Kellelegi ei tule vist enam üllatusena, et ma olen taaskasutuse ja vanade asjade sõber. Ei, ma ei karda mingit vana ja halba energiat, mis vanadel asjadel pidavat mõnede arust olema. Mulle meeldivad vanade asjade lood. Ja mu meelest on vanadel asjadel iseloomu. Muidugi ei tähenda see seda, et ma välistaks kõik modernse, lihtsalt meie kodu on selline wannabe-Bullerby, kuhu sobivad sellised natuke räsitud aga omamoodi asjad.

Üks kõige räsitumaid ja kummalisemaid asju meie kodus on kindlasti üks klaasist kohvipurk. See on Rootsist toodud, pakun et kusagil 80ndate lõpus. Saate ju isegi aru kui popp üks täiesti tavaline klaaspurk tol ajal olla võis. Rääkimata veel kohvist, mis seal sees oli. Snabbkaffe ehk lahustuv kohv. Seda pakuti ikka omal ajal vaid väga valitud külalistele.

Kui see purk minuga Ussipessa kaasa rändas, tahtis Marek seda muidugi esimese hooga ära visata. Kole ju! Paar korda on mu sõbrannad tahtnud seda puhtaks pesta. Kole ju! Noh et saaks selle vana kirja sealt pealt ära, siis oleks täitsa tavaline kena klaaspurk. Marek on isegi paar korda püüdnud mulle sarnast purki leida. Nüüd teavad kõik, et minu kohvipurgiga ei tasu jännata. See purk on selline nagu ta on ja peab selliseks jääma!

Tundub totter mingist sellisest asjast kinni hoida? Ma ju ütlesin, et minu jaoks on vanadel asjadel oma lood. See purk näiteks toob mulle meelde lapsepõlve. Elutoa sektsioonikapis klaasi taga olid meil selle kohvipurgi kõrval veel teisedki edevad pudelid. Ilmselt nende sisu nii maitsev ei olnud, kirsiliköörid ja muud sellised, aga need olid välismaalt toodud ja ma lapsena kogu aeg imetlesin neid pudeleid. Tundusid nii ilusad ja läikivad, nagu kunstiteosed. Näiteks see pudel oli mu lemmik. Selle väikese pokaali pärast. Tänapäeval võib tunduda naeruväärne, et midagi sellist nii erilist tundus, aga halloo…kui ma laps olin, siis olid välismaa kilekotid ka kõige ägedam värk üldse.

Lisaks peentele pudelitele olid kõik meie maja nööbid, niidid, nõelad, rohud ja muud pudi-padi ilusate piltidega plekk-karpides. Võrreldes likööripudelite sisuga olid muidugi nende karpide sisud tunduvalt ahvatlevamad – taani võiküpsised ja igasugu erinevad värvilises paberis kommid – aga oluline oli ka see, et need karbid jäid alles ja neid sai hiljem nii praktilistel otstarvetel kasutada. Ka hoiukarpe kui selliseid, vähemalt ilusaid, ei olnud siis küll veel välja mõeldud.

No vot. Sellised vana aja asjad toob mulle üks räsitud kohvipurk meelde.