Nagu ma siin mingis postituses mainisin oli meil paar päeva tagasi üle pika aja võimalus ilma Idata kahekesi õue minna (SEB keeras selle ürituse küll pekki, aga no…story of my life), aga Ida oli esimest korda elus oma hoidjatele täielik peavalu ja karjus terve öö otsa. Reedel oli mu ristitütre üllatuspidu ja meil oli plaan Ida ka selleks ürituseks maha raputada, maha raputatud ta sai, Laureen sai üllatatud ja me pidime nautima veel üht lapsevaba õhtut enne puhkuse lõppu. Ja mis siis juhtus?

Ma vaatasin KOGU AEG telefoni, sest ma olin öelnud, et kui midagi on, siis andku lapsehoidjad meile kohe teada, sest ega nemad ei pea Ida kisa kannatama.  Ma teadsin  küll, et laps on väga adekvaatsetes kätes ja nad saavad ka kisava Idaga hakkama, kuid ikkagi oli mul selline paha tunne sees. Mingi hetk ei tahtnud ma isegi oma siidrit lõpuni juua ja saatsin sõnumi, et kas me ikka tuppa saame kui koju tuleme. Mu lapsehoidjad ei saanud aru, et miks me ometi koju peaks tulema, et nad saavad ju ometi hakkama ja ega ma ei osanudki midagi muud öelda kui et noh igaks juhuks.

Ma olen ALATI naernud nende emade üle, kes ei suuda ühe õhtu rahulikult väljas olla lapseta ja muudkui kontrollivad, et kas kõik on ikka nende tibukestega okei. No ja siis põhimõtteliselt olin ma eile samasugune, võib-olla vaid selle vahega, et ma ei kartnud lapse pärast, vaid ma kartsin, et ta ajab teised lihtsalt hulluks ja siis ei taha teda enam kunagi keegi hoida. Hommikul ka sundisin ma Marekil tulise kohvi põhimõtteliselt ühe lonksuga alla neelama, et juba lapse juurde saaks. Mine pekki, mis kanaema, mõtlesin ma ise.

Ida oli eile hea laps olnud hoida.