luksus

Ma saan kallitest firmamärkidest orgasmi

/ Eveliis / 16 Comments

Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.

Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.

melanie-pongratz-694890-unsplash.jpg

Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.

Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.

Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.

Mitteluksuses elamine

/ Eveliis / 13 Comments

Mõnda aega tagasi sain ma blogisse kommentaari, et ma olen kade, kuna ei saa endale lubada luksuses elamist. See kommentaar on mind natukene närinud. Mitte selles mõttes, et ma tunneks end halvasti, aga ma olen mõelnud sellele, mida keegi oluliseks või luksuseks peab.

Ma isegi ei oska öelda, mis minu jaoks luksus on. Või ei… oskan küll, hetkel on minu jaoks luksus vaikus, kui Ida ei karju ja ei nõua midagi. Lihtsalt mõnus vaikus. Kaminatule prõksumise saatel. Loomulikult saan ma aru, et sõna luksus tähendab teoorias helikoptereid, oma saart, 8000m2 suurust maja, kullast wc potti ja kristallist kroonlühtreid, aga ma ei tunne, et vaesena, et sellises luksuses ei ela. Kogemuse pärast võiks mõnda aega sellist elu ju elada, aga puudust ei tunne ja patja ei nuta selle luksuse puudumise pärast.

Kas kättesaadavam luksus on see, et saab endale pidevalt asju osta? Rohkem ja uhkemaid. Kindlasti osadele inimestele on ja osade inimeste silmis näitab see ka rikkust. Ega muidu ei tekiks ka Laura Kõrgemäesid, kes tüdrukutele pudrumägesid kokku lubavad. Inimesed arvavad ekslikult, et õnn ja rikkus peitub asjades. Jajaa, on erandeid ja on okei mingite asjade pärast rõõmu tunda, aga teate kui pinda mulle käivad inimesed, kes pidevalt rõhutavad, mis firma märgiga riideid nad kannavad, kui palju neil üks või teine asi maksis ja mis neil veel plaanis soetada on. Ja palun ärge saage minust valesti aru, mu meelest ei ole rikkus häbiasi, seda ei pea varjama. Kui on võimalused, siis miks mitte, aga üldiselt on nii, et uhkete asjade nimel näevad vaeva need, kel tegelikult selleks võimalusi pole(ks) ja samamoodi peavad asju oluliseks need, kes endale neid lubada ei saa. Või siis lihtsalt labased tõusikud. Need viimased on veel kõige vastikum grupp. Need on inimesed, kes valivad tuttavaid asjade ja välimuse järgi. A la kui sa Mercedesega ei sõida ja oma majas (õiges linnajaos!) ei ela, siis oled rott. Mitte keegi. Selline suhtumine tekitab minus lausa vastikust.

Aga kas majas elamine on  luksus? Kindlasti mitte. Majas elamine teeb vaeseks. Kui tahta, et maja oleks ilus ja korras, siis tähendab see pidevat tööd, remonti ja raha. Muidugi saaks selle asemel minna poodi ja osta asju või isegi reisile minna, aga meie jaoks on kõige olulisem kodu. Kuna see lõpuks hakkab välja nägema nii nagu me ideaalis tahaks, ma ei kujuta isegi ette, aga see polegi oluline, sest mulle meeldib see pidev muutus. Paremuse poole. Valmis ei saa kodu aga ilmselt kunagi. Ehk siis maja saab endale ilmselt igaüks soetada, aga selle korras hoidmine on hoopis midagi muud. Räämas maja, mille eest keegi hoolt ei kanna, ei ole eriline luksuse näitaja.

Ma olen alati hinnanud looga asju ning mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma taaskasutust. Ise tehtud asju, oma lugude loomist, mitte lihtsalt (kallite) asjade kokku kuhjamist. Ma tean, et maitsed on erinevad ja ega ma siinkohal ei hakkagi midagi ütlema, sest maitse pärast saab vaid kakelda, aga minu jaoks on luksuslikum (totakas väljend üldse)  mõnest taaskasutuspoest või vanast kuurist leitud laud, vaip, diivan või midagi mis on ise tehtud. Ei ole ma meie kodu sisustanud võimalikult palju taaskasutuse võtmes selle pärast, et ma oleks rott, mulle lihtsalt meeldivad sellised asjad rohkem. Maitse asi. Viie-eurone nõukaaegne laud tegi mind palju rõõmsamaks kui 500eurone laud pärispoest. 50 senti maksev kardin, mis laudlinaks sobib, meeldib mulle oluliselt rohkem kui 50 eurot maksev laudlina, kuuris seisnud vana vaip, mis tuli puhtaks küürida, räägib edasi maja eelmiste elanike lugu. See on minu luksus, mitte vaesus.

