Advendikalender nimega Dexter

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

Elu & mõtted

Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.

Kõrges eas proua Eveliis oma Marimekko kleidis

Kui ma Instagrami alloleva pildi postitasin, kirjutas mu Soome-õde (kas see on loogilisem kui minu venna õde, kes ei ole minu õde?), et minu sees elab 60-aastane Soome mammi, kes armastab pitsi ja Marimekkot. Ta ei eksinud kuigi palju. Lihtsalt unustas ära, et lisaks Marimekkole armastan ma ka paljusid teisi Soome disainereid. Osa sellest kindlasti Satu mõjutusel, aga kuna Satul oli hea maitse, siis ma olen siiralt tänulik, et ta selle osakese endast minusse edasi andis. Kui Satust veel rääkida, siis viimane kord kui Marek Pranglist koju tuli, olin ma oma luupainajast nii väsinud ning lisaks oli mul peal mingi enesehaletsuse-periood, et ausalt ma ei olnud ära koristanud ei veiniklaase ega pudeleid, isegi aias laua peal vedeles üks veinipudel (mitte et ma oleks terve see aeg joonud, aga no jäi sinna nädalavahetusest), ma ei viitsinud, ja Marek ütles, et issand sa oled nagu Satu. Kõik asjad igal pool laiali! Ega ta ei eksinud. Kui ma vaatasin ringi, samastusin ise ka kohe Satuga. Ühesõnaga – minu sees on peidus killuke 60-aastast Soome prouat + teine osa tädi Heljut. Ma olen selle üle lausa uhke vist!

Sünnipäevaks sain ma uue diivani. Armusin sellesse kohe kui salongi sisse astusin, aga ei hakanud unistama, sest mul on liiga palju “sigaseid” väljaminekuid, et oleksin saanud uue diivani peale mõelda. Siinkohal tuleb aga tunnistada, et ütlus “unista ja sulle antakse” peab paika. Kõigest kuu hiljem oli mul see iludus kodus. Kunagi hiljem kui sain teada, et selle diivanimudeli sünni juures on olnud mängus ka Iitala disaineri käsi, sain ma miniorgasmi (kas tohib end nii vulgaarselt väljendada?)  Soome proua minus oli rahul.

Rääkides pealkirjas olevast “kõrgest east”, siis laupäeval kui Andrei Zevakini Rannamaja osasid vaatasime, ütles Ada (vist) seal ühes episoodis, et iuuu, klubis olid vaid 40+ vanamehed. Marek pidi ära minestama. Vanamehed, mida? Mis mõttes? Ta sai sel aastal 46! Pean ka ütlema, et vanamehest on asi ikka täitsa kaugel. Meie saime naerda. Päev hiljem oli nali minu kulul, sest sain teada, et mingis FB grupis olla mind nimetatud kõrges eas inimeseks.  Vauuuuu. Ma olin korraks sõnatu. Et olen 86-aastane, aga näen välja nagu 40? Või oot, mis…lasteaialapsed kirjutasid seda või? Samas ei saa ette heita, sest oleme nüüd ausad, kui ma 18-aastaselt vaatasin oma ema ja teisi sugulasi, kes siis olid sama vanad kui mina praegu, siis no nad ikka tundusid vanad, ses mõttes, et täiskasvanud. Nii et perspektiiviküsimus ilmselt jälle.

Perekoolis aeti eile mind mingi kena naisega segamini. Olin korraks meelitatud ja siis mõtlesin, et oh oleks ma vaid selline. Tegelikkus on selline, et kui tahtsin nädalavahetusel üht kleiti aias ringi lippamiseks selga tõmmata, siis kleit sai enne otsa kui mu kõht sinna sisse mahtus (selline eest kinniseotav kleit), nii et asi on ikka jumalast kontrolli alt väljas. Ei, ma isegi ei hala, sest tean ju et ma ei olegi midagi muud teinud kui söönud, nii et lõpuks pidi see just sellise tulemuse andma. Reedel tuleb üle saja aasta Kreisivegan (see mu sama Soome-õde, kes onmu venna õde aga ei ole minu õde – tunnistage, see on ikka khuul sugulussuhe!) külla ja plaanib meid veganiseerima hakata. Naersime, et tegelikult peaks kehakaalu arvestades vaid värskelt niidetud muru sööma.

