Taukari seda laulu teate, kus ta laulab: “ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa,
aga ausalt saan hakkama, ja kui teatris sind näen on su käsi tema käes,aga kelle peale mõtled sa, salaja?“
Minul on see hetkel üks lemmiklugu. Ma ise ka imestan, aga päriselt, kui raadiost tuleb üürgan kaasa laulda. Mingit sõnumit laulust ei otsi ja polnud isegi süvenenud sõnadesse. Kuni paar päeva tagasi jäin mõtlema. Õnnetu armastuse peale. Ma sain mõnda aega tagasi kokku paari tuttava/sõbranna/endise töökaaslasega. Südamesõbrannad me ei ole, aga olles koos töötanud, siis oleme ikka teineteise hingeeluga kursis. Üks neist läks oma pikaajalisest elukaaslasest lahku kolm-neli aastat tagasi. Elab uue mehega, plaanib abielu ja lapsi. Kõik tundub väljast nii ilus, selline moodne muinasjutt ilusatest ja noortest inimestest.
Aga siis hakkas ta rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta eelmine suhe purunes. Plirts-plärts mindi lahku ja nii mees kui naine olid kindlad, et saavad uuesti kokku, et see on vaid üks faas elus, kuid siis ütles mees midagi, mida naine ei suutnud uhkuse tõttu alla neelata ja otsustas mehe “päriselt maha jätta” (kõlab naiivselt, aga kõik, kes on kunagi keevalistes suhetes olnud, saavad aru, mida ta mõtles). Aegapikku tekkis naisele uus elukaaslane ja mehele uus elukaaslane. “Ma ei hakka oma praegust elukaaslast kunagi nii armastama nagu toda meest,” rääkis ta mulle, “aga ma ei taha lahku minna, ma ei taha kõigest jälle ilma jääda ja üksinda olla.” Ma nägin tema silmis kurbust ja igatsust. Ta nägi, et ma seda nägin. “Ei, mu elus on praegu kõik hästi, lihtsalt ma igatsen armastust, spontaansust ja vabadust.” Ta sai isegi aru, et ütles liiga palju, sest nii palju kui mina tean vägivaldsetest suhtesest, siis üks ohu märk, et mees on liiga kontrolliv ja suhtes ei ole kõik korras, on see, kui ära kaovad sõbrad ja väljas ei tohi käia ilma meheta või sõpradega, kes mehele ei meeldi. Sellele mehele ei meeldi ükski naise vana sõber ja seepärast ka meie oleme väga harva kokku saanud. Võib-olla me mõjutame naist kuidagi. Ma olen endale lubanud, et enam teiste inimeste elusid “parandada” ei püüa ja lihtsalt kuulasin. Mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem hakkas mul valus. Ma nägin, kuidas armastus teeb haiget.
“Ma lootsin kogu aeg, et ehk saame me veel kokku, aga nüüd on tal laps ja ta on abielus, siis ma sain aru, et minu rong on läinud, mul ei ole enam midagi teha,” rääkis ta. “Mul on valus neid koos vaadata, ikka veel.” Mul hakkas sellest naisest nii kahju. Pealtnäha on kõik tema elus idülliline ja ilus, aga tegelikkuses, salaja, on ta elu nagu Taukari laul. Ma olen pealtnäha küünilisuse kehastus, kes ei mõista grammigi romantikast, aga fakt, et mu lemmikfilmid on paljud armastusfilmid, ütleb minu salaiseloomu kohta nii mõndagi. Ma olen tegelikult lootusetu unistaja ja romantik. Ja nii jäin ma paratamatult mõtlema, et olgugi, et mõlemad inimesed on oma eludega edasi läinud, siis kas nad võivad veel kunagi kokku saada. Juhul kui see on armastus. See päris armastus. nagu filmides.
Ma võin sulle ‘lohutuseks’ öelda, et tihti kui saadakse uuesti kokku, siis see ei ole enam üldse nii nagu varem. Seega vahel on parem, kui see jääb lihtsalt unistuseks ja minnakse eluga edasi. Mõnedel inimestel on komme hakata oma eelmisi suhteid peale lahkuminekut idealiseerima ja unustada need halvad asjad mille pärast üldse lahku mindi. Endale jääb ka tunne, et oli mingi väike ja mõttetu põhjus, kuigi tegelikult ei olnud see viimane väike mõttetu tüli, vaid mingi asi kees kogu aeg ja see lõplik tüli oli lihtsalt viimane piisk.
