Ilma kahtluseta on Ida meie pere kõige teravam pliiats. Jätame analüüsimata selle, mida ütleb meie kohta see, kui viie-aastane on peres kõige teravam. Tema taiplikkusel ei ole piire. Ausalt.

Lisaks imestan ma tema tahtejõu üle, kohe päriselt. Me läksime esmaspäeval rattaga sõitma, sest ta tahtis lasteaia mänguväljakule. Sinna on peaaegu seitse kilomeetrit. Tal oli sinna minna nii suur soov, et me sõitsime kohale ilma ühegi peatuseta. Minu arvates on see väga pikk maa! Tagasi tulles kartsin ma, et jääme äikesevihma kätte ja kuigi ma nägin, et tegelikult oli Ida väsinud ning me pidime ka mõned peatused tegema, ei kurtnud ega jonninud ta kordagi, et on väsinud, pigistas hambad risti ja väntas kodu poole. Täiesti uskumatu tüüp. Poolel  maal ütles mulle vaid etteheitvalt, et emme, miks sa mulle jakki  kaasa ei võtnud, et sa oled mu ju täiesti ära külmetanud. Olgu öeldud, et ma kodus andsin lihtsalt alla peale seda kui ma olin palunud tal kaheksa korda jakk selga panna. Kuna mina olin siiski süüdi, et lapse ära olin külmetamas, pidin ma talle andma selga oma kampsuni. Midagi pole teha kui oled nii rumal ema olnud, et ei taipa jakki kaasa võtta lapsele.

Järgmisel päeval pidime me minema linna, et saada kokku mu ema ja õega ning tuua ära Ida roosa baleriiniseelik. Kõige pealt oli ta muidugi vaimustuses, aga siis meenus talle, et see tähendaks vaid seda, et ta ei saa uuesti mänguväljakule minna. “Kumma sa valid, burgeri ja jäätise linnas või mänguväljaku?” küsisin ma. Ida vastas kindlalt, et mänguväljaku. “Aga kui ma ütlen, et Marian ja vanaema tahavad sind näha?” püüdsin ma teda lemmikutega meelitada. Ida mõtles ja ütles, et nad alles nägid mind piisavalt, et ju saavad natuke ilma temata hakkama.  “Aga toome su roosa seeliku ja kõrvaklapid ära,” panin ma mängu viimased lemmikud. Ida lemmik on KÕIK, mis on roosa. “Mina ei ole neid tahtnud,” vastas ta mulle. Jumala eest, sellest lapsest tuleb kas poliitik või advokaat. Mis sa selle peale ütled. Olgu siiski öeldud, et eile õhtust kui ta oma seeliku ja kõrvaklapid kätte sai, oleks ta nendega magama ka läinud.

Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga viimased kaks õhtut, peale seda kui me Idale tegime voodi ja mängutoa keskmisesse tuppa, on ta ise vabatahtlikult OMA voodisse magama läinud. Esimesel ööl ärkas nutuga ülesse ja tuli minu juurde kaissu, väitis et nägi unes tsombisid. Kuna ta tundus täitsa hirmul tõstsin ma ta meie juurde magama. Hommikul vaatas ta mulle etteheitvalt otsa ja küsis, et kes ta sinna voodisse tõstis. Vastasin, et mina. Ida vangutas pead ja ütles, et tegelikult ei tohi last tema enda voodist ära tõsta kui laps ei taha. Oookei, see on küll midagi uut.

Ma olen hommikune laiskleja. Mulle meeldib hommikuti kaua magada. Ida ei ole nagu te teate sellest minu kirest suurt hoolinud neli-viis aastat. Alles nüüd on ta jõudnud ikka kui ta ärkab ise üles, paneb mulle kaissu kaisulooma ja läheb alla korrusele toimetama ning laseb mul magusalt edasi põõnata. Muidugi on vist õige talle nüüd ka sõnad peale lugeda, et ta igavusest kuhugi omapäi minema ei sõidaks. Tartus oli ta vanaema juurest ära kõndinud, nii et vanaema oli südamerabanduse äärel ja politseid kutsumas. “Ma tahtsin Marianile külla minna,” oli ta öelnud kui õnneks minuteid hiljem tagasi tuli. Marian elab kõrval tänavas, kuid siiski. Ida on nii isepäine, et igaks juhuks tuleb talle vist öelda, et kodust ei tohi üksinda rattaga mänguväljakule sõita.

Kaks hommikut on ta mulle hommikusööki teinud. Röstsaia. Omaloominguga. Juustu ja purustatud cornflakes´idega. Või rohke musta pipraga. Nii rohkega, et leib oli kaetud purustatud musta pipra kihiga. Ma eelistaks muidugi oma röstsaia ilma maisihelvesteta, aga ei saa ka lapse loovust pärssida. Kes teab, võib olla on temas peidus ka väike tippkoka geen ja kes olen mina, et kahelda sellistes kombinatsioonides.

Elu Idaga on täis pidevaid vaidlusi, kompromisse, üllatusi. Üks pull kuju on välja kukkunud. Kellesse ta küll on?

Piltidel olevad kõrvaklapid on Ida uued lemmikud BuddyPhones klapid, mis saadud kingituseks MySound2go poelt.