22686711_1538694196169119_1986583863_n.jpg

Ma ei taha pilduda klišeesid, aga ma ei võrdle ennast teistega asjade mõttes, mida ma saan ja ei saa endale lubada. Selles mõttes on nii kurb, et keegi arvab, et kui iga päev kaviaari ei söö või poes hullult ei shoppa, siis on tegu vaese inimesega, kes tunneb kadedust luksuse puudumise pärast.

Minu mõttemaailm ja tarbimisharjumused on paari aastaga väga palju muutunud. Ainus luksus, mida ma lisaks kodule, endale lubada kavatsen, on reisimine. Muude asjade suhtes võite mind vabalt ka rotiks kutsuda, ma ei kavatse kunagi tagasi pöörduda tarbimishulluse poole, et end parema ja jõukamana näidata.

Elust koos hulludega

/ Eveliis / 2 Comments

Et mitte pikalt eellugu hakata selgitama, siis Kristallkuuli blogis  (LINK) saab ülevaate kogu loost linkidega. Lugesin EE katkendit ja lugesin tema postitust ning olin nõus, et jube kurb on kui kedagi niimoodi “ohtlikuks hulluks” tembeldatakse kui pealt näha on tegu täiesti normaalsete inimestega, kes ka on osake ühiskonnast. Jumal tänatud, et neid enam kuhugi pööningutele nagu haavatud metsparte (Ooh see imeline Ibsen! Sobib igale poole!) ära ei peideta.  Veidike teemat eemale kaldudes ma tahaks ka küsida, et mis ajast tavaline korter uues elamus on lukskorter? Ma saan aru, et mina ja Elu24 ja Marmell ja Õhtuleht liialdame (et klikke saada, eksju?), aga EE ajakirjanikud peaks mu meelest olema väheke teise kaliibriga. Mitte kollased klikimagnetid. Aga see selleks. Tuleme tagasi teema juurde.

Mina olen ka täiesti normaalne inimene. Pealtnäha. Aga mul on diagnoositud “mõõdukas depressioon”, mida ma ravin, aga mis tähendab ometigi ka seda, et mul sõidab aeg-ajalt katus ära ja ma kukun “räuskama”. Ohtlik ei ole, aga naaber, kes teisel pool seina mu karjumist ja nuttu kuuleks, arvaks ilmselt, et 1) naine on hull  või 2) mees on vägivaldne ja peksab või 3) naine on hull ja mees on vägivaldne ning peksab. No ja mõtlekski, et näe, sain endale naabriks hullud, kes mu kinnisvara hinda alla tirivad. Keegi ei hoiata minusuguste hullude eest. Vähe sellest, pealtnäha olen ma jummmmalast normaalne inimene, kelle kohta ei oskaks arvatagi, et võin karjuda ja ropendada nagu vana meremees.

Ja vaadake mu eelmist postitust Annelinna kohta. Seal elas meie majas igal korrusel vähemalt üks joodik või hull. Paberiteta. Kuigi uskuge mind, mõni neist oleks mu meelest küll pidanud kusagil metsas kinni olema, eemal teistest inimestest, sest no okei nad ei kujutanud meile otsest ohtu, aga kurjam kui keegi ikka kirvega kedagi teist ümber maja pidevalt taga ajab ja maha lubab lüüa, siis ei ole just turvaline keskkond elamiseks. Mine tea, kuna keegi juhuslikult kogemata oleks võinud teda ärritada.

Ärritamisest veel nii palju, et me kõik võime olla ohtlikud kui meid ärritada. Ma olen näinud kleenukest meest tuuseldamas endast sada korda tugevamat, sest too tugevam ütles midagi halvasti kleenukese ema kohta. Ja ma ise olen hetkel kergesti ärrituv, nagu kergelt süttiv inimpomm.

Kortermaja rõõmud ja riskid! Kunagi ei tea, kes naabriks saavad.

Niisiis ühelt poolt ostes korteri kortermajja ei taga keegi sulle kunagi, millised hullud naabriteks satuvad. Paberitega või paberiteta. Ja mulle meeldib, et maailmapilt avaneb, inimesi ei hoita enam metsas kinni ja kõigile antakse võimalus inimväärseks eluks. Ma vaatasin just “Väikest maja preerias”, kus üks tüdruk ei saanud teistega koos mängida ega kusagil käia, sest ta lonkas (!) ja üht väikest poissi veeti ringi tsirkusepuuris ja näidati teda kui metslast, sest ta oli kurt-tumm(!). Ajad muutuvad. Mulle meeldib see.