Kui veel kõrgest east rääkida, siis kuulasime üks päev autoga sõites üht oma lemmikut Aviciit ning ma jäin mõtlema, et kas siis 80-aastasena kuulame me sama muusikat, no et meie noorpõlvemuusika, ja laps ja lapselaps(ed) võdistavad õlgu ja ütlevad, issssand kui kohutav. Nii nagu mina tädi Helju juures pidin kuulama Suveniiri (sel ajal kui mulle endale meeldis MustQ ja CooldD). Tundub nii naljakas mõelda, et istume kusagil aias, joome piparmünditeed ja taustaks käib Avicii. Aga noh…ma ikka julgen öelda, et meie KÕRGE IGA on nats kaugel. Seniks las möllab minu sees see Marimekko kleidis 60-aastane proua, ma ise olen jätkuvalt noor 39-aastane:) Oma noore 46-aastase mehega.

Karantiinipäevik sai läbi

Mitte, et ma sellest nüüd täpselt aru saaks, kuidas päeva pealt kõik jälle ilusaks muutus, viirus ära kadus, inimesed arukalt leebematesse piirangutesse hakkavad suhtuma ja majandus kohe jälle õitsele lööb, aga see teema sai juba Facebookis läbi hekseldatud, et las ta siis jääb. Fakt on see, et kaks kuud kodus olemist sai läbi ja omamoodi oli vahva scrollida Instagramis ja vaadata, kuidas need kaks kuud siis möödusid.

Kahest nädalast sai kaks kuud:

Selle aja jooksul jõudsime:

Meisterdada.

Vanaaja mänge meenutada.

Teha selfie’sid.

Tähistada munadepühi.

Alustada aiatöödega.

Lugeda raamatuid.

Korjata karulauku.

Lubada kassid tuppa.

Nautida elu.

Tegeleda hüpoteetiliste olukordadega.

Teha tööd.

Kasvada perena tugevamaks.

Ja lõpetada karantiini.

Elu Idaga

Ilma kahtluseta on Ida meie pere kõige teravam pliiats. Jätame analüüsimata selle, mida ütleb meie kohta see, kui viie-aastane on peres kõige teravam. Tema taiplikkusel ei ole piire. Ausalt.

Lisaks imestan ma tema tahtejõu üle, kohe päriselt. Me läksime esmaspäeval rattaga sõitma, sest ta tahtis lasteaia mänguväljakule. Sinna on peaaegu seitse kilomeetrit. Tal oli sinna minna nii suur soov, et me sõitsime kohale ilma ühegi peatuseta. Minu arvates on see väga pikk maa! Tagasi tulles kartsin ma, et jääme äikesevihma kätte ja kuigi ma nägin, et tegelikult oli Ida väsinud ning me pidime ka mõned peatused tegema, ei kurtnud ega jonninud ta kordagi, et on väsinud, pigistas hambad risti ja väntas kodu poole. Täiesti uskumatu tüüp. Poolel  maal ütles mulle vaid etteheitvalt, et emme, miks sa mulle jakki  kaasa ei võtnud, et sa oled mu ju täiesti ära külmetanud. Olgu öeldud, et ma kodus andsin lihtsalt alla peale seda kui ma olin palunud tal kaheksa korda jakk selga panna. Kuna mina olin siiski süüdi, et lapse ära olin külmetamas, pidin ma talle andma selga oma kampsuni. Midagi pole teha kui oled nii rumal ema olnud, et ei taipa jakki kaasa võtta lapsele.

