Minust saab vist varsti 40+ vanainimeste kaitsja, aga midagi pole teha. Olles ise ka “vana naine”, ju siis see teema on oluline mu jaoks, et nii palju sellest räägin. Kuigi ma arvan lausa, et sellest tuleks veelgi rohkem rääkida.
See oli mõnda aega tagasi kui ühe filmiprojekti jaoks otsiti 40+ naist, kelle käsi võiks filmida ja juurde oli lisatud foto, millised need 40+ käed olema peaks. Midagi sellist:
Surfasin eile erinevate spaade lehekülgedel ja otsisin igasugu häid pakkumisi. Hetk hiljem avasin ühe ajakirja ja sealgi hakkas mulle silma üks spaapakett (kui internet jätab meelde kõik lehed, kus ma käin, kas nüüd on siis sammuke edasi mindud ja internet suunab mind ka kätte võtma just neid ajakirju, mida internet tahab, et ma loeks?) Ega selles pakkumises muud erilist polnudki, kui et tegu oli „eakate paketiga inimestele alates 55. eluaastast“.
Pani ikka kulmu kergitama küll. Semantika või mitte, aga minu jaoks on mu 90-aastane vanaema eakas, mu 50+ sõbrad või kohe 60. saav ema ei seostu kohe kuidagi selle sõnaga. Kuidagi narr on 55-aastase kohta eakas öelda. Okei, oled 20aastane noor turundusguru ja tõesti 55-aastane on sinu kõrval khm…eakas…aga siis ikkagi võiks püüda natukene sõnu valida. Ausalt, kui ma oleksin 55-aastane ja loen „eakate pakett“, siis ma edasi ei loeks, sest ma ei peaks ennast sihtrühmaks. Küsiks vanaemalt, et kuule, tahad teiste 90-aastasega spaasse minna, saaks eitava vastuse, sest ta on nii eakas, et ei viitsi kusagil enam käia ja otsiks edasi spaapaketti, mis oleks mulle sobilik.
Aga tundub, et suhtumine, et kõik üle 25 aasta on vanurid, kes peaksid juba hauakivi endale tellima, ei ole erand, vaid pigem reegel. Mulle tuleb meelde üks suvine projekt, kus reklaam sooviti suunata vanemale generatsioonile. Tehke nüüd enne edasi lugemist oma pakkumine, mis oli „vanem generatsioon“! Kui pakkusite 35-45-aastaseid, siis palju õnne, olete selle arvamismängu võitja! Kui mitte, siis olete sama vana ja/või rumal kui mina, kes alla 40-aastast ei suuda kuidagi „vanema generatsioonina“ võtta.
Mind paneb hämmastama see, et ühelt poolt räägime me, et „40 on uus 20“ ja tõesti, ma võin enda pealt kinnitada, et nii see on ka. Kuidagi hoopis teine hingamine ja tunne on. Justkui mingi vabanemine, et nüüd oled nii palju vana, et saad ise otsustada ja ei pea enam tegema nii nagu teised eeldavad ja ootavad. Lihtsalt teed nagu ise õigeks pead, natuke peaks juba mõistust ja vahendeid ka olema. Ja siis teiselt poolt lajatame labidaga vastu vahtimist ning ütleme, et 55 on eakas.
Muidu tahame Põhjamaad olla, aga võtaks siis vanusesse suhtumises ka malli. Shama Persson on 53 ja aluspesu modell. Mitte eakas, keda spaasse saata käimiskeppidega.
…aga maetakse 75-aastaselt,” ütleb Jana Hallas täna (ma ei kuulnud, millises) lehes, kus räägitakse sellest, et 50 on uus 30. Ma ei saaks nii tema tsitaadi kui ka selle teise väitega rohkem nõus olla. Ma olen üsna kindel, et 12 aasta pärast tunnen ma sama, sest hetkel kui ma peaksin mingite inimeste kommentaaride järgi olema keskealine (olen siis või?), siis ma mitte kuidagi ei tunne ennast vanana. See kõlab isegi naeruväärsena, sest mu meelest on ka 60-aastane veel täiesti noor. Kõik sõltub muidugi ka inimesest.
