Kui ma eelmisel reedel arvasin, et lasteaia elu sai ägedalt lõpetatud, siis ma veel ei teadnud, millise lõppakordi see elu saab esmaspäeval. Nimelt oli lasteaias folkrokipidu. “Ürgne kutse”. Nagu päris. Või mis mõttes “nagu päris”? Oligi ju päris.
Peost teadsin ma juba ammu, aga seda kui suurejooneliselt see korraldatud saab, seda ei osanud ma arvan ükski pealtvaataja oodata. Ma ei pea silmas seda, et peol esines “Metsatöll”, kuigi tunnistage ausalt,mitmel lasteaia peol te olete käinud, kus esineb parim Eesti folk metal ansambel, vaid üldse korraldust. Rongkäik, lipud, show. Korralik möll. Au ja kiitus, kniks ja kummardus korraldajatele.
Tõesti, kui ma vaatan tagasi sündmustele, mis selles lasteaias korraldatud on – alustades villase kampsuni päevast ja lõpetades selle ürgse kutsega, siis Ääsmäe lasteaed on ikka üks üle prahi lasteaed. Mul on siiralt hea meel, et me ühte eliitlasteaeda ei saanud tookord kui Eestisse tagasi kolisime. Nüüd olen kuulnud tuttavatelt vanematelt, et eliit on pelgalt sõna ja seal taga on rohkem tühja auru. Ääsmäe lasteaias tühja auru pole olnud. Kui tehakse, siis hingega ja hästi. Seda ei ütle ma vaid õpetajate kohta, vaid ka lapsevanemate kohta. Lastest rääkimata. Jube vahva punt. Vähemalt krõllid, keda ma rohkem tean, aga nendest pikemalt juba lasteaia lõpetamise postituses.
Seniks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Lahinguväljal näeme, raisk!
Fotod ja video: Aare Puusepp