DSC08082.JPG

Järgmisel päeval pidime me minema linna, et saada kokku mu ema ja õega ning tuua ära Ida roosa baleriiniseelik. Kõige pealt oli ta muidugi vaimustuses, aga siis meenus talle, et see tähendaks vaid seda, et ta ei saa uuesti mänguväljakule minna. “Kumma sa valid, burgeri ja jäätise linnas või mänguväljaku?” küsisin ma. Ida vastas kindlalt, et mänguväljaku. “Aga kui ma ütlen, et Marian ja vanaema tahavad sind näha?” püüdsin ma teda lemmikutega meelitada. Ida mõtles ja ütles, et nad alles nägid mind piisavalt, et ju saavad natuke ilma temata hakkama.  “Aga toome su roosa seeliku ja kõrvaklapid ära,” panin ma mängu viimased lemmikud. Ida lemmik on KÕIK, mis on roosa. “Mina ei ole neid tahtnud,” vastas ta mulle. Jumala eest, sellest lapsest tuleb kas poliitik või advokaat. Mis sa selle peale ütled. Olgu siiski öeldud, et eile õhtust kui ta oma seeliku ja kõrvaklapid kätte sai, oleks ta nendega magama ka läinud.

DSC08114.JPG

Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga viimased kaks õhtut, peale seda kui me Idale tegime voodi ja mängutoa keskmisesse tuppa, on ta ise vabatahtlikult OMA voodisse magama läinud. Esimesel ööl ärkas nutuga ülesse ja tuli minu juurde kaissu, väitis et nägi unes tsombisid. Kuna ta tundus täitsa hirmul tõstsin ma ta meie juurde magama. Hommikul vaatas ta mulle etteheitvalt otsa ja küsis, et kes ta sinna voodisse tõstis. Vastasin, et mina. Ida vangutas pead ja ütles, et tegelikult ei tohi last tema enda voodist ära tõsta kui laps ei taha. Oookei, see on küll midagi uut.

DSC08062.JPG

Ma olen hommikune laiskleja. Mulle meeldib hommikuti kaua magada. Ida ei ole nagu te teate sellest minu kirest suurt hoolinud neli-viis aastat. Alles nüüd on ta jõudnud ikka kui ta ärkab ise üles, paneb mulle kaissu kaisulooma ja läheb alla korrusele toimetama ning laseb mul magusalt edasi põõnata. Muidugi on vist õige talle nüüd ka sõnad peale lugeda, et ta igavusest kuhugi omapäi minema ei sõidaks. Tartus oli ta vanaema juurest ära kõndinud, nii et vanaema oli südamerabanduse äärel ja politseid kutsumas. “Ma tahtsin Marianile külla minna,” oli ta öelnud kui õnneks minuteid hiljem tagasi tuli. Marian elab kõrval tänavas, kuid siiski. Ida on nii isepäine, et igaks juhuks tuleb talle vist öelda, et kodust ei tohi üksinda rattaga mänguväljakule sõita.

DSC08136.JPG

Kaks hommikut on ta mulle hommikusööki teinud. Röstsaia. Omaloominguga. Juustu ja purustatud cornflakes´idega. Või rohke musta pipraga. Nii rohkega, et leib oli kaetud purustatud musta pipra kihiga. Ma eelistaks muidugi oma röstsaia ilma maisihelvesteta, aga ei saa ka lapse loovust pärssida. Kes teab, võib olla on temas peidus ka väike tippkoka geen ja kes olen mina, et kahelda sellistes kombinatsioonides.

Elu Idaga on täis pidevaid vaidlusi, kompromisse, üllatusi. Üks pull kuju on välja kukkunud. Kellesse ta küll on?

DSC08127.JPG

Piltidel olevad kõrvaklapid on Ida uued lemmikud BuddyPhones klapid, mis saadud kingituseks MySound2go poelt. 

