Meil on ikka nii aeglane nett, et see postitus on kaheksa korda ära kustunud ja ma olen jõudnud miljon korda Telia peale vihastada, et nad pole reageerinud, olgugi et tegin mobiilse interneti tellimuse eelmisel reedel (!!!), nii et mul on juba praeguseks meelest läinud, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Ahjaa. Puhtus ja lapsed. Mul on tuttavaid, kelle kodud on nii piinlikult puhtad, et nendele külla minnes on tunne nagu külastaks Elisabethina  Hyacinth Bucketit. Ja mul on ka tuttavaid, kelle kodud on mu mõistes juba piiripealsed räpasele. Tõe huvides peab ütlema, et esimeses kodus ei ole lapsi, teises on neid kaks.  Olgugi et ma ei armasta väga koristamist ja aegajalt tuleb ette, et mul on isepuhastuv kodu, armastan ma korras kodu. Mulle meeldib kui asjad on oma koha peal ja kõik on korras.Paratamatult on mul tekkinud tunne, et meie kodu ei ole enam kunagi korras. Vähemalt seniks kuni siin elab Ida, kelle lemmikmäng on kõik mänguasjad mööda maja laiali vedada.

A võib-olla on puhtus üldse ülehinnatud? Ses mõttes, et tegin mina eile kodu poolpuhtaks -põrandaid ei viitsinud pesta, ja üldpilt oli ilus, aga ma avastasin, et siin majas on nii palju juba lagunenud ja väsinud, et ma ei tea, kuna ja milliste rahadega need asjad korda saavad. Osa asju polegi päris valmis saanud, enne kui nad juba lagunema on hakanud. Löö maja nii läikima kui tahad, ikka on ta juba just shabby.

Pildilt õnneks ei paista. Pildilt paistab see, kuidas mänguasja pomm jälle plahvatanud on.

Mingi miljon aastat tagasi hakkasime me aeda grillnurka ehitama, täna tekitasime me Idaga sinna õduse “kodukohviku”, grillnurk on kahjuks ikka poolik ja pigem juba räämas. “Kodukohvikule” oleks vaja veekindlat katust (kust saab purjeriiet?) ja põrandat (nii vastik on õhtul märjal rohul kõndida/astuda) ning palju tülli (kust saab odavalt ja palju? Abhakanist?)

Kodus on hea olla küll ja puhkus on ka tore asi, aga vastab vist tõele, et kui inimene on rahulolematu, siis ta hakkab mööbeldama. Ma mööbeldasin eile elutoas ringi, aga ma pole ikka rahul. Ma tahan, et Ussipesas oleks kõik mitte räämas. Selline ilus nagu ilupiltidelt paistab. Mitte selline, mis kardinate tagant paistab. Ei-ei, ma ei eeldagi, et see iseenesest tekiks, mul on lihtsalt hirm selle ees KUI palju siin tegelikult teha on.

Ahjaa, kas ma seda olen juba maininud, et ma tahan nüüd juurikad ja maitsetaimed maha panna. PÕLLULE. Maad siin jagub. Ehk siis mul oleks vaja leida ka siin keegi, kellel oleks traktor. On siin keegi selline?

Sometimes I get the feeling our house wil never be clean and tidy again. I mean I am not the biggest fan of cleaning, but still I like things to be on right places and toys in one place. In our house it looks like there is a toy bomb exploding every hour, because they are everywhere! And what is it with toys – I put away one, three seem to come to replace it, do they multiply in a mysterious way?

But perhaps a clean house is overrated? I have friends who have such clean houses that I feel like Elisabeth visiting Hyasinth Bucket when I am there. Of course I also have friends who have not the celanest houses, but they seem to be much happier than the Hyasinths. What actually worries me more than the mess in the house is the feeling that this house will never be finished. There are so many things waiting to be finished, things that have been started, but then forgotten and… I am not saying it has to fix it itself, we have to find the time and means to do it, but honestly the amount of work waiting is a bit frightening.

BTW, I have decided that we will start growing our own vegetables and herbs. I am sure it will be fun, but I am also sure that it will come with a lot of extra work. I am theoretically ready.