuvad suuremaks. “Mercedes garaažis on tore, aga kui ikka naaber Ferrariga välja sõidab, siis ühtäkki pole Mercedes enam piisavalt hea!” võttis ta selle teooria kokku. Nõustute? Mina nõustun.
Igatahes – võtke aega ja vaadake ettekandeid. Vahelduseks meinstriimile.
In the end of August I was at a “Estonia AND the Nordic countries – Estonia AS a Nordic countries” conference in Tallinn with opinion leaders, public commentators, journalists, representatives of academic circles, educators, members of parliament, ministers, representatives of embassies, representatives of societies and non-profit organizations, cultural workers, translators etc.
The conference marked the 25th anniversary of the Restoration of the independence of Estonia. Its main goal was to reflect on the past and present developments of the Estonian identity and values, as well as to discuss different visions for its future. This done from the perspective of Estonian supposed connectedness with the Nordic region and a popular belief that Estonia should be regarded as one of the Nordic countries.
Some of the main questions thatwere discussed at the conference included:
– Why has the national narrative of Estonia being part of the Nordic region been so popular and persistent over time? What is the historical and intellectual background of this idea? – What is the prevalent understanding of the Nordic values and Nordic identity in Estonia? Does it differ from the dominant images shared by Scandinavians? – What do sociological surveys (e.g. the World Values Survey) show about the similarities and differences between the Estonian and Nordic values, as well as about the differences among the countries that are traditionally regarded Nordic? How can we explain the differences in the patterns of values (e.g., by means of different histories, different political traditions, different levels of social welfare)? Can we, overall, talk about a uniform Nordic values system? – Would the pursuit to become closer to the Nordic societies also require adopting the Nordic values? What kind of political, social and cultural changes would it mean? – Is there something in the specific Estonian experience that could be valuable and inspiring for the Nordic societies?
All the speeches can be found on THIS LINK and I must admit that although my essay on the topic compared to educators, opinion leaders was quite naive, it was marked by the jury as “fresh insight” and in its naive way came to some conclusion as the representatives of academic circles. We are not a part of Norden, it is not enough that we self wish it so hardly, it is our way of thinking, attitude towards taxes, elderly, women, incomes and happiness that makes the difference.
16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.
Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelse „Østersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.
„Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.
Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.
Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.
Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.
Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.
Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?
