norra keel

Minu laps on geenius// My child is a genius!

/ Eveliis / 7 Comments

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

/ Eveliis / Leave a comment

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

 

 

Keeled ja minu aju

/ Eveliis / 4 Comments

Iga kuu oleme me umbes nädal-kaks viimased pool aastat Norras veetnud. 90% ajast suhtleme me norra ja inglise keeles, Idaga muidugi eesti keeles, aga tuttavate ja sõpradega käib suhtlus ikkagi teistes keeltes.

Iga kord kui ma Eestisse tagasi tulen võtab mul 1-2 päeva, et aru saada, miks kõik inimesed ümberringi eesti keeles räägivad. See on nii alati olnud. Tavaline. Ilmselt ei ole ma ainus, kel nii on. Natuke naljakas on aga hoopis seekordne olukord, kui ma olen reisil eestlasest kolleegiga. Omavahel räägime me muidugi eesti keeles, kuid kolme päeva jooksul olen ma poole ajast temaga tahtnud inglise keeles rääkida. Näiteks kõnnime ja kõnnime, vaikuses, ja siis kui ma tahan midagi öelda või kommenteerida, teen ma seda inglise keeles. Automaatselt. Kõlab jube veidralt ja nats sellise ajuvaba poosetamisena, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Mõtlen nüüd, et kui minul juba on keeled sassis, siis pole ju ime, et Idal ka (eriti kui ta veel beebim oli) keeled sassi kippusid minema. Ka mingi naljaka oma loogika järgi. Kodus Norras rääkis ta meiega eesti keeles, aga Eesti koju jõudes hakkas norra keeles rääkima. Ju tema aju registreeris ka mingi muutuse, mille loogikast mina täpselt aru ei saanud.

Anyways, to the airport now. Home and summer is waiting!

Ida ja norra keel

/ Eveliis / 4 Comments

Me kolisime Norrast ära kui Ida oli kolmene ja ilmselt just sel ajal kui talle keel(ed) külge hakkasid. Ma olen püüdnud ikka norra keelt temas säilitada ka Eestis elades ja nii on meil hästi palju norrakeelseid multikaid, mida me vaatame. Mina ise õppisin keele selgeks peamiselt just telekat vaadataes (plussiks oli muidugi see, et olemas olid ka inglise keelsed subtiitrid, aga no ikkagi). Raamatuid loeme ka, aga see on natuke keerulisem, sest Ida sõnavara norra keeles ei ole nii hea ning tal pole kannatlikkust selleks, et ma loeksin norra keeles ja tõlgiksin eesti keelde. Samas pean ma ausalt ütlema, et ma pole väga palju püüdnud ka. Ega mul ka selle kannatlikkusega kiita pole.

Elu läks nii, et me hakkasime suhteliselt kohe peale Eestisse kolimist uuesti Norra vahet pendeldama ja ühel hetkel tundus täiesti loomulik, et võiks Ida panna uuesti ka Norras lasteaeda. Nii et ta ei peaks kogu aeg minuga töökohtumistel kaasas olema, vaid saaks vanade sõpradega uuesti mängida ja samal ajal keelekeskkonnas olla. Ida on hästi krapsakas ja energiline, aga samas ka hästi häbelik. Nüüd oleme me Norras käinud umbes pool aastat vist, nii et ta on iga kuu nädal aega ka Lillehammeris lasteaias ning kuigi ma teadsin, et ta sai keelest üsna hästi aru, siis norra keeles ta ise ei rääkinud enam. Õpetajad lasteaias muidugi ütlesid, et ta teeb end täitsa kenasti arusaadavaks ja nii ma väga ei mõelnud rohkem selle keele asja peale. Muidugi leian ma, et see on nii suur asi kui juba väiksest peale osata mitut keelt, lihtsalt niisama, ilma õppimata, aga eesmärk omaette ei olnud teda keelt panna õppima, vaid ma omas peas kujutasin ette, et kui  ta vanemaks saab ja tahaks keelt õppima hakata, siis on see tal palju lihtsam, sest ajusopis on keel olemas. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, ma ei ole lastekasvatuse ega keeleteaduste ekspert, aga nii ma mõtlesin.  Ja see oligi üks peamine eesmärk, miks tal lasta siin lasteaias käia.