 

 

Elu, mõtted ja vestlused lapsega

Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.

Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.

Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.

“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”

“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.

Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud.  “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.

Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”

Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas.  Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.

Ühistranspordi kasutamise reeglid

Jagasin eile Facebookis üht minu jaoks natuke kummalist seika, mis rongis sõites juhtus:

Kummaline seik rongis. Rong on puupüsti täis, näen siiski üht vaba kohta. Teate neid kohti, kus ühel pool on kaks kohta ja teisel pool kaks, laud vahel, eksju? No vot. Ühel pool lauda istuvad kaks meest, teisel pool vanem proua, tema käekott on poolenisti tühjal istekohal.
Küsin viisakalt, kas tohin sinna istuda. Vanem proua vaatab mind veidi kurja/imestunud/hämmingus/kohkunud/vihase/häiritud näoga, võtab sõnagi lausumata oma koti sülle. Ma istun tema kõrvale.
Järgmisel hetkel paneb ta oma ajalehe kokku ja tõuseb püsti. Okei, ilmselt pidi maha minema järgmises peatuses, mõtlen ma.
Aga ta ei läinud maha. Ta sõitis edasi seistes. KUUS või rohkem peatust.
Mul on nüüd kahju, et ma temalt ei küsinud, MIKS teda häiris, et ma tema kõrvale tühjale kohale istusin?

Ma sain teada, et ühistransporti kasutades kehtivad teatud reeglid, mida mina oma rumalusest ignoreerinud olin. Et teiega ei juhtuks sama, et te enese teadmata ebaviisakalt käituksite, siis panen need reeglid siia ka kirja:

  1. Väldi silmsidet, naeratust ja jumala eest ära püüa kellegagi vestlust alustada. Juba ainuüksi bussijuhile öeldud “tere” võib paanikat külvata ja panna inimesi kahtlema sinu terves mõistuses. Kui sa ei taha, et sind sama bussiga seevaldisse sõidutakse, põrnitse klaasistunud pilgul aknast välja ja väldi kontakti teiste reisijatega. Parim viis mitte libastuda on sukelduda mobiiltelefoni.
  2. Kui sa satud istuma neljasele kohale, siis hõiva kaks kohta kottidega ja istu kindlasti ise äärmisele pingile, siruta jalad välja ja hõiva niimoodi kõik neli kohta. Ainult nii saad sa bussis tagada endale piisavalt privaatsust ja keegi ei tungi sinu isiklikku ruumi.
  3. Kui keegi siiski on piisavalt rumal ja pressib end neljandale vabale kohale, siis vaata teda tapva pilguga, sest ühistranspordi kuldreegel on, et sellistele hõivatud kohtadele lihtsalt ei istuta!
  4. Mitte kunagi ära küsi, kas tohid istuda kohale, kuhu on asetatud käekott. Mitte kunagi! See on kõikide reeglite vastane. See koht on hõivatud! On ebaviisakas paluda kellelgi oma kotti liigutada.
  5. Ühistranspordist väljudes ära palu viisakalt, et inimesed sul eest ära läheksid, vaid hakka närviliselt trügima!

Kõik reeglid kehtivad juhul kui buss/rong/tramm/troll on rahvast puupüsti täis.

Kas rahulolematuna saab rahulolev olla?

Eks ma ju aimasin, et minu avameelne postitus meie pere muredest saab ilmselt palju tagasisidet,kuid ei osanud ma arvata, et see teema nii palju ka negatiivseid ja koledaid kommentaare saab. Muidugi on meil probleem, kuid see ei tähenda sugugi ei armukesi, tüdimust ega teineteise vihkamist või alandamist. Marek on 11 aastat olnud minu parim sõber, minu parim kaaslane, minu suurim fänn, minu suurim toetaja, minu suurim pilvedest maa peale tooja, minu realist, minu kalju, minu…KÕIK.

