lastekaitse

Blogiteraapia miinused ehk olen jälle faasis, et blogimine üldse lõpetada

/ Eveliis / 6 Comments

Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.

Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.

Päris probleemid

/ Eveliis / 4 Comments

Teate ju küll, et mul on kohati komme võtta sõna igasugu kollastel draamadel. Mitte et ma neid otseselt jälgiks või need mind isegi huvitaks, aga no jäävad silma kuidagi ja siis ma ikka tahan ka sõna sekka öelda. Nagu viimati uudishimu tappis kassi. Selliste postituste peale läheme me ühe sõbrannaga pea alati vaidlema, isegi korraks tülli, sest ta ei suuda aru saada, miks ma oma aega üldse raiskan selliste teemade peale, eriti kui maailmas on ka päris probleemid olemas. Selles mõttes on tal muidugi õigus, et aja raiskamine on see küll, aga mina olen lihtne inimene ja ei oska alati päris probleemidest rääkida, veel vähem neid lahendada. Nii ma siis kollaseid draamasid lahkangi.

Aga ma olen arenemisvõimeline. Eile lahvatas suunamudijate konnatiigis uus draama, viskasin korraks pilgu peale, see paganama uudishimu ja kass, kuid panin sama targalt selle kinni ja unustasin, sest “what are we like twelve”, kus täiskasvanud inimesed draamatsevad selle üle, kes kellele, mida ütles ja kellele rohkem liiga tehti. Mitte kedagi peale nende endi ei h-u-v-i-t-a! Samas ma saan aru, et sellised draamad ongi “sisuloomine” – kes rohkem draamastoorisid teeb, see ägedam ja tihedama graafikuga sisulooja on. Ma olen sellest vanusest ja/või sisuloomisest välja kasvanud. Isegi mu enda “draamad” Mallukaga tunduvad nii piinlikud, et tõesti mõtlen tagant järgi, aga keda huvitas, mida pada kaanele ütles/ei öelnud.

Selle olulise ja informatiivse sissejuhatusega jõuame me teemani, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Ma ei vaata üldjuhul saateid nagu “Sotid selgeks”, “Laser”, “Märgatud Eestis”, isegi “Pealtnägijat ei viitsi vaadata – need saated on kõik Mareki quilty pleasure. Ma ausalt vaatan iga kell enne Netflixist mõnd sarja. Marek heidab mulle seda ette, et mida need sarjad mulle annavad, et tema vaatab, mis elus toimub, kuid ausalt, mul ei ole sellisest elust vaja midagi teada. Kaklevad naabrid, vandenõuteoreetikud… Ma ei taha. Ometigi jäin ma sel nädalal vaatama Taavi Libe poolt juhitud “Märgatud Eesti” saadet ja sellest saatest (link) ma rääkida tahangi. Või pigem Nõo valla sotsiaaltöötajatest.

Tõsi, me ei näinud saates troopiliste kardinate taha, kuid ei pea olema selgeltnägija, et saada aru, et korras selle kardina taga kõik ei ole. Vaevalt saatejuht teeskleks ja valetaks, et elamistingimused olid kohutavad ning kannatajaks mustuses ja kehvades tingimustes elav kahe-aastane laps. Läksin huvist lugema selle saatelõigu kohta kirjutatud kommentaare Facebookis, alati võtavad sellistes teemades sõna inimesed, kes kõike teavad. Nii ka siin. Loomulikult oli seal inimesi, kes mustuses elavat pere kaitsesid, sest “alloo, no milline kaheaastane laps on puhas ja lapsed teevadki kodu mustaks ja ajavad sassi ja kõik ei pea olema briljantselt puhas ja issand, laps ei peagi riides olema, kaheaastased käivadki vaid “mässudega” (öäk, mis sõna!)”. Jah, see kõik on õige, kuid mustusel ja mustusel on vahe. Meie kodu on ka must, sest väljas on porine, meil on lahmakas energiline koer ja valged seinad. Pange ise võrrand kokku. Siit sealt on ühtteist tegemata või juba laguneb otsapidi. Ja vaatame siis nüüd pilte sellest mustusest, mis on kodus, kus elab kahe-aastane laps ja “alloo, kõik ei peagi briljantselt puhas olema”.

Pildid võetud “Märgatud Eesti” Facebooki lehelt.

Lastekaitsetöötaja ja sotsiaalosakonnajuhataja sõnade järgi on aga kõik korras. Lapsega, kellel on lööve/putukahammustused/nahahaigus ja kes on pesemata, on ka kõik korras, keegi pole andnud teada, et midagi oleks valesti, lasteaias pole ka seda tähele pandud. Pidevalt pidid seal käima nii lastekaitse töötajad ja politsei, kuid mitte midagi ei anna aimu sellest, et lapse elamistingimused on kehvad ja tal oleks parem elada vanaema juures. Ma ei tea, kas Nõos töötavad pimedad inimesed või lihtsalt inimesed, keda ei huvita. Pigem viimast. “A me praegu ei saa rääkida, me oleme lõunal”, “tema ka ei saa rääkida, jah, teoreetiliselt tal lõpeb lõuna viie minuti pärast, aga kes teab, millal ta lõunale sai, sest nii palju oli hommikul tegemist”. Ma tahan päriselt selle peale öelda – fuck you! Mis kuradi “lõunal olemine”! Muidugi peab inimene sööma, kuid ma päriselt jälestan inimesi, kel pastakas kukub kui kell saab viis, kes punktuaalselt peavad lõunat, sest nii on ette nähtud ja ei tegele probleemidega, sest pole nende vastutusala. Kui mul on vaja töö ära teha, siis ma teen. Lõuna või mitte. Ja me ei räägi siin probleemist diivani pehmusega või tarne hilinemisest vaid väikesest lapsest ning vaimupuudega emast, kes elab koos mehega, kes teda (minu arvamusel) ära kasutab. Kedagi ei huvita, kõik teavad, kuid ei tee midagi, sest “pole minu vastutus”, “mina täpselt ei tea”, “meil on selleks töötajad”. Niisama lõunalauas pläkutada ja linte lahti lõigata on tore, aga vastutada ei taha keegi. Vastik!

Kui lapsed elavad Eestis sellistes tingimustes ja sotsiaaltöötajad leiavad, et see on okei ning see pole päris probleem, siis mis on?

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

/ Eveliis / 2 Comments

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?