Muidugi kui ma nüüd mõtlen tagasi enda peale, siis ma olen tegelikult ka arg. Ma sain norra keele üsna kiiresti selgeks, aga suurema osa ajast olin ma vait. Ma ei julgenud seda kasutada. Nii, et selles mõttes on Ida minusse ja ma saan temast aru.

Minu suureks üllatuseks hakkas aga Ida seekord kui me Lillehammerisse sõitsime minuga norra keeles rääkima. Lihtsalt lambist. Mitte muidugi puhtalt ja soravalt, aga ta hakkas kasutama norrakeelseid lauseid ja ütles mulle, kuidas Pernille ühte või teist sõna ütleb. Peale kuuekuulist vaikust oli see minu jaoks päris üllatav. Nüüd proovib ta sõpradega ka norra keeles end selgeks teha. Sõnavarast jääb küll puudu, aga reedest saati on ta kodus püüdnud end norra keeles selgeks teha. Norra keel on muidugi ka ainus viis, kuidas ta saab tädi Klaudiat endaga mängima kutsuda, sest poola-inglise-eesti segakeel on veel keerulisem. Ja Ida päriselt püüab end norra keeles väljendada. Nii palju kui tal sõnu on. Julgelt. Muudkui küsib sõnu juurde. Kui ma muidu üritasin talle sõnu õpetada, vastas ta mulle alati “kui mina tahan niimoodi öelda, siis mina ütlen niimoodi”, aga nüüd proovib järele korrata. Huvitav, millest selline muutus?

 

Taani keel kui kõrgem matemaatika

/ Eveliis / Leave a comment

Taani keel.

Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi taani keelt lugeda. No ei erine peaaegu üldse norra keelest. Aga arusaamine. Vot see on juba teine tera. Alustame sellest, et mu lõputöö kaitsmisel oli oponent taanlane ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi sõna ta jutust aru. Oleks ma tookord ka juba julge olnud, oleks ma võinud öelda, et ei saa aru, aga samas võib olla mu töö oli ikka kehv ka, et kehva hinde sain. Ei saa ehk taani keelt süüdistada. No mine tea. See selleks.

Nüüd Taani minnes olin ma dilemma ees. Mis keeles rääkida. Automaatselt hakkasin rääkima norra keeles. Sain inimestega suheldud ja eks see andis julgust juurde edasi norra keeles jaurata. Mõni kord pidin küll pingutama, et aru saada, mida öeldi ja vahel ei saanud üldse aru, mida öeldi. Näiteks ostsin poest tossud. Müüja küsis, kas ma tahan neid. Noogutasin. Ta võttis mu käest karbi, ütles midagi ja kadus nendega. Ma jäin kassa äärde rumalalt seisma ja ootama. Kui ma olin seal veidike rumalalt seisnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas sain valesti aru ja ta viis need lattu tagasi. Leidsin müüja teise kassa juurest mind ootamas, tossud karbiga mind letil ootamas. Ilmselgelt oli ta öelnud, et tulge teise kassasse, aga sellest ma aru ei saanud.

Laevas küsiti mult oste tehes midagi mis kõlas nagu “nöekoo” (püüdke seda öelda VÄGA pehmelt ja pudistades või nagu hakkaks teil süda pahaks minema). Terve esimese päeva ei saanud ma aru, MIDA nad tahavad. Teisel päeval taipasin, et see pudin tähendas pardakaarti. No jumala eest, ütle siis “nökkelkort”, mitte ära kaota pooli tähti sõnast ära. Reaalselt nad jätavad pooled tähed ütlemata. Ma ei liialda.

Igatahes kujutasin ma endale siiski ette, et saan taani keelega hakkama ja ühe kliendi juures ka saan. Pole üldse probleemi olnud. Siis läksin rind kummis teise kliendi juurde ja ma tahtsin nutma hakata. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis, aga ainus asi, mis ma ta jutust aru sain, oli kui ta “jee” (isegi “yes” ei viitsi nad välja öelda) ütles. Ta vist vaatas mind nagu debiilikut, kes talle lihtsalt lollilt otsa vaatas. Inglise keel oleks palju paremini toiminud, aga ta ei olnud väga tugev inglise keeles. Kuidagi saime ikkagi hakkama, sest kui konteksti tead enam vähem, siis on võimalik ära arvata, mida ta ütles.