Mul endal oli ka nii, et olin väga armunud ja abielus. Tülitsesime kogu aeg, aga olime ikka armunud. Suhe oli lõpuks selline kokku-lahku, kuigi teised lähedased sellest ei teadnud. Piinlik oleks olnud sellest rääkida. Päris lahkukolimine tuli alles ühe suure tüli tõttu. Sellele järgnes ka lahutus. Uskusime mõlemad, et lepime veel ära ja oleme varsti uuesti koos. Kolme aasta jooksul peale seda armusin paar korda väga kirglikult ja kuigi nende meestega midagi välja ei tulnud, siis nägin, et suhe võib ka teistsugune olla. Ei lasku siin detailidesse, aga lihtsalt hakkasin tegelikult suhetelt ja meestelt natuke rohkem ootama kui varem. Põhjus miks nende meestega midagi välja ei tulnud oli minu eksis. Ma ei olnud temast lahti lasknud ja uued mehed said sellest aru. Lõpuks olimegi jälle koos, aga kuna aega oli palju mööda läinud, siis algus oli küll roosiline, kuid üsna kiiresti sain aru, et tegelikult häirisid mind paljud tema omadused nüüd palju rohkem kui varem. Tulid meelde ka asjad, mida ta tegelikult mulle varem öelnud ja teinud oli ja millele siis nii suurt tähelepanu ei olnud pööranud. Sain aru, et ta ei olnud mind kunagi päriselt austusega kohelnud. Ka tema hakkas minu kallal norima ja ütles välja palju asju, mis tal kogu aeg hinge peal olid olnud. Asju mida ma eladeski ei oleks osanud ette kujutada. Kui me ei oleks ära leppinud ja uuesti koos olema hakanud, siis oleks mul jäänud temast romantiline mälestus ja ma ei oskagi öelda kumb variant oleks olnud parem. Me mõlemad siiralt uskusime, et oleme teineteise jaoks loodud ja peame koos olema, aga tegelikult häirisid meid teineteise juures nii paljud asjad ja selle tõttu ju tegelikult lahku läksimegi.
Ma ei taha öelda, et sinu sõbranna puhul nii on. Lihtsalt see on üks variant.
Ma tegelikult olen sinuga nõus, et ei pruugi see vana “see õige ja ainus” olla. Ongi rohkem selline filmiteema, aga no romantik minus ju ikka mõtleb, et aga mis siis kui…
Samas on ju tegelikult kurb hoopis see, et naine on “päris armastuse” asendanud suhtega, mis ei paku talle seda, mida ta sooviks ja ootaks, ta on lihtsalt leppinud, et nüüd on nii. Ja ta ei ole ainus. Ma tean veel naisi ja mehi, kes lihtsalt lepivad, sest “üksi ei taha ju ka olla”.
Minul on olnud elus üks väga suur armastus ja peale seda nii mõnedki suhted, aga enne Marekiga kohtumist teadsin, et need suhted olid lihtsalt suhted. Mulle tundub aga et siin abiellutakse “lihtsalt suhtega”.
Pole küll minu asi öelda, aga…
Kurb on ka see, et kardetakse füüsiliselt üksi olemist, mitte suhtes üksi, üksildane olemist, mis on minu arvates esimesest variandist kordades hullem.
Hell yeah! Nii nõus sellega. Põhjus, miks ma lahutasin oma pea 16 aastat kestnud abielu ja kuigi täna me saame kenasti läbi, siis uut suhet ei tahaks temaga iial enam. Mul ilmselt vedas, sest kohtusin oma teise poolega ja need suhted on võrreldamatud. Aga ma olin ise kasvanud ka teiseks inimeseks või õigemini – saanud iseendaks ja julgesin olla ma ise. Lõpuks.
Ah, see on kohutavalt romantiline lugu, milles omajagu mehhikolikku seebiseriaali ja draamat et küll ja veel. Kirjuta või raamat 😀
Kas jutt on JO st?
Ma ilmsely tean, keda silmas pead, aga ei…kindlasti mitte