Teate ju küll, et mul on kohati komme võtta sõna igasugu kollastel draamadel. Mitte et ma neid otseselt jälgiks või need mind isegi huvitaks, aga no jäävad silma kuidagi ja siis ma ikka tahan ka sõna sekka öelda. Nagu viimati uudishimu tappis kassi. Selliste postituste peale läheme me ühe sõbrannaga pea alati vaidlema, isegi korraks tülli, sest ta ei suuda aru saada, miks ma oma aega üldse raiskan selliste teemade peale, eriti kui maailmas on ka päris probleemid olemas. Selles mõttes on tal muidugi õigus, et aja raiskamine on see küll, aga mina olen lihtne inimene ja ei oska alati päris probleemidest rääkida, veel vähem neid lahendada. Nii ma siis kollaseid draamasid lahkangi.

Aga ma olen arenemisvõimeline. Eile lahvatas suunamudijate konnatiigis uus draama, viskasin korraks pilgu peale, see paganama uudishimu ja kass, kuid panin sama targalt selle kinni ja unustasin, sest “what are we like twelve”, kus täiskasvanud inimesed draamatsevad selle üle, kes kellele, mida ütles ja kellele rohkem liiga tehti. Mitte kedagi peale nende endi ei h-u-v-i-t-a! Samas ma saan aru, et sellised draamad ongi “sisuloomine” – kes rohkem draamastoorisid teeb, see ägedam ja tihedama graafikuga sisulooja on. Ma olen sellest vanusest ja/või sisuloomisest välja kasvanud. Isegi mu enda “draamad” Mallukaga tunduvad nii piinlikud, et tõesti mõtlen tagant järgi, aga keda huvitas, mida pada kaanele ütles/ei öelnud.

Selle olulise ja informatiivse sissejuhatusega jõuame me teemani, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Ma ei vaata üldjuhul saateid nagu “Sotid selgeks”, “Laser”, “Märgatud Eestis”, isegi “Pealtnägijat ei viitsi vaadata – need saated on kõik Mareki quilty pleasure. Ma ausalt vaatan iga kell enne Netflixist mõnd sarja. Marek heidab mulle seda ette, et mida need sarjad mulle annavad, et tema vaatab, mis elus toimub, kuid ausalt, mul ei ole sellisest elust vaja midagi teada. Kaklevad naabrid, vandenõuteoreetikud… Ma ei taha. Ometigi jäin ma sel nädalal vaatama Taavi Libe poolt juhitud “Märgatud Eesti” saadet ja sellest saatest (link) ma rääkida tahangi. Või pigem Nõo valla sotsiaaltöötajatest.

Tõsi, me ei näinud saates troopiliste kardinate taha, kuid ei pea olema selgeltnägija, et saada aru, et korras selle kardina taga kõik ei ole. Vaevalt saatejuht teeskleks ja valetaks, et elamistingimused olid kohutavad ning kannatajaks mustuses ja kehvades tingimustes elav kahe-aastane laps. Läksin huvist lugema selle saatelõigu kohta kirjutatud kommentaare Facebookis, alati võtavad sellistes teemades sõna inimesed, kes kõike teavad. Nii ka siin. Loomulikult oli seal inimesi, kes mustuses elavat pere kaitsesid, sest “alloo, no milline kaheaastane laps on puhas ja lapsed teevadki kodu mustaks ja ajavad sassi ja kõik ei pea olema briljantselt puhas ja issand, laps ei peagi riides olema, kaheaastased käivadki vaid “mässudega” (öäk, mis sõna!)”. Jah, see kõik on õige, kuid mustusel ja mustusel on vahe. Meie kodu on ka must, sest väljas on porine, meil on lahmakas energiline koer ja valged seinad. Pange ise võrrand kokku. Siit sealt on ühtteist tegemata või juba laguneb otsapidi. Ja vaatame siis nüüd pilte sellest mustusest, mis on kodus, kus elab kahe-aastane laps ja “alloo, kõik ei peagi briljantselt puhas olema”.

• 

• 

• 

Lastekaitsetöötaja ja sotsiaalosakonnajuhataja sõnade järgi on aga kõik korras. Lapsega, kellel on lööve/putukahammustused/nahahaigus ja kes on pesemata, on ka kõik korras, keegi pole andnud teada, et midagi oleks valesti, lasteaias pole ka seda tähele pandud. Pidevalt pidid seal käima nii lastekaitse töötajad ja politsei, kuid mitte midagi ei anna aimu sellest, et lapse elamistingimused on kehvad ja tal oleks parem elada vanaema juures. Ma ei tea, kas Nõos töötavad pimedad inimesed või lihtsalt inimesed, keda ei huvita. Pigem viimast. “A me praegu ei saa rääkida, me oleme lõunal”, “tema ka ei saa rääkida, jah, teoreetiliselt tal lõpeb lõuna viie minuti pärast, aga kes teab, millal ta lõunale sai, sest nii palju oli hommikul tegemist”. Ma tahan päriselt selle peale öelda – fuck you! Mis kuradi “lõunal olemine”! Muidugi peab inimene sööma, kuid ma päriselt jälestan inimesi, kel pastakas kukub kui kell saab viis, kes punktuaalselt peavad lõunat, sest nii on ette nähtud ja ei tegele probleemidega, sest pole nende vastutusala. Kui mul on vaja töö ära teha, siis ma teen. Lõuna või mitte. Ja me ei räägi siin probleemist diivani pehmusega või tarne hilinemisest vaid väikesest lapsest ning vaimupuudega emast, kes elab koos mehega, kes teda (minu arvamusel) ära kasutab. Kedagi ei huvita, kõik teavad, kuid ei tee midagi, sest “pole minu vastutus”, “mina täpselt ei tea”, “meil on selleks töötajad”. Niisama lõunalauas pläkutada ja linte lahti lõigata on tore, aga vastutada ei taha keegi. Vastik!

Kui lapsed elavad Eestis sellistes tingimustes ja sotsiaaltöötajad leiavad, et see on okei ning see pole päris probleem, siis mis on?