Teoorias.

Kui mu ema töötas veel kriminaalhoolduses rääkis ta alati, kuidas kõigile tuleb teine võimalus anda, kuidas kõik ei ole pahad ja kuidas üks või teine (muidugi ei maininud ta kunagi nimesid) on tegelikult äärmiselt sümpaatne inimene. “Miks nad siis sinu juures hooldusel on?” küsisin ma. Üks olla oma ema maha löönud ja teine oli skisofreenik, kes mingi hoo käigus kedagi tappa ähvardanud oli. Või midagi sellist. Mul tuli kananahk peale. Tuleb siiani. Ma ausalt ütlen, et ma ei tahaks selliste sümpaatsete inimestega läbi käia. Ja läheme tagasi minu Annelinna kodu juurde, kus erinevate hulludega koos oli vaja eksisteerida. Muidugi ma kartsin neid. Ma olin laps. Lapsevanemana kardaks ma veel rohkem.

Ma ei taha mitte kuidagi öelda, et psühhiaatriliste erivajadustega inimesed ei saa “normaalsetes” tingimustes “normaalsete” inimeste keskel hakkama. Ma olen isegi arvamusel, et nad võivad palju paremini hakkama saada kui mõned “normaalsed” inimesed, ikka jääb paar “aga”, millest ma aru ei saa.

Miks ühes korteris (või ma eksin ja juttu on mitmest korterist?) koos nii palju erivajadustega inimesi peab elama? Kui ühes korteris elab üheksa (võimalikult ärrituvat psühhiaatriliste erivajadustega) inimest, siis mulle tundub, et tülid ja erimeelsused on kerged tulema. Kas poleks lihtsam panna ühte majja elama kolm, teise neli, kolmandasse kaks, et lävimist “tavainimestega” oleks rohkem? Kui see on üks eesmärke.

Millised on need erivajadused ülejäänud kaheksal? Ei saa panna näiteks Aspergeri sündroomiga inimest samasse patta skisofreenikuga. Meil on siin poes kaks püsikundet. Üks neist on maakeeli öeldes totu. Ta tuleb poodi, teeb poes tiiru, küsib, mis nädalavahetusel plaanis ja lahkub. See kordub pea igapäevaselt. Ta töötab kaubanduskeskuses abitöölisena ja ilmselt teel töölt koju on meie poe külastamine talle osake rutiinist. Ta ei tundu kuidagi ohtlik, lihtsalt on veidike teistsugune.  Teine püsiklient on samuti psühhiaatriliste erivajadustega, aga tema tundub veidike hirmutav, sest ta on alati tige, räägib kurja ja valju häälega ning “peksab segast”. Me laseme tal lihtsalt rääkida ja ootame, et ta lahkuks. Ma ei oska temaga käituda. Ja kolmandaks on mu sõbrannal poeg, kel mingi osa ajust on väljaarenemata. Tal on koolis õpiraskusi, kuid ta on püüdlik, töökas, siiras, heatahtlik ja armas. Mitte kusagilt ei paistaks välja, et ta on erivajadustega, kui ma seda ei teaks. Täiesti tavaline normaalne poiss.

Antud loo Reporteri klipis sooviti ilmselt vastandada armas ja kuri. Armas endine hooldekoduelanik, kes unistab spordipoes töötamisest (siinkohal ma tõesti loodan, et keegi talle selle võimaluse annab!) + missioonitundega sotsiaaltöötaja, kel sära silmis, ja kuri luksuskorteri omanik. Mida me tihti selliste uudislugude juures ei tea on taust ja tegelikkus. Meile serveeritakse asja niimoodi nagu parasjagu vaja on. EE ajakirjanik tegi headeks ja kannatajateks korteriostjad, Reporter Hoolekande ja psühhiaatriliste erivajadustega inimesed. Täpselt nii nagu vaja on parasjagu.  Kuidas lood tolles majas tegelikult on meie ei tea.