Läksin tagasi oma esimese kliendi juurde ja hakkasime numbritest rääkima. Appi, ma pidin hulluks minema. Ja see ei ole isegi naljakas, MIDA nad numbritega teinud on. Ma ei saanud sellest inimesest ka enam midagi aru. Ma lootsin, et numbrid taani keeles  on samasugused nagu norra ja rootsi keeles. Okei, vahet ei oleks kui nad “kahekümneühe” asemel ütleks “üks ja kakskümmend”, mida nad LOOMULIKULT TEEVAD, nende numbrid on ekstraebardlikud. Tahate näidet? PALUN! Selleks, et taani keeles öelda “97” on vaja kõrgema matemaatika oskusi. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas taani keeles võiks olla nii lihtne number nagu “599”.

f30ohls.png

Kuidas Idast norrakas kasvas /How Ida became Norwegian

/ Eveliis / Leave a comment

See ei ole lugu sellest, kuidas norrakas on nii kihvt olla, vaid pigem on see lugu integreerumisest teise ühiskonda ühe pisikese lapse näitel. See on näide sellest kui lihtne on tegelikult teise kultuuri, tavade ja keeltega harjumine ning nende omaks võtmine kui selleks vaid soovi on. Integreerumine ei võta aastaid, ei ole võimatu, vaid algab soovist ja perest.

Mina olen uhke selle üle, et olen eestlane. Ma kirun küll Eestis, aga lootuses, et midagi muutub, et ma saaksin olla uhke ka Eesti üle. Tänases Eestis on kahjuks liiga palju neid asju, mis mu meele mõruks teevad, kuid väikese ja tähtsusetu inimesena ei ole mul suurt võlujõudu midagi muuta, vähemalt mitte rohkem kui minu võimalused ja kohustus kodanikuna. Hetkel olen ma uhke eestlane välismaal. Juured on meiega kaasas, kuid me oleme siiski välismaal, kus on paljud asjad teisiti kui see, millega me harjunud. Meie asi on olla nii palju norrakas kui Norras elamiseks vajalik.

Ida oli 1,5-aastane kui me Norra kolisime. Kahe-aastaselt läks ta lasteaeda. Kuidas ta seal hakkama saab, keelt oskamata, oli mu suurim hirm. Ma kartsin, et võõrkeelses lasteaias käimine valmistab talle stressi. Ma ise olin ju keskkoolis läinud norrakeelsesse 11.klassi, kus ma esimesed kuud vaid aknast välja vaatasin, sest ma ei saanud keelest aru, mul oli aga üks eelis – ma oskasin inglise keelt. Tegelikult oli eelis ka Idal. Ta läks rühma, kus lapsed veel väga rääkida ei osanud ja nii oli vaja end selgeks teha käte-jalgade abil, esimesed norrakeelsed sõnad tulid koos teiste lastega, kes õppisid rääkima. Norra lasteaed osutus üldse kõige õigemaks sammuks ja ma olen natuke tänulik, et Idal see võimalus on. See on täpselt selline lasteaed, mis talle sobib. Kui üks laps armastab lasteaeda minekut, siis on see Ida.

Lasteaiast on ta koju kaasa toonud keele, ma olen siiani hämmingus, et üks kolme-aastane laps oskab võõras keeles mulle öelda kui midagi on “ødelagt” (katki) või muud sarnast, mis mu meelest ei ole sugugi lihtne sõnavara (nagu tavalised sõnad “mamma” ja “pappa”). Lasteaiast on ta kaasa toonud armastuse looduse ja värskes õhus viibimise vastu, iga ilmaga, see on nakatanud terve pere. “Ut på tur, aldri sur” (väljas olles ei ole kunagi tuju paha) , mis on ühe õige norraka lööklause on meiegi hinge pugenud ja võin ausalt öelda, et kui ma varem seda ei mõistnud, siis nüüd ütlen ma käsi südamel, et see on igati õige. Lasteaiast on ta koju kaasa toonud norra lastelaulud. Et lapsega kaasa laulda, olen ma veetnud tunde youtube´is. Ma oskan laulda kahte Ida lemmiklaulu “bjørnen sover” ja “jo mere vi er sammen, er sammen” – need kummitavad mul peas ja ma laulan neid teinekord ka üksi olles. Autosõidul kuulame me “Alf og Bett” tähestikulaule, “Kardemoni linna röövleid” ja armastame mõlemad Klatremus’i ja teisi Hakkebakkeskogen tegelasi. Fantorangenist, kes norra laste-tv´st tuttav, rääkimata.