Minu arvates, nii nagu ka tolles artiklis avaldavad arvamust 50-aastased naised, elu alles algab ja vanus 40+ tundub olevat just selline kõige õnnelikum aeg. Reaalselt tekib rahulolu iseendaga, enam ei huvita, mida teised arvad (ja see ei tähenda, et peaks endale lubama olla täielik sitapea). Ausalt, kui ma veel 30-aastasena tahtsin pigem kõigile meeldida, rääkimata siis 20+ vanusest, siis nüüd mõtlen ma, et aga mis siis mu elus juhtub kui ma kõigile ei meeldi. Kõigile ei saagi meeldida. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui võrrelda inimesi, kellele ma meeldin vs kellele mitte, siis mis te arvate, kummale poole kaalukaus on? Pole mõtet keskenduda käputäiele inimestele. Elu on nii tunduvalt lihtsam. Aga oleks te püüdnud seda öelda 20-aastasele minule? Pea neljakümneaastasena olen ma nii enesekindel, et mul on tunne, et ma võiks maailma vallutada. Otseselt ei peagi silmas karjääri, sest ka siin on fookus natukene muutunud ajaga, vaid seda, et mulle tundub, et kui tahta, on kõik võimalik. Palju jääb lihtsalt julgemise taha. Või siis leitakse mingil hetkel, et ma olen juba liiga vana, et proovida. Aga mis on liiga vana? Kes on selle piiri meile ette seadnud? Suuresti meie ise. Sellest tulenevalt ka ühiskond. Kui me ise peame end vanaks, siis miks ei peaks sama tegema ka teised.
Kõige õnnelikumad pidid olema ka naised, kellel on väikesed lapsed. Ma olen selle väitega mingul määral nõus, absoluutselt kindlasti olen ma kordades õnnelikum kui ma olin Idata, sest laps hoiab omamoodi värske ja noorena (irooniline naise suust, kes esimesed kaks aastat emana vapsee magada ei saanud ning oli mingi aeg nagu elav zombie, kes isegi enam mitte salaja väsimusest vannitoas nuttis). Nüüd kui Ida on kuue-aastane julgen ma tõesti öelda, et ma olen õnnelik naine. Eluga rahul. Tuleb tagasilööke, tuleb pettumusi, tuleb tülisid ja igasugu muud jama ette, aga kui ma mõtlen tagasi sellele, mida ma pidasin probleemideks ja muredeks (numbriliselt) nooremana, siis tundub, et mu elu oli siis vaid üks suur hädaorg. Võrreldes praegusega, kus ma julgen laias laastus öelda, et elu on tagasilöökidest hoolimata lill. Veider? Võib-olla.
40+ on minu arvates see vanus, kus inimesed saab jagada kaheks. Need, kes “25-aastaselt hakkasid surema” ja need, kes hakkavad 35-40aastaselt elama ja oskavad elu nautida. Mul on igasuguseid tuttavaid. On neid, kes kurdavad, et pool elu on juba elatud ja küll on õudne, et varsti ongi elu läbi. Ma ei saa sellest mitte kunagi aru. Minu arvates on alles pool elatud. Ma ei ole oma loomult eriline päiksekiireke, kuid vanuse teemas on minu tass alati pooltäis. Ma tean inimesi, kes kohe sel hetkel kui 40-aastaseks said muutusid vanaks. Oma hoiakult ja kasvõi riietumistiililt. Kingakontsad muutuvad naistel mutilikuks, mehed hakkavad kandma igavaid villaseid pintsakuid. Kui keegi seda mainib, siis vastatakse, et mis mõttes ei ole ilusad ja teevad vanemaks, need maksid 280 eurot, just nagu teeks hind asja automaatselt ilusaks. Ma tean, et see riietusest rääkimine on õhukesel jääl kõndimine, sest maitsed on erinevad ja see mida pean lahedaks mina, on teise jaoks õudusunenägu, aga küsime siis nii – kui te panete kõrvuti Anu Saagimi, Jana Hallase, Signe Kivi, Marju Läniku, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, siis kas pole nii, et esimesed kolm neist on noored ja ülejäänud kolm tunduvad vanad, olgugi, et nende vanus (peaks olema suhteliselt) sama? Ja ei, ma ei arva, et nooruslik on vaid see 50+ naine, kes poolpaljalt ringi käib, vaid naine, kes julgeb end vansuest hoolimata väljendada ja olla tema ise, mitte ennast panna “50+ naiste riietusraamistiku järgi” riidesse. Kõik, kes sinna sisse ei mahu, tembeldatakse nende “raamistikujälgivate” naiste poolt oma eale mittesobilikult käituvaks, labaseks, nõmedaks, kui mitte lausa koledaks. Lugege “Perekooli”kui te mind ei usu.
Vanus ei peaks meid defineerima ja raamidesse panema. Miks me tihti vabatahtlikult end ise teeme vanemaks kui me oleme. Vanus on ausalt ka vaid number. Minu abikaasa saab täna 46-aastaseks. Tänase hetke seisuga tundub mulle, et ta saab lõpuks nooreks (tagasi).