Kas te olete tähele pannud kui lihtne on tänapäeval kellegi nime mustata, kedagi süüdistada, silte kleepida, tembeldada üheks või teiseks? Midagi ei meeldi ja KOHE kirjutame me sellest sotsiaalmeediasse, tihti liiguvad sellised postitused kulutulena  edasi, kedagi ei huvita taustalugu. Nüüd ka siin. Me loeme neid lugusid ja kaldume ühele või teisele poole – hullud versus normaalsed, kellele tehakse liiga, keda koheldakse halvasti…

Ma usun, et paljud on nõus, et majaelanikud on küünilised ja mõistmatud, ei suuda aru saada, et see on õilsama eesmärgiga projekt. Aga paneme end nüüd nende majaelanike olukorda. Kas me siis oleksime ka nii tolerantsed ja õilsad?  Kui teie naabriks tuleks süstlavahetuspunkt, endiste vangide rehabiliteerimiskeskus, sotsiaalkorter psühhiaatriliste erivajadustega inimestele, millised oleks teie tunded siis? Kas ütlesite ikka, et seda on ju ühiskonnale vaja või mõtleksite, et pekki nad siis selle siia minu maja juurde/minu majja pidid ehitama?

Millegi pärast tundub mulle, et selles loos ei olegi nö võitjat. Plaan kui selline, et  endised hooldekodu elanikud tavaellu integreerida on tõepoolest kiiduväärt, kuid teostus on mu meelest vägagi lonkav. Tegelikult ma lausa mõtlen, et kui EL sellised ettekirjutused tegi (oli nii?) ja seda ka suurte summadega toetab, kas siis ei oleks loogiline hoopis need “metsade vahele peidetud” hooldekodud linna ümber kolida? Mitte et ma seda nüüd sõna sõnalt mõtlen, aga et oleks nagu SOS lasteküla vms?

*Päise foto: http://cdn.home-designing.com/wp-content/uploads/2015/03/stunning-bedroom.jpg

Lõpuks ometi luksuses!

/ Eveliis / 5 Comments

Suur osa mu lapsepõlvest möödus Tartus Kivi tänaval (LINK), vana puumaja teisel korrusel kolmetoalises ahjuküttega korteris. Sooja vett ei olnud ja wc, mida tuli jagada naabrinaisega, oli esikus. Talvel oli wc jääkülm. Pesta tuli end kausis ja kord nädalas käisin ma tädi juures vannis. Temal oli lukskorter oma wc, sooja vee ja vannitoaga Uuel tänaval, mitte kaugel meie majast. Mulle meeldis Kivi tänava nö agulielu, kuid ikka unistasime me uuest ja paremast.

Ühel päeval tuligi õnn meie õuele. Me saime kolmetoalise korteri (kas pole naljakas öelda “ostma” asemel “saama”?) Annelinna. Üheksakordsesse majja. Kuuendale korrusele. Meil oli vannituba ja wc ja soe vesi. Majas oli ka lift. Milline luksus! Lõpuks ometi olime ka meie saanud luksusesse! Ülejäänud minu lapsepõlvest kuni ülikooli lõpuni ja Tallinna kolimiseni ehk mingi 1990 algusest kuni 2004.aastani möödus Annelinnas. Mõisavahe 46 majas.

PicMonkey Collage

Leidsin sellise kollaaži meie kodust sel aadressil. (V.a alumine pilt nurgas, mis on lennujaamas tehtud)

Mõisavahe tänava lõpp, majad 34-47, oli täpselt selline sürreaalne kivimajade labürint nagu keegi eile õhtul Facebookis Nostalgiline Tartu (LINK) gruppi postitas.

Kas te teate kui uhke tunne oli sellises luksuses elada? Ja kui palju lõbu oli lapsena? Sai naabrite uksekella lastud ja minema joostud, liftiga üles-alla sõita ja jah, pean häbenedes tunnistama, et ka veepomme aknast pillutud. Kivi tänavas selliseid mänge ei olnud. Naabrinaised käisid külas kohvitamas ja kogu aeg toimus midagi.

10360232_1120471027997237_4995300322613900216_n

“Mina küll vabatahtlikult sinna elama ei läheks!” hüüatas seal grupis keegi. Mina ka enam mitte, kuid tol ajal olid ajad teised ja Annelinna kivilabürint ei olnud mitte hirmus, vaid luksus. Mitte kõik ei saanud sellistes vingetes majades elada. Parkimisega probleeme ei olnud, sest terve maja peale oli ehk kümme autot. Mina elasin viimases, 47 majas – ühelt poolt aknast avanes vaade põllule ja maanteele, teiselt poolt igas kaares naabrite elamistesse. Uskuge mind kui ma ütlen, et naabrite akendesse vahtimine oli omaette meelelahutus. Nii mõndagi sai näha.

