Me kolisime Norrast ära kui Ida oli kolmene ja ilmselt just sel ajal kui talle keel(ed) külge hakkasid. Ma olen püüdnud ikka norra keelt temas säilitada ka Eestis elades ja nii on meil hästi palju norrakeelseid multikaid, mida me vaatame. Mina ise õppisin keele selgeks peamiselt just telekat vaadataes (plussiks oli muidugi see, et olemas olid ka inglise keelsed subtiitrid, aga no ikkagi). Raamatuid loeme ka, aga see on natuke keerulisem, sest Ida sõnavara norra keeles ei ole nii hea ning tal pole kannatlikkust selleks, et ma loeksin norra keeles ja tõlgiksin eesti keelde. Samas pean ma ausalt ütlema, et ma pole väga palju püüdnud ka. Ega mul ka selle kannatlikkusega kiita pole.

Elu läks nii, et me hakkasime suhteliselt kohe peale Eestisse kolimist uuesti Norra vahet pendeldama ja ühel hetkel tundus täiesti loomulik, et võiks Ida panna uuesti ka Norras lasteaeda. Nii et ta ei peaks kogu aeg minuga töökohtumistel kaasas olema, vaid saaks vanade sõpradega uuesti mängida ja samal ajal keelekeskkonnas olla. Ida on hästi krapsakas ja energiline, aga samas ka hästi häbelik. Nüüd oleme me Norras käinud umbes pool aastat vist, nii et ta on iga kuu nädal aega ka Lillehammeris lasteaias ning kuigi ma teadsin, et ta sai keelest üsna hästi aru, siis norra keeles ta ise ei rääkinud enam. Õpetajad lasteaias muidugi ütlesid, et ta teeb end täitsa kenasti arusaadavaks ja nii ma väga ei mõelnud rohkem selle keele asja peale. Muidugi leian ma, et see on nii suur asi kui juba väiksest peale osata mitut keelt, lihtsalt niisama, ilma õppimata, aga eesmärk omaette ei olnud teda keelt panna õppima, vaid ma omas peas kujutasin ette, et kui  ta vanemaks saab ja tahaks keelt õppima hakata, siis on see tal palju lihtsam, sest ajusopis on keel olemas. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, ma ei ole lastekasvatuse ega keeleteaduste ekspert, aga nii ma mõtlesin.  Ja see oligi üks peamine eesmärk, miks tal lasta siin lasteaias käia.

Muidugi kui ma nüüd mõtlen tagasi enda peale, siis ma olen tegelikult ka arg. Ma sain norra keele üsna kiiresti selgeks, aga suurema osa ajast olin ma vait. Ma ei julgenud seda kasutada. Nii, et selles mõttes on Ida minusse ja ma saan temast aru.

Minu suureks üllatuseks hakkas aga Ida seekord kui me Lillehammerisse sõitsime minuga norra keeles rääkima. Lihtsalt lambist. Mitte muidugi puhtalt ja soravalt, aga ta hakkas kasutama norrakeelseid lauseid ja ütles mulle, kuidas Pernille ühte või teist sõna ütleb. Peale kuuekuulist vaikust oli see minu jaoks päris üllatav. Nüüd proovib ta sõpradega ka norra keeles end selgeks teha. Sõnavarast jääb küll puudu, aga reedest saati on ta kodus püüdnud end norra keeles selgeks teha. Norra keel on muidugi ka ainus viis, kuidas ta saab tädi Klaudiat endaga mängima kutsuda, sest poola-inglise-eesti segakeel on veel keerulisem. Ja Ida päriselt püüab end norra keeles väljendada. Nii palju kui tal sõnu on. Julgelt. Muudkui küsib sõnu juurde. Kui ma muidu üritasin talle sõnu õpetada, vastas ta mulle alati “kui mina tahan niimoodi öelda, siis mina ütlen niimoodi”, aga nüüd proovib järele korrata. Huvitav, millest selline muutus?