Kuna me täna olime varakult jalul, mõtlesin, et kaeme siis selle Ääsmäe lasteaia ka üle. Mina muidugi kujutasin ette, et me lihtsalt läheme ja ütleme tere, aga enne kui ma arugi sain, katsetasime me juba lasteaias käimist ja mängisime kööginurgas. Vahemärkusena pean ka ütlema, et oleks ju mitteminulik õigest uksest lasteaeda rünnata, ma sisenesin mingist köögiuksest ja kui ma väljudes püüdsin õiget ust leida, leidsin ma harjakapi ja vannitoa, aga ikka mitte õiget ust, nii et pidin jälle juba tuttavat köögiust kasutama. Eks need köögiukse taga seisvad inimesed mind imelikult vaatasid, aga parem harjugu ära selle imeliku emaga.

Mina olin üllatunud kui popp ja värske see lasteaed oli, noh et ei mingi räämas ja vana, vaid ikka selline koht, kuhu lapse rõõmuga viid ja kus ta rõõmuga on. A võib-olla lasteaiad ongi kõik sellised?

Ida ei tahtnud kuidagi koju minna ja nii olime me lasteaias kuni õues mängimiseni. “Ida ka õue!” hüüdis Ida kui kuulis, et vaja asjad kokku panna ja saab õue. Õues tekitas ta korraks muidugi õpetajatele hirmu kui “suurte laste alal” nagu väike ahvipärdik ronima kukkus, aga ma ütlesin, et ärgu kartku, Ida on vana kala turnimises. Ja muhkude saamises. Samas saan ma aru, et raske on kõiki neid mudilasi jälgida kui igaüks teeb, mis tahab ja ma usun,et Ida allub “dressuurile” palju paremini kui mind pole lähedal.

Samal ajal kui Ida ronimist nautis uurisin mina õpetajalt kurikuulsa magamise ja muude tegevuste kohta. “Mis mõttes peab magama?” küsis õpetaja, “ei pea siin keegi midagi.” Mulle meeldis see õpetaja. Ja mida rohkem me vestlesime, seda rohkem jäi mulle mulje, et tema suhtumine ja stiil on täpselt minu teetassike. Minu esmamulje on lasteaiast igatahes väga positiivne. Kapis kolli ei olnud. Küll aga oleks mul ettepanek vanematel laste asjadele nimed külge kleepida/kirjutada, see teeb kõigi elu palju lihtsamaks.

Homme läheme me pudruajaks ja ilmselt ma juba ka eemaldun tunnikeseks. Või sõltuvalt Ida tujust ja sellest, kuidas ta minuta kohaneb.

“Ida, sul on nüüd kaks lasteaeda, Lillehammeris ja Ääsmäel,” ütlesin ma Idale. Ida tõstis kaks näppu püsti ja ütles “ahah” nagu saaks aru, tema nägu aga reetis, et ega ei saanud ikka küll. Pigem küsis see nägu “kus Magnus on?”

We visited the Estonian kindergarten where Ida starts and as you know I had been quite frightened, because I understood kindergartens in Estonia are more preschools than places for fun and games, but I am so reliefed to say that the one in Ääsmäe seems to be okay. My main concern was the sleeping for exactly the same time and all the learning, but when I talked to the teacher in Ida’s group she assured me that no one is forced to sleep more than they want and for smaller children like Ida the kindergarten is more for playing. Even outside;)

I have had the impression that the Estonian kindergartens are not so modern and fresh, but this one was really a cool place. Me so happy! There are some suggestions I might have both for teachers and parents, but it’s just suggestions, not  to say that I know better. Tomorrow will see how breakfast in the kindergarten goes.

“Ida, you now have two kindergartens,” I said when we left. “Okay, mamma,” Ida answered like she had understood, her face said something different. She was wondering where Magnus was? She has been missing her friends in the Lillehammer kindergarten. She doesn’t know that in Lillehammer she starts in “big childrens group”. “Will it be do many changes for her to have different kindergartens and languages?” I asked the teacher. The teacher calmly said that she’s sure everything’s gonna go well.