Üleüldse pakkus Annelinn palju tasuta meelelahutust, sest seal elas koos igasugu rahvast. Praegu on kuum teema, et luksuskorterite omanikud leidsid end hooldekodust, kus hullud tavainimeste hulka lasti (ma sellel teemal kirjutan eraldi), mingit pidi võib nii öelda ka tolleaegse Annelinna kohta. Seal oli igasugu rahvast. Ka hulle. Joodikuid oli iga maja ja trepikohta rohkem kui küll. Ohtlikud nad MEILE ei olnud, kui neid just mitte ärritada. Esimese korruse joodik peksis iga reede oma naist, teise sektsiooni joodik ajas kirvega nädalavahetuseti oma ema taga, neljandal korrusel elas joodik, kes lõpuks end üles poos ja erivajadustega perekond, kelle lapsed ja nende sõbrad kogu neljanda korruse ära lagastasid nagu oleks seal sõjastsoon, kuuendal korrusel elasime hull minu perekond, puberteedieas käisid naabripoisid minuga koridoris tsillimas, suitsetasid ja lärmasid, kui naabripoiss sai suuremaks, hakkasid tema ukse taga tema sõbrad jooma ja suitsetama. Ülemisi korrusi ma nii väga ei teadnud, sest nendega ei puutunud ma kokku. Ahjaa, üheksandale korrusele kolis Kivi tänavast tuttav joodikpere. Kui lift oli katki, mida juhtus hiljem tihti, tuli mööda minna nii esimese korruse joodikust, kel oli uks alati pärani ja keda tegelikult kõik kartsid, teise korruse uudishimulikust vanamutist ja joodikutest, neljanda korruse hulludest, viienda korruse joodikust (näet sa, igal korrusel, va kolmas (?), elas joodik või hull), kel ka tihti uks pärani oli ja kuuendale korrusele, kus hiljem alati mingi kamp ees seisis.

Meelelahutust pakkusid ka avatud rõdud. Alates kuuendast korrusest olid korterid omavahel ühenduses. See oli vahva kui naabriks oli su parim sõbranna, aga näiteks võis vabalt juhtuda, et mõni öö läks naaberkorteris madinaks ja sealne perekond jooksis meie korterisse peitu (vat kui hea, et olid läbikäidavad rõdud,eksju?). Samuti võis juhtuda, et üle trepikoja naabrimees tuli öösel peolt, avastas, et pole kellegagi juua ja otsustas lihtsalt meie korterisse läbi avatud rõduukse sisse astuda, et sealt seltsiline leida. Targemad ehitasid rõdud kinni (erinevate kättesaadavate materjalidega, et tulemus kirjum oleks), aga samas oli igaks häda juhtumiks hea rõdu lahti hoida. Põgenemisteed võis vaja minna.

Meelelahutust jagus ka hilisemas eas. Siis sai rõdu peal suitsetatud ja naabrite akendesse piilutud. Naerdud ja kõva häälega kommenteeritud. Kuni naabrimees käratas, et tahavad magada. Mul elas naabermajas üheksandal korrusel üks sõber – temaga sai rõdu peal suheldud nii et karjusime üle õue ja terve Annelinn kajas.

-“Mis teed?”

-“Midagi. Tule külla!”

– “Suitsu on?”

-“On.”

– “OK.”

Kõik teadsid, kuna Põder mulle külla tuli.

Ma arvan, et paljud, kes Annelinnas elavad on nö mitmendat põlve annelinlased (nagu mina olin), kes on harjunud seal elama ja ei näe seal midagi jubedat. Täiesti tavaline elamurajoon oma võlude ja valudega. Suurim valu hiljem kui autode jaoks enam ostuluba vaja ei olnud ja pea igasse peresse auto tekkis, oli parkimine. Eriti talvel. Minu suurim õudusunenägu oli autoga sellest labürindist välja saamine. Heal juhul sai ringi sõita, aga alati võis juhtuda, et mõni jobu oli end valesti parkinud ja välja tuli tagurdada. See ei olnud teps naljakas tegevus. (Aga huvitav, miks ma seal autoga sõitsin? Ma sain load 2006.aastal)

Ma sõidan teinekord Tartus olles Annelinnast läbi. See on totaalselt muutunud. Kui me sinna kolisime, ei olnud seal tõesti kübekestki rohelust, kuid nüüd olid seal pargid ja puud ja jalutusteed ja parklad ja ostukeskused. Polegi nii hull ehk. Eriti kui võrrelda selle pildiga Hong Kongist. See on juba nii sürreaalne, et see on omamoodi lahe. Nagu Matrixi kood.

safe_image