Lastekaitsepäeval peaks kirjutama sellest kui toredad on lapsed. Tegelikult ongi. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et mulle lapsed meeldima hakkavad, aga nende ehedus ja ausus on midagi sellist, mis nakatab ja tekitab hea tuju. Ei oleks ma ka kunagi uskunud, et ütlen, et mul ei ole absoluutselt vahet kui palju lapsi majas on, st Ida sõbrannasid. Mida rohkem, seda uhkem ja mul rahulikum. Muidugi tuleb ette kisa ja tülisid, aga see käib asja juurde. Ühesõnaga – jah, lapsed on toredad!
Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. Toredatest lastest. Tahtsin hoopis kirjutada endast ja sellest, et mida teha siis kui mõni laps ei meeldi. Kas nii üldse tohib öelda? Paar aastat tagasi saime me tuttavaks ühe perega, kellega mina absoluutselt ei kliki, lihtsalt oleme nii erinevate maailmavaadete ja suhtumisega, et suht kõik asjad, mida nood vanemad räägivad, ärritavad mind. Aga lapsed klikkisid. Neist said sõbrad. Mind see muidugi ei rõõmustanud, sest üllatus-üllatus, see laps on üks neist vähestest lastest, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga mu meelest ta lihtsalt on nii oma kodu ja vanemate peegel, et ma näen ainult üht virisevat vinguvat ja ära hellitatud last.
Jajaaa, ma tean. Ida ei ole ka kaugeltki ideaalne. Ta on korralik drama queen ja saanud endale oma ema-isa kõige paremad (khm!) omadused, sealhulgas kanguse. Ta on samuti ära hellitatud ja oskab meiega manipuleerida ning kõik enda ümber hulluks ajada. Samas on ta ka äärmiselt armas ja südamlik laps, leidlik ja nutikas. Temaga ei hakka kunagi igav ning pole midagi ägedamat kui Idaga koos reisida või kusagil koos käia. Teda huvitavad asjad, ta on teadmistejanune. Ida on khuul laps. Suhtumisega, aga megakhuul.
Aga see teine laps. See, kes mulle ei meeldi. Temas on mingi õelus. Ma ei oska seda seletada, aga ta on niimoodi ära hellitatud, et kui ta ei saa, mida tahab, siis ta trambib jalgu ja karjub kuidagi eriti õelalt. Silmavaade ja olek. Seal on mingi üleolek ja ülbus. Ma ju ütlesin, et see on piiripealne postitus. Ma tean, et nii ei ole ilus ühe lapse kohta öelda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen ja neid ka igal võimalusel väldin. Me oleme käinud koos kinos, teatris ja muuseumis ning iga kord on mul piinlik, sest ta ei oska käituda. Hakkab keset etendust kõva häälega rääkima, ei kuula, kui ma ütlen, et nii ei sobi, samuti võib ta keset kino laulma või tantsima hakata, sest muusika meeldib. Jajaaa, lapsed, nad ongi sellised elavad, ma tean, aga ometi julgen ma öelda, et on ikkagi kohti, kus laps peaks oskama käituda. Ei?
Kokkuvõttes olen ma lihtsalt hakanud seda peret ja last vältima, aga seda ei tee nemad, igal moel tahavad nad suhelda, sest “Katile” nii meeldib Ida, tal on Idalt nii palju õppida. Te teete nii ägedaid asju ja teiega on nii tore. Aga ma ei taha olla mingi õppematerjal ja kellegi teise last kasvatada. Samal ajal hambad ristis teeseldes, et mulle see laps meeldib. Üks asi siiski on positiivne. Tänu sellele lapsele, kes mulle ei meeldi, olen ma aru saanud, et Ida drama queen´i geen ei ole sugugi kõige hullem.
*Igaks juhuks ütlen, et see laps ei ole meil külas käinud, nii et sõbrad-tuttavad te ei pea kartma, et ma teid taga räägin
Täiega saan aru, mida sa mõtled!
Ühest küljest on küll see, et oma laps on ikka armas ja teiste omad võõrad ehk lihtsalt oma lapse “veidrustega” oled harjunud, teiste omad panevad imestama, aga siis rahulikult mõeldes saad ikka mõista, et sa ei tunne seda last piisavalt hästi. AGA siis on need “next level” õeluskotid (ma tean, kole öelda), kes tundub, et juba sünnist saati on paha peal väljas – igal võimalusel solvavad teisi, manipuleerivad, valetavad, käsutavad sõpru, lubavad endale igasugust käitumist. Meil lasteaias oli üks laps, kelle kohta isegi õpetaja ütles, et on näha “kiusaja” algeid (5aastane!) ja ta polnud mingi HEV laps, täiesti tavaline bully. Mina pidin aga iga päev maadlema, et oma lapse lasteaeda saaks, sest ta ei tahtnud selle lapse pärast seal käia.
Jah, olen absoluutselt kindel, et ei tunne teda piisavalt hästi ja kindlasti on ta tegelikult ka omamoodi tore, oma vanematega, oma teiste sõpradega ja Idaga ka, lihtsalt see osake, kus me koos oleme, tundub mulle, et no kuidagi nii vale on kõik, alustades ta enda vanemate suhtumisest, ja siis see kandub lapsele edasi ning lihtsalt meie maailmavaated põrkuvad
Esiteks kas ainult Sulle tundub nii või on teil teisi ühiseid tuttavaid, kes tunnevad samamoodi? Teiseks, oled sa üritanud lapsevanemaga rääkida lapse käitumisest? Ma mõtlen just selle koha pealt, et kui rollid oleks vahetunud ja näiteks minu laps halvasti käitub, ma tahaks sellest väga teada. Muidugi on see raske teemaalgatus, kuid võib-olla ongi lapsevanemad nii silmaklappidega, et ei näe. Muud moodi ju bullyt ohjeldada ei saa, kui tuleb probleemile tähelepanu juhtida.
Meil ei ole ühiseid tuttavaid, seega siinkohal on see jah vaid minu arvamus ja tunne. Jah, lapsevanematega olen sellest rääkinud, mitte otse öelnud, et kuule, ma ei taha teiega tulla, sest mulle ei meeldi su laps, vaid, et ta käitub halvasti jne. Selle peale olen saanud vastuseks, et nojah, me ei käi eriti palju kusagil vms. Ühesõnaga selline olukord, kus ma tunnen, et pigem väldin
Sama kogemus. Votmesona ongi oelus. Kapriisid elaks yle, kasvatamatuse ka, ausalt. Laps on oel, pahatahtlik, yritab haiget teha teisele sonadega (onnestub hasti, s’est on keskmisest intelligentsem) ja tegudega (eelistatavalt rynnates selja tagant vms alatul moel) . Pohjus on selles, et laps on ylimalt kompleksides ja kade, koigi ja koige peale, oma ema koopia… Mul on sest lapsest nii kahju, aga kuna lapsega komplektis kaib (veel vâljakannatamatum) ema ja ka ei suuda ma olla piisavalt empaatiline laskmaks oma lapsele haiget teha mingi ylla eesmargi nimel, siis jah. Jaab àra. Kuuluvad sugulaste ringi, ehk siis topeltkeeruline olukord.