*ennetades kommentaare, miks ma vaid naistest räägin, siis see postitus on ajendatud artiklist, kus enda vaatevinklist vanusele rääkisid just naised ning ma, naisena, rääkisin enda vaatenurgast. Kui ma peaksin meestest rääkima, siis mehed jäävad minu meelest tihti veelgi vanemaks kohe kui nad 40+ saavad, aga sellest ma ei viitsi täna rääkida.Teate kui tihti ma vaatan oma eakaaslasi – just naissoost eakaaslasi – ja mõtlen, et issand kui täiskasvanulikud nad on, emalikud, küpsed, ratsionaalselt majandavad, kaine mõtlemisega. Täiskasvanulikud. Ja siis olen mina. Nagu Pipi Pikksukk. Neli aastat tagasi olen ma blogis kirjutanud: “Pipi on minu eeskuju. Ta julgeb olla tema ise, on ehe ja äge, ütleb, mida mõtleb ja julgeb omada oma arvamust, seab küsimärgi alla väljakujunenud nö õiged käitumismallid ja hüppab pea ees tundmatusse vette, ta tahab uusi asju proovida, sest see on lõbus. Ja ta ei karda. Mittemidagi? Ta oskab elu nautida. Mulle tundub, et me kõik peaksime temast natuke eeskuju võtma. Tema positiivsest ellusuhtumisest. Mitte nii palju kartma ja analüüsima, mitte ootama ja leidma vabandusi, vaid lihtsalt proovima asju, millest meil pole õrna aimugi. “Seda pole ma varem proovinud, see tähendab, et ma saan sellega kindlasti hakkama!” ütleb ta. Ta ei oota, et keegi lubaks või aitaks, ta teeb. Koos Idaga Pipi vaatamine on mulle õpetanud, et ma ei saa mõelda sellele, mida teised minust arvavad või minult eeldavad, ma peangi usaldama oma kõhutunnet ja tegema nii nagu mina õigeks pean, nii hästi kui ma oskan. Pipi on mulle õpetanud leidma lahendusi, vaatama “kastist väljapoole”. ”
Laias laastus tunnen ma ka täna, et Pipi on minu hingesugulane, aga ma ei ole kindel, kas ma enam seda nii tugevalt romantiseeriks. Selles mõttes, et jaa, mulle meeldib enne teha ja siis mõelda, kuid ma ei tea, kas ema, abikaasa ja ikkagi nagu kommenteerijad armastavad rõhutada keskealise naisena sobib enam nii väga Pipi olla. Viimati kui ma lapsemeelselt lustida tahtsin ega mõelnud kõike võimalike stsenaariume ega ohte läbi, lõppes see sellega, et ma olin Idaga kaks nädalat hoolduslehel. Jõudsin sada korda end selle aja jooksul süüdistada ja püüdsin endale selgeks teha, et Pipi ei sobi emaks.
Siis aga läks natuke aega mööda ja Pipi minus tõstis jälle pead. Tänu sellele olen ma hakkama saanud paari hullusega, mis minu jaoks on täiesti mugavustsoonist väljaminemine ning kui ma oma sõbrannadele sellest rääkisin, et enne kui ma arugi sain, mida ma tegin, oli see tehtud, ütlesid nad lihtsalt, et ma olen hull, napakas. “Aga see iseloomustabki sind, et me isegi saame aru, miks sa enne teed ja siis mõtled või ei mõtlegi üldse, lihtsalt teed ja vaatad, mis välja tuleb” ütlesid nad. Küll te ka mingi hetk teada saate, kuid tõesti täna mõtlen ma, et mis mul ometi arus oli. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi” on ühelt poolt küll mu elumoto, aga teiselt poolt ei ole ma suurem asi pullivend. Siis aga tõstab jälle Pipi pead ja ma lähen vooluga kaasa.
Vaadates jälle teisi minuealisi, siis mulle tundub, et kõigil on elus mingi stabiilsus ja rutiin, mida nad naudivad. Mina aga vihkan rutiini. Ma pean aegajalt isegi teist teed pidi tööle sõitma, sest ma lähen hulluks kui kõik on üks ja sama. Nagu lõputu küünlapäev. Ei, ärge lugege sellest siin välja, et ma ei hindaks teatud stabilsust ja rutiini oma elus, loomulikult teatud osa sellest on minu vanuses loomulik. Ei saa elada nii, et mingit pidepunkti pole. Ma pean silmas seda ratsionaalsust ja täiskasvanulikku mõtlemist ning analüüsivõimet, mida teised minuga samas vanuses inimesed kipuvad omama. Ei ole nii, et hüpatakse pea ees vette, ei mõelda nii, et ahh, vaatame, mis välja tuleb. Kõik tunduvad nii täiskasvanud, kes oskavad “hold their shit together“. Mina ja minu “shit” (mitte otseses mõttes loomulikult) oleme all over the place. Ma ei planeeri, ma ei analüüsi ja ma ei mõtle, ma tegutsen. Pärast vaatan, kas kahetsen või juubeldan.