Me lihtsalt ei ole selline ninnu-nännu-hoiame-koguaeg-käest-kinni-ja-kingime-teineteisele-mõmmikuid-teeme-kõike-alati-koos-paar. Ma hindan ja austan oma abikaasat, kuid see ei tähenda, et ma ei tohiks teda kritiseerida või tema üle naerda. Kui te kuuleksite meie omavahelisi vestlusi lives, siis te arvaks, et me vihkame teineteist. Okei, aegajalt on see tõesti ka päris tüli, kuid laias laastus on see tögamine.

Me oleme üks kummaline paar. Kaks erinevat inimest. Kuid ometigi on meie vahel alati olemas olnud midagi, mis meid kokku kleebib. Teeb temast ja minust meie.

1.jpg

Mis mulle oma mehe juures kõige rohkem meeldib? Antud kontekstis meeldib mulle muidugi, et teda ei huvita “lollused”, millega ma hakkama saan. Muidugi ei poolda ta teinekord mu avameelsust (blogis), kuid ta ei heida mulle midagi ette. Ta võtab mu blogi kui osakest minust. Seda ei ole sugugi vähe, sest selleks peab olema tugev isiksus, et pideva lõõpimise ja “naeruvääristamisega” hakkama saada. Mul on hea meel, et mu abikaasa lubab mul end kirjanduslikult ära kasutada. Mina olen endale blogides kasvatanud üsna paksu naha, kuid minu suur respekt Marekile, kes olude sunnil on siia blogisse üheks peategelaseks sattunud ja on loomulikult paksu nahaga.

Enne Marekiga tutvusmist olin ma ebakindel ja haavatav, ma ei kannatanud kriitikat, ma võtsin kõike isiklikult ning lasin end ära kasutada, endale pähe astuda. Ma olen Marekile tänulik, et ta õpetas mulle enesekindlust ja usku endasse, ülbust ning julgust enda eest seista. Marek muutis ebakindla tüdruku enesekindlaks naiseks. Osaliselt on seega mu tööalased võidud Mareki teene.  Marek õpetas mulle ka olulist ebaolulisest eristama. Kriitikal ja kriitikal ning tülil ja tülil on vahe.

Marek on minusse süstinud enesekindlust ka välimuse suhtes. See on tema teene, et ma tunnen end (ebaadekvaatselt?) atraktiivsena. Tal on p…ui mu kõveratest jalgadest, lamedast rinnast või põrandat kriipivast hammastest, ka ülekilodest (ma tean, et ta iluideaal on pigem kondine naine, kuid ei ole ma kordagi kuulnud ta suust ühtegi etteheidet). Ma olen oma mehe jaoks ideaalne naine. Kas see ei ole uhke asi, mida öelda?

fashionista.jpg

Ma jumaldan seda, et Marek on kuldsete kätega ning terava taibu ja leidliku meelega. Pole asja, mida ta ei oskaks parandada ega ka pole asja, mille ta lahendust ei leiaks. Ma olen siiani impressed, et meie maja on ta põhimõtteliselt ÜKSI püsti pannud. Tänapäeval ei oska paljud mehed isegi linnumaja ehitada.  Samamoodi on Marek esimene mees, kel käsi püsti, kui kedagi vaja aidata on.

Lõpetuseks hindan ma ääretult seda, et mu mees on minu kõrval alati olemas, ta hoolib ja armastab mind hoolimata sellest, milline frukt ma tegelikult olla võin. Ta on alati olemas. Alati.

Ega ta seda sõnadesse väga tihti ei pane, sest…mees noh… kuid kurat, kui üks mees suudab panna oma naise tundma naisena, siis on see minu mees. Me kakleme, me vaidleme, me oleme eriavamustel, me lõõbime ja norime teineteise kallal, me ei ole roosamanna ja vahukoor, me oleme meie. Sarkastiline, osaliselt rahulolematu, kuid samas rahulolev paar.

Vot.

3.jpg

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.