Ida on lasteaiast toonud meile uued norra tuttavad. Ja norrakatega tuttavaks saada ei ole teab, mis lihtne.

Ida on lasteaiast koju toonud “meie Norra”. Kui küsida Idalt, mis on tema lemmik(hommiku)söögiks, siis selleks on “brødskiver” (võileivad), gjerne kaviaari ja brunost´iga. Kui see pole Norra näoga hommikusöök, siis ma ei tea, mis on. Matpakke (toidupakk) peab tal alati kaasas olema.

Ida on see, kes meist on teinud nii palju norrakad kui see eestlasena võimalik ja vajalik on. Ma olen selle üle paganama uhke. Ida on ehe näide sellest, kuidas üks väikene laps on terve pere suutnud teha osakeseks Norrast.

IMG_3023

This is not a post how it is so cool to be a Norwegian, or it is better to be a Norwegian than Estonian. I am very proud to be an Estonian, there are of course many things, especially in politics and welfare system that makes me complain, but there are also so many things I am proud of as Estonian. But at the moment I am an Estonian living abroad and this post is about integration on an example of a small child. Integration is possible, doesn´t take years and is not hard, it starts with will and wish.

Our daughter was 1,5 years old when we moved to Norway, at the age of two she started at a Norwegian kindergarten. I was afraid it will be hard for her, not knowing the language and everything: I had been in high school in Norway, where the first months I watched out of window, because I didn´t know a word, but I had an advantage – I could English. Actually also Ida had an advantage – she started in the group with children who could not speak that much, so a lot had to be explained with hands. Her first Norwegain words she learned in kindergarten. Going to a Norwegian kindergarten has been the best thing we´ve done. And if someone enjoys going to kindergarten, it sure is Ida. A big smile comes to her face when she can be together with her friends.

She has learned from kindergarten the love for nature and outdoor activities. It has infected the whole family and belive me – I was not an outdoor person. Now I know what Norwegians mean with “ut på tur aldri sur”.

From kindergarteb she has brought home another language, I sometimes still cannot believe she at the age of 3 can use complicated words like “ødelagt” (destroyed) and explain me things in two languages.

From kindergarten she has brought us Norwegian friends. And I tell you it is not easy to get close to Norwegians, but thanks to Ida we now know some people we will stay in touch  when we move back, so that country borders will not stop the kindergarten friendship.

From kindergarten Ida has brought to our house a piece of Norwegian culture. Children`s songs, traditions, plays. I have used many hours on you tube learning the texts of her favorite songs, like “bjørnen sover”, “edderkoppen”, “vil du være vennen min”. I am in love with Fantorangen and Bukkene Bruse, the robbers of Cardamom town, Klatremus and many others, Just like Ida.

If you ask Ida what is her favorite breakfast, it is “brødskiver”, gjerne with kaviar and brunost. She loves pølse i lompe. All very Norwegians.

She is the one that has made us Norwegians. As much as necessary and possible as an Estonian. In today`s society integration is a huge issue. I say start from the children. Ida is a perfect example on good integration (of the whole family).

Norra keel nagu lapsemäng/ Norwegian in 1-2-3

/ Eveliis / 2 Comments

Mõnikord on inimestel eksiarvamus, et norra keel on üks raske keel õppida. Ei ole. Norra keeles ei ole vaja palju sõnu kasutada. Järgmiseks Norra reisiks on teil keel juba poolenisti selge. Edasi on keeleõpe nagu lapsemäng.

//You think Norwegian is a difficult language. Nope. You have guessed wrong. See – only a few words are needed for basic conversation in Norwegian. All the rest is like a piece of cake:)

 

few-words.png