Kui nüüd aga mõelda, et 40 on uus 20 (kas pole viimasel ajal huvitavalt palju asju, mis vanu numbreid asendama kipuvad?), siis võib olla pole ikkagi vaja veel Pipit endas maha matta. Kuulsin hiljuti mõttetera, et oma vanusest pole üldse mõtet rääkida, sest muidu hakkavad inimesed käituma nii nagu nad eeldavad, et sellelt numbrilt mingite standardite järgi oodatakse, mitte nii nagu nad tahaksid. Sellele mõeldes pean ma tunnistama, et ma vist ikka ei tahagi päris päris täiskasvanu olla. Mulle meeldib natuke segasummasuvilat oma elus. See vist teebki minust minu. Millal ma saan täiskasvanuks, kes enne mõtleb ja siis tegutseb, ma veel ei tea.
Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.
Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.
“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.
Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.
Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?
Alustame sellest, et Ida käskis mul täna juuksepikendused pähe panna. Mõeldud- tehtud. Keegi peab ju töö juures keskeakriisis ka olema;) Sõitsime laulutundi ja Ida puuris mind. Pilguga, mis läks läbi keha. “Kas sul on nüüd kogu aeg pikad juuksed?” küsis ta lõpuks. “Ei,”vastasin ma. “Aga miks?” küsis Ida klassikaliselt ja lisas, et ta tahab, et siis ma ei pea väikeste juustega ringi jalutama. Vaene laps, mis muredega tema oma pead peab vaevama, eksju. Et emmel on liiga väiksesed juuksed.
No hea küll. Edasi läks asi sellega, et minu väike staarfotograaf pani mind poseerima. Sest no…Ta tahtis. Ja see on meie peres piisav põhjus millegi tegemiseks/mitte tegemiseks.
Pilte läbi vaadates hakkasin ma mõtlema hoopis ühe ütluse peale. Mida vanem eit, seda roosam kleit. Ma olen alati rääkinud, et minu happy colour on must, aga kui vaadata mu garderoobi, siis on seal päris palju roosakat tooni. Noorena on mul ikka päris roosasid roosasid riideid olnud – beebiroosast nahkseelikust beebiroosa nabapluusini, nüüd on roosad toonid muutunud mahedamaks, aga on ikkagi roosad.
Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et kas minu vanuses sobib enam roosat kanda? No näiteks vaatan ma mõnede oma eakaaslaste pilte sotsiaalmeedias ja raudpolt reegel on, et mina vanem välja näed, seda roosamaks ja kirjumaks garderoob muutub, nagu selline meeleheitlik vanuse eest põgenemine. Samas teine osa minuvanustest on juba mutistunud. Ma ei teagi kumb hullem on, kas 40-aastane Barbie girl või 40-aastane mutt.
Ma mäletan nii hästi kui üks mu tuttav kunagi keelas oma 40+ meest kandmast liiga värvilised riideid, sest see ei olevat enam eakohane. Ma olin siis 25+ ja pööritasin silmi, aga täna saan ma sellest aru. Mu meelest on ka naljakas kui minuvanused inimesed käivad liiga lapsikute riitega ringi – Disney kirjadega t-särgid, Hello Kitty kellad/prillid/kotid, roosad kampsunid, kingad, kleidid, seelikud ja siis vaatan ma allolevat fotot. Roooooooosa. Ja võltsjuustega. Hmmmm…
Kui ma olin tunduvalt noorem rääkisin ma alati, et no nii umbes 40+ vanuses ei sobiks naistele enam pikad juuksed. Ma ei tea, kust ma selle mõtte sain, aga no igatahes olin ma lindlal veendumusel, et kui naine on 40+ siis ei tohiks tal enam pikad juuksed olla. Mul on viimased 594859 aastat olnud poolpikad juuksed (kui vahepeal juuksepikendused välja arvata), aga ma tahaks pikki juukseid. No enne kui ma 40+ saan. Mul on veel kolm aastat aega kasvatada ja siis tuleb minu teooria järgi jälle juuksed maha lõigata.
Ühsõnaga. Ei ole keskeakriis. On kriis, sest ma ei saagi aru, kas ma olen veel noor või juba vana. *
*muidugi on see lihtsalt üks pinnapealne ja üldistav postitus, sest mul on 80+ vanuseid tuttavaid, kes oma olekult teevad silmad ette mõnele 30+ ja riietus, juuksed ning värvid ei mängi siin üldse rolli.