Suur osa mu lapsepõlvest möödus Tartus Kivi tänaval (LINK), vana puumaja teisel korrusel kolmetoalises ahjuküttega korteris. Sooja vett ei olnud ja wc, mida tuli jagada naabrinaisega, oli esikus. Talvel oli wc jääkülm. Pesta tuli end kausis ja kord nädalas käisin ma tädi juures vannis. Temal oli lukskorter oma wc, sooja vee ja vannitoaga Uuel tänaval, mitte kaugel meie majast. Mulle meeldis Kivi tänava nö agulielu, kuid ikka unistasime me uuest ja paremast.

Ühel päeval tuligi õnn meie õuele. Me saime kolmetoalise korteri (kas pole naljakas öelda “ostma” asemel “saama”?) Annelinna. Üheksakordsesse majja. Kuuendale korrusele. Meil oli vannituba ja wc ja soe vesi. Majas oli ka lift. Milline luksus! Lõpuks ometi olime ka meie saanud luksusesse! Ülejäänud minu lapsepõlvest kuni ülikooli lõpuni ja Tallinna kolimiseni ehk mingi 1990 algusest kuni 2004.aastani möödus Annelinnas. Mõisavahe 46 majas.

Leidsin sellise kollaaži meie kodust sel aadressil. (V.a alumine pilt nurgas, mis on lennujaamas tehtud)

Mõisavahe tänava lõpp, majad 34-47, oli täpselt selline sürreaalne kivimajade labürint nagu keegi eile õhtul Facebookis Nostalgiline Tartu (LINK) gruppi postitas.

Kas te teate kui uhke tunne oli sellises luksuses elada? Ja kui palju lõbu oli lapsena? Sai naabrite uksekella lastud ja minema joostud, liftiga üles-alla sõita ja jah, pean häbenedes tunnistama, et ka veepomme aknast pillutud. Kivi tänavas selliseid mänge ei olnud. Naabrinaised käisid külas kohvitamas ja kogu aeg toimus midagi.

“Mina küll vabatahtlikult sinna elama ei läheks!” hüüatas seal grupis keegi. Mina ka enam mitte, kuid tol ajal olid ajad teised ja Annelinna kivilabürint ei olnud mitte hirmus, vaid luksus. Mitte kõik ei saanud sellistes vingetes majades elada. Parkimisega probleeme ei olnud, sest terve maja peale oli ehk kümme autot. Mina elasin viimases, 47 majas – ühelt poolt aknast avanes vaade põllule ja maanteele, teiselt poolt igas kaares naabrite elamistesse. Uskuge mind kui ma ütlen, et naabrite akendesse vahtimine oli omaette meelelahutus. Nii mõndagi sai näha.

Üleüldse pakkus Annelinn palju tasuta meelelahutust, sest seal elas koos igasugu rahvast. Praegu on kuum teema, et luksuskorterite omanikud leidsid end hooldekodust, kus hullud tavainimeste hulka lasti (ma sellel teemal kirjutan eraldi), mingit pidi võib nii öelda ka tolleaegse Annelinna kohta. Seal oli igasugu rahvast. Ka hulle. Joodikuid oli iga maja ja trepikohta rohkem kui küll. Ohtlikud nad MEILE ei olnud, kui neid just mitte ärritada. Esimese korruse joodik peksis iga reede oma naist, teise sektsiooni joodik ajas kirvega nädalavahetuseti oma ema taga, neljandal korrusel elas joodik, kes lõpuks end üles poos ja erivajadustega perekond, kelle lapsed ja nende sõbrad kogu neljanda korruse ära lagastasid nagu oleks seal sõjastsoon, kuuendal korrusel elasime hull minu perekond, puberteedieas käisid naabripoisid minuga koridoris tsillimas, suitsetasid ja lärmasid, kui naabripoiss sai suuremaks, hakkasid tema ukse taga tema sõbrad jooma ja suitsetama. Ülemisi korrusi ma nii väga ei teadnud, sest nendega ei puutunud ma kokku. Ahjaa, üheksandale korrusele kolis Kivi tänavast tuttav joodikpere. Kui lift oli katki, mida juhtus hiljem tihti, tuli mööda minna nii esimese korruse joodikust, kel oli uks alati pärani ja keda tegelikult kõik kartsid, teise korruse uudishimulikust vanamutist ja joodikutest, neljanda korruse hulludest, viienda korruse joodikust (näet sa, igal korrusel, va kolmas (?), elas joodik või hull), kel ka tihti uks pärani oli ja kuuendale korrusele, kus hiljem alati mingi kamp ees seisis.

Meelelahutust pakkusid ka avatud rõdud. Alates kuuendast korrusest olid korterid omavahel ühenduses. See oli vahva kui naabriks oli su parim sõbranna, aga näiteks võis vabalt juhtuda, et mõni öö läks naaberkorteris madinaks ja sealne perekond jooksis meie korterisse peitu (vat kui hea, et olid läbikäidavad rõdud,eksju?). Samuti võis juhtuda, et üle trepikoja naabrimees tuli öösel peolt, avastas, et pole kellegagi juua ja otsustas lihtsalt meie korterisse läbi avatud rõduukse sisse astuda, et sealt seltsiline leida. Targemad ehitasid rõdud kinni (erinevate kättesaadavate materjalidega, et tulemus kirjum oleks), aga samas oli igaks häda juhtumiks hea rõdu lahti hoida. Põgenemisteed võis vaja minna.

Meelelahutust jagus ka hilisemas eas. Siis sai rõdu peal suitsetatud ja naabrite akendesse piilutud. Naerdud ja kõva häälega kommenteeritud. Kuni naabrimees käratas, et tahavad magada. Mul elas naabermajas üheksandal korrusel üks sõber – temaga sai rõdu peal suheldud nii et karjusime üle õue ja terve Annelinn kajas.

-“Mis teed?”

-“Midagi. Tule külla!”

– “Suitsu on?”

-“On.”

– “OK.”

Kõik teadsid, kuna Põder mulle külla tuli.

Ma arvan, et paljud, kes Annelinnas elavad on nö mitmendat põlve annelinlased (nagu mina olin), kes on harjunud seal elama ja ei näe seal midagi jubedat. Täiesti tavaline elamurajoon oma võlude ja valudega. Suurim valu hiljem kui autode jaoks enam ostuluba vaja ei olnud ja pea igasse peresse auto tekkis, oli parkimine. Eriti talvel. Minu suurim õudusunenägu oli autoga sellest labürindist välja saamine. Heal juhul sai ringi sõita, aga alati võis juhtuda, et mõni jobu oli end valesti parkinud ja välja tuli tagurdada. See ei olnud teps naljakas tegevus. (Aga huvitav, miks ma seal autoga sõitsin? Ma sain load 2006.aastal)

Ma sõidan teinekord Tartus olles Annelinnast läbi. See on totaalselt muutunud. Kui me sinna kolisime, ei olnud seal tõesti kübekestki rohelust, kuid nüüd olid seal pargid ja puud ja jalutusteed ja parklad ja ostukeskused. Polegi nii hull ehk. Eriti kui võrrelda selle pildiga Hong Kongist. See on juba nii sürreaalne, et see on omamoodi lahe. Nagu